LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jalgsi.”

      „Kuhu?” küsib Jaan Kaev, tundes sipelgaid üle selja jooksmas.

      „Teid saadetakse Kivisele neemele.” Naine jätab mainimata, et see tundmatu koht peab kujunema sõdiva suurriigi sõjatööstuse strateegiliseks piirkonnaks. „Kivine neem ei asu raudteest väga kaugel,” seletab naine ebamääraselt.

      Kohanimi ei ütle Jaanile midagi. Ei ütle kellelegi. Ei saagi öelda, sest koht on nii tundmatu, et seda pole ühelgi maakaardil. Kaevu kõht tõmbub krampi ja ta laseb lipsusõlme lõdvaks.

      „Miks me oleme toodud …?”

      Jaan Kaev kõhkleb, kas öelda sõna Siber. Ta vaatab, süda kurgus, naisele otse silma.

      „Lääne-Siberis,” täpsustab naine, kes nüüd saab aru, et mees on jahmunud sõnast Siber. Kaevul on piisavalt tervet mõistust, et kahtlustada nõukogude võimu salasepitsustes. Aga naine ei saa aru, miks just sõna Siber nii ehmatav on. Tema ju elab siin. Ta ütleb:

      „Meie ilmakaar on sama hea nagu iga teinegi. Hea pole mitte seal, kus meid ei ole, vaid seal, kus me pole kunagi olnud. Teile hakkab siin meeldima.”

      „Vaevalt,” pobiseb Jaan nina alla. Kuid ta häbeneb ehmatust naisele välja näidata, võtab ennast käsile, pöörab pilgu mujale ja kohmab irooniliselt:

      „Aitäh, et te meid ootasite.”

      Enne jalgsimatka algust kutsutakse kümmekond kasvandikku rivist välja. Need on poisid, kes suunatakse relvastatud jõudude ülemjuhataja käskkirja alusel relvameistrite erikooli ametit õppima. 12 miljonit meest on rindel. Kaotuste tasategemiseks tuleb langenuid pidevalt asendada uutega. Käib permanentne mobilisatsioon. Stalin lööb kõik sõjaväkke kutsumise rekordid. Mehi ei võeta mitte ainult tehastest ja põldudelt, vaid ka vangilaagritest. Läänepoolsete piirkondade tehaste sisseseade veetakse tagalasse. Masinad laaditakse Siberis maha, aga pole, kes masinad tööle paneb. On totaalne puudus töökätest. Stalini käskkirjaga kuulutatakse lastekodude 13-aastased meessoost kasvandikud mobiliseerituks. Poolsõjaväestatud tööjõu ametkonda hakkab ohjama riiklik tööjõureservide peavalitsus. Töölised kinnistatakse tehaste külge nagu sunnismaised galeeriorjad. Isegi kui režiim ei oleks nii inimsööjalik, nagu on, muutuksid tehasetöölised pärisorjadeks.

      Elo kaks venda – üks on 13 täis, teisel on sünnipäev veel samal aastal – kuuluvad mobilisatsiooni alla. Võim viib oma plaane halastamatult ellu. Maria ägab südantlõhestavalt, hoiab poegadest kinni. On, nagu võetaks vasikaid toitja juurest ära.

      „Nad on ju lapsed! Kuhu te nad viite? Ma pean nendega kaasa minema!”

      Kuhu poisid viiakse, ei avaldata. Nendega kaasa minna pole lubatud. Esialgu paigutatakse vene keelt mitteoskavad eesti soost mehehakatised evakuatsioonipunkti. Kui koguneb paarkümmend mobiliseeritud poissi, saadetakse nad edasi. Nad pidavat tööstuskoolis olema riigi täielikul ülalpidamisel. Nii nagu vanglas, riik annab toidu ja riided. Polevat vaja muretseda. Seltsimees Stalin olevat väga hoolitsev. Maria otsustab keelust hoolimata poistele salaja järgneda, et vähemalt seda teada, kust neid otsida.

      Kui lastekodu voor raudtee äärest Kivise neeme poole teele asub, jääb Maria poegade juurde. Kallistab hüvastijätuks kahte tütart. Ta on näost valge nagu lina, kui ta lahkuvale karavanile järele lehvitab. Väikesed istuvad härjavankris kotikoorma otsas …

      Teie ees on ühe kasvandiku lapselikul moel kirja pandud meenutus:

      Sõitsime härjavankriga. Pakid olid koormas, väiksemad nende otsas, suuremad jalgsi vankri kannul. Läks pimedaks. Tee oli lage. Kahel pool mets. Nägin, kuidas hundid pimedas ikka volks ja volks üle tee hüppasid. Sealkandis on palju hunte …

      Suuremad poisid ja tüdrukud vantsivad voori lõpus jalgsi. Viimastena kõnnivad kasvatajad ja ankrumeesteks on vanemad poisid. Neid ei mobiliseerita relvatööstusesse, sest nad on vanemad kui 13. Neid hoitakse sõttasaatmiseks. Ametlikult võetakse sõjaväkke alates 18. Eluaastast, ent tegelikult vajaduse järgi.

      Kasvataja Alma, kleenuke ja kõhn kui hernekepp, astub omaette, näol alistumine ja ükskõiksus maise elu vastu. Enn, kes on reisi kestel püüdnud Almaga tutvust sobitada, poetab ennast tema kõvale.

      „Te olete nagu tiibadeta ingel,” teeb Enn kohmetu komplimendi.

      Alma ei vasta. Tema nägu jääb täiesti rahulikuks, kuid ta põlved värisevad, kui ta sammu lisab ja rivis ettepoole nihkub.

      Voori peas astub kohalik teejuht, tema kannul Jaan, Jaani kõrval ta naine Elsa. Jaan on oma mustas kuues. Elsa juuksed on lumivalge pearäti all. Kuidas küll on võimalik, et teekonna raskuste kiuste võib midagi ikka veel olla nii valge! Räägitakse, et must ja valge esinevad puhtal kujul vaid antiiktragöödiates või Shakespeare’i näidendites. Kas see must-valge paar on märk, et on oodata võimsaid läbielamisi?

      RÄNNAK KESTAB VARAHOMMIKUNI. Ees paistavad tumedad mäed. Valendavad tipud tunduvad olevat lähemal, kui tegelikult on. Voor peatub kasemetsas. Valged tüved. Puukoor tundub nii õrn, et tahaks käe sirutada ja helendavat pinda peoga paitada. Puude vahelt terendab muinasjutuliselt kaunis järv. Vesi on sinine, veepind otsekui kumer.

      30 päeva on nad olnud teel selle nimetu järve äärde. 60 aastat hiljem pudenevad samas kohas taevast alla meteoriiditükid, mida ööd ja päevad järvest otsima hakatakse. Nimetu järv saab kuulsaks.

      Järve teisel kaldal torkab silma häbematult viltune torn. Kõrge kividest laotud valvetorn kuulub sajandeid tagasi Vene kaupmehe Demidovi ehitatud relvatehase juurde. Kohalikust jõest on pestud kulda, koobastest on kaevatud vasemaaki ja hõbedat. Järv oli kunagi relvatehase veehoidla. Imeline lembe loodus ja ähvardav relvatööstus. Sellest kummalisest kohast peab saama kodu Eesti laste kogukonnale.

      Tulijatele tormab vastu kaks koera, aga üks on vigane. Aeda ei ole, on värav. Värav on pärani, kuid teel seisab ees vanamehepäss. Pässil on kaenlas kaheraudne jahipüss. Kõrval kükitab kits, kes on üllatunud ja muutub rahutuks.

      Jaan neelatab ärevalt ja küsib sosinal Elsalt:

      „Kas see peab tähendama, et kontsert on läbi?”

      Teejuhilt küsib Jaan võimalikult asjalikul toonil:

      „Oleme päral?”

      Teejuht noogutab.

      „Jah. See on Kivine neem. Siin oli varemini tehase pioneerilaager.”

      Paar hetke valitseb vaikus, ei juhtu midagi. Lapsed vahivad ammuli sui ringi nagu kaugelt saabunud palverändurid. Ei tea, mida nad tunnevad. Hirmu, rõõmu, uudishimu?

      Äkitselt tuleb rändurite voorile elu sisse ja lastevägi tormab eemalt paistva baraki poole. Vigane koer ajab ennast püsti, et saabujatele muljet avaldada.

      Pika madala hoone keskelt läheb läbi kitsas pime koridor. Levib saladuslikkuse ja hallituse lõhn. Aknaraamid on kunagi olnud sinised. Koridori seinal on Stalini pilt. Seltsimees Vunts kontrollib olukorda. Muidugi, kellele nad peale Stalini veel korda lähevad. Tema peab siin andma soojust, jõudu ja armastust.

      Koridorinurgas on maas on üks imelik asi, mida lapsed pole varem näinud.

      „Mis see on?”

      „Süljekauss.”

      Iseäralik riistapuu on alati täis, kuigi keegi kunagi ei näe, kes sinna sülitab. Baraki uksel võtab saabujaid vastu lastekodu direktoriks määratud Jefrosinja. Ta on kaua oodanud. Ahelsuitsetajana on ta enda ümber kasvatanud suitsukonidest valli.

      Kui Jefrosinjale teatati, et ta on määratud Eesti lastekodu direktoriks, langetas ta pea, sest ta mõtles. Ta ei tee seda tihti, aga kui tuhin peale tuleb, kestab mõtlemine kaua. Mõtles põhjalikult. Tal on ruuge pats ümber pea, seljas sitsist pluus, jalas vildist botikud, mida saab kanda kontsaga kingade peal. Jefrosinja vatikuub käib kinni vasknööpidega, niisugustega, nagu on ees punaarmeelaste pükstel.

      Jefrosinja on olnud alama astme võimumehe sekretär. Esimest korda elus saab temast isik, kellele kuulub võim – professionaalse nõukogude direktori võim. Kasvatusteadusest pole tal aimugi. Kuid sellest pole lugu. Kui ta saab ülemuseks, on tema arvamused

Скачать книгу