LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siin tagalas toimub ei tea mis. Raisk, ma veel näitan teile kõigile!”

      Sanitaarrongist on vett jahtima komberdanud haavatud soldat, jalg kipsis, plekk-kruus kargu küljes rippumas.

      „Ma olen kodumaa eest verd valanud!”

      Saba on suuremeelne – vigastatud rindemehel on järjekorras eesõigus. Keeva vett purskab igas suunas, aurupilv kõrvetab.

      Lõpuks on vesi ämbrisse laotud munade peale kallatud ja poisid sööstavad tagasi oma rongi otsima. Vahepeal on mitu ešeloni jaamast minema veerenud, mõned uued koosseisud asemele manööverdanud. Takistusjooks vagunite alt ja vahelt, üle katuste, tunnimeestest mööda. Kas jõuavad tagasi enne, kui nende oma rong sellestsinatsest kipjatok’i-jaamast minema paneb? Mõni ešelon võib käima tõmmata just siis, kui poisid vagunirataste vahel roomavad või puhvrite kohal kõlguvad. Keegi ei tea, millal missugune rong ankru hiivab. Närv lööb mustaks. Aga poistel on õnne. Nad jõuavad lahinguülesande täitmiselt tervena tagasi. Kangelased kuumaveeämbri ja munadega. Ämbrit antakse vagunis kui rändkarikat käest kätte. Igaüks võib seda imet oma silmaga näha, ahhetada ja oma käega võtta ämbrist sooja keedetud muna.

      „Noh? Operatsioon õnnestus?” küsib Jaan Kaev poistelt tunnustavalt.

      „Täistabamus!” vastab Enn soliidselt, hoolega varjates oma heameelt üldisest tähelepanust.

      Majandusjuhataja Rolfil õnnestub raudteejaama supiköögist potitäis kapsasuppi ja paar pätsi leiba hankida. Maria ja Alma ostavad perroonil kaubitsevatelt naistelt kurke ja maisitõlvikuid. Siidise pearäti eest saavad nad purgitäie piima.

      Toidukraami jagamine toimub suure hoole ja täpsusega. Lapsed vahivad kahtlustavalt üksteise portse, et ega teine rohkem saa. Piima jagub küll ainult kõige väiksematele.

      „No nii,” ütleb Kaev, „tänaseks oleme söönud.”

      Toit on muutunud pidevaks kõneaineks, kuigi päris tühja kõhtu nad veel kannatanud pole. Nälg on alles ees.

      Varahommikul jääb rong seisma lagedal väljal. Jaan jookseb vedurimeestelt uurima, kui pikk see peatus võib tulla. Enne kui ta tagasi jõuab, hüppavad lapsed häda sunnil vagunist robinal välja – poisid vasemale, tüdrukud paremale. Niisuguses olukorras tahab inimene üksi olla, aga varjuda pole kusagile. Lage liiv … Ja nii aetakse asja siinsamas kükitades peaaegu ideaalses rivis.

      Sel hetkel kantakse naabervagunist välja surnud inimene. Kondised käed ja jalad ripuvad üle kanderaami ääre. Elo pole laipa varem näinud. Ta uurib elutut keha ja ütleb:

      „Nagu rohutirts.”

      Raam pannakse maha. Vedurivile! Jooksuga tagasi vagunisse. Raam surnuga jääb sinnasamasse.

      Enn aitab väiksematel trepikäsipuust kinni haarata. Ta on džentelmen, ulatab käe ka kasvataja Almale. Naise silmad naeratavad läbi pikkade ripsmete, kuid ta ei võta poisi abikätt vastu, saab ise hakkama. Elo jaoks on trepp liiga kõrgel, ta ei küüni tugipuuni. Enn haarab tal käevarrest kinni, tirib ta üles.

      „Siin on midagi valesti – selle koha peal peaks sul olema lihas!”

      Tüdruk on solvunud.

      „Ära käi mulle närvidele!” ütleb ta turtsakalt ja krousib huuli. Solvunult, kuid mitte vihaselt. On arvata, et Elost ja Ennust võivad saada sõbrad.

      Kusagil jaamas, mille nime keegi ei mäleta, seisab lastekoduešeloni kõrval vagun rindelt tagalasse toodud pimedate hobustega.

      „Oh keela ja kaitse,” nuuksatab kasvataja Meeri ja katab kätega väikeste laste silmi. „Ärge sinna vaadake.”

      Kaks poisikest kerjab süüa. Kui poisid kuulevad eestikeelset juttu, tulevad nad vaguni juurde. Kaksikud. Pärit Tartust. Ühte nägu, aga üks on vait, teine räägib kahe eest.

      Nende peres oli viis poissi. Isa küüditati, kolm vanemat venda mobiliseeriti

      Punaarmeesse. Ema üritas kaksikutega sõja eest ära sugulaste juurde sõita. Sugulased pidid elama Eesti külas Kaukaasias.

      Teel haigestus ema tüüfusesse, ta võeti rongilt maha ja viidi karantiini. Kaksikud jäid omapead. Mitu nädalat elasid sellest, et vahetasid poksijast vanema venna aurahasid leiva vastu. Kui medalid olid otsas, hakkasid slummis kerjama.

      Lastekodu ei pea pikemalt aru, võtab peavarjuta jäänud mustad ja täitanud kaksikud oma vagunisse.

      ÜHES TEIVASJAAMAS teevad vanemad poisid raudtee äärde lõkke. Pada sätitakse tulele ja Rolfilt saadud jahust hakatakse körti keetma. Enne kui kört valmis saab, tõmbab vedur rongi paigast. Käsi kõrvetades kahmatakse tahmane pada tulelt ja hiivatakse vagunisse. Järgmise peatuse ajal loodetakse toit valmis keeta. Aga peatust ei tule ega tule.

      Kaevu Jaan saadab piiluri vaguni katusele, et uuriks, mida eespool näha. Piilur tuleb tagasi sõnumiga: kaugel ees paistab lai jõgi ja jõe mõlemal kaldal on suured majad. Jaan satub ärevusse. See jõgi võib olla Volga! Kui nii, siis nad lähenevad Uljanovski linnale. Jaan käsib asju pakkida, et vagunist väljumiseks valmis olla. Aga rong aina sõidab ja sõidab, isegi lisab kiirust, ei mingit märki peatumisest. Linn hakkab seljataha jääma. Vahetatakse ärevaid pilke. Mis toimub? Kuhu meid veetakse?

      „Võib-olla see pole Uljanovsk, vaid hoopis mõni teine linn?”

      Aga siis paistab eemalt vaksali katusele suurte tähtedega kirjutatud – Uljanovsk. Rong ei mõtlegi pidurit tõmmata. Nad on sellest linnast peatumata läbi kihutanud. Vagunid veerevad hiigelpikale sillale.

      Volgat kirjeldab üks lastekodukasvandik hiljem nii:

      Oli õhtune hämarik. Kõik olid akende juures elevil. Akende taga algas silla raudvõrestik. Kusagil all oli lai jõgi tumedate kallaste vahel. Volga! Kõik imestasid, et see polegi nagu jõgi. See on lausa meri.

      Hiigelvõimas sild kaardub suure magava jõe kohal. Rööpapaaride vahelt vaatab vastu vesi. Tüdruk, kes oli kuulutanud, et saab Uljanovski linnas kokku võõrasemaga, vahib kangestunult jõge, mis on nii musta värvi, nagu vesi olla ei saa. Sa mu meie, kui sünge pilt!

      Tüdruk, Silva nimeks, on vaguniukse hooga lahti kiskunud. Seisab trepil, kohver kõrval. Ta oli valmis esimesena jaamas rongilt maha hüppama, et tormata võõrasema otsima. Ja nüüd? Mida see tähendab, et peatust ei ole? Viivuks on tüdruku tumehallides silmades hirm. Ta peab kohe otsustama, mida teha. Tüdruk laskub trepi alumisele astmele.

      „Visake kohver mulle järele!”

      Silva laseb käsipuust lahti.

      Teised vahivad rabatult, kuidas kohver tüdrukule järele loperdab.

      „Kas kukkus vette või sillale?” küsib keegi kohkunult.

      Täiskasvanud saavad juhtunust teada alles siis, kui ešelon on juba ammu teisel pool jõge. Rong müriseb pimedusse.

      Möödub öö, saab otsa järgmine päev, jälle öö, mitu ööd …

      LASTEKODU VAGUN ON LAHTI HAAGITUD ja öösel väikeses harujaamas kõrvalteele toimetatud. On pime ja vaikne. Vaikus on nii tuntav, nagu oleks see elusolend, mis on sisenenud öisesse vagunisse. Rattad ei kolise, narid ei vappu, vintsutatud reisijad magavad seisvas vagunis väsinud inimeste rasket und. Nad ei tea, kus nad on ja mis nendega toimub.

      Võhivõõras naine käib laternaga mööda vagunit ringi ja valgustab magajate nägusid. Ta otsib evakueeritud lastekodu. Selgub, et kohaliku täitevkomitee töötaja on juba nädalapäevad selles pooljaamas neid oodanud.

      „Te olete päral,” seletab naisterahvas Jaanile, kes kohkunult püsti kargab ja ehmatusest ei oska muud teha kui käsi hõõruda.

      „Kus me oleme?”

      „Ida pool aasia piiri.”

      „Siberis?”

      Jaan pilgutab silmi, nagu ajaks ta õudset unenägu eemale. Mõne viivu on ta kohkunult vait.

      „Me oleme represseeritud?” küsib Kaev hääletult. „Küüditatud?” kordab ta küsimust kuuldavalt,

Скачать книгу