LITMIR.BIZ

Скачать книгу

baraki avatud ukse suunas.

      „Budte kak doma! Znakomtes – ja zdes direktor.”

      Sa mu meie! Kuidas ta küll nii ütleb? Et olge nagu kodus. Kaev on segaduses. Tema on ennast pidanud tähtsa riikliku aktsiooni juhiks ja nüüd mingi eit kuulutab, et direktor on hoopis tema.

      „Kui tema on direktor, kes siis mina olen? Küüditatu?” mõtleb Kaev jälle hirmunult ja kaotab enesekindluse. Naised käivad Kaevu-sugusele mehele tavaliselt närvidele, muidugi mitte siis, kui ta neid imetleb.

      Aga mees võtab end kähku kokku, otsustab, et ei tohi pead norgu lasta, ei tohi oma murelikkust välja näidata. Ta silmitseb avanevat vaatepilti. Barakk järve kaldal, mõned kõrvalhooned, värav ja valvuri onn. Värava ees seisvale valvuripässile ütleb Jefrosinja ded. Vanamehe nägu on kuivatatud ploomi moodi, üleni karvane. Seljas on tal hundinahast vest. Valvuri kõhnast naisest, keda kutsutakse baba’ks, saab lastekodu pesunaine. Nende onnil on madal uks ja väike aken. Sees on kaks nari. Päss on kullapesijate artelli endine esimees. Räägitakse, et tal on salajane peidik, kuhu on peidetud kuld. Valvuri onnis elab ka isemeelne kits, kes suuga kärbseid püüab.

      Olgu see Kivise neeme nimeline koht missugune tahes, aga see on midagi täiesti reaalset, olemasolevat ja paigalpüsivat. Enam pole tüütavaid vagunirattaid ja lõputut loksumist, millest nad kõik on natuke merehaiged. Jah, siin on koht, mida nad ei võta üldse kui millegi lõppu, nad arvavad, et siin peab midagi miskit moodi algama. Nad arvavad õigesti. Siin leiab aset väikeste inimeste kokkupõrge tavatu tegelikkusega.

      KAKS KORDA MEREST VÄLJA ÕNGITSETUD, surmasuust pääsenud Hillar on jõudnud Kirovi ehk endise nimega Vjatka linna lähistel asuvasse tööpataljoni.

      Tööpataljonides ehk stroipattides on praktiliselt kõik sõja alguses Eestist Punaarmeesse mobiliseeritud mehed. Hämaratel asjaoludel tööpattidesse toimetatud eestlasi võib kokku olla üle 70 000 ja veel 5000 Venemaa eestlast lisaks. Rindele saatmiseks pole nad küllalt usaldusväärsed. Stroipattide mehed teevad läbi katsumused, mille kohta liigub õudseid meenutusi rahvasuus ja internetis. Nad kannatavad külma käes, piinlevad toidu- ja veel rohkem informatsioonipuuduse all, aga nad loodavad jõuluks koju saada.

      Jõulud ja uusaasta jäävad seljataha. Mööduvad mitmed jõulud ja uued aastad, enne kui nad koju saavad. Need, kes ellu jäävad.

      Drastilise aja iseloomustamiseks ei jätku epiteete. Sõda jätkub.

      Samasse kanti, kus on Hillari tööpataljon, satub ka gaidijuht Mercedes. Nende kahe noore inimese teed kulgevad paralleelselt, aga praegu nad veel ei tea, et see on nii. Nad ei tea teineteise olemasolustki. Kui nad poole aasta pärast kohtuvad, on mõlemad kokkusattumisest rabatud.

      Tööpattides, sisuliselt trahvipataljonides, naisi ei ole. Mercedes on üks väheseid. Tema kenad suvekingad ütlevad üles, tal pole ühtegi sooja riidetükki, mida kergele kleidile peale tõmmata. Meestel on juba enne riided ja jalatsid läbi. Nad jäävad paljasjalgseks, saavad labidad ja hakkavad sealsamas baraki läheduses külmunud mullahunnikuid tasandama, mingeid kraave kinni ajama. Kellel meestest jalanõud veel olemas on, püüab neid hoolega kogu aeg jalas hoida – muidu virutatakse ära. Tööpäev on 12 tundi, puhkepäevi ei ole. Äratus on kell viis, äratatakse hirmsa sõimuga, tihti tuleb konvoi kätega kallale.

      Lumi sajab maha. Pakane paugub. Töö katkeb vaid juhul, kui külma on alla -41 kraadi. Tööpati mehed hakkavad massiliselt surema.

      Mercedese peale halastab pataljoni söögikeetja. Ta võtab tütarlapse köögitööle. Köögis saab korralikumalt süüa ja vahel õnnestub ka tuttavaid poisse toiduga toetada. Olukord on nagu vanglas. Ainult et vanglas on rauduksed ja riivid, siin elavad vangid kartulikoobastes. Ühel noormehel ei pea närv vastu.

      Põgeneb. Kaugele ta ei jõua. Need uurali mäed on kohati ikka väga kõrged ja kõledad. Jooksik tuuakse tagasi ja antakse tribunali alla. Istung peetakse sealsamas tööpati sööklas. Desertöör mõistetakse surma. Mercedes ootab, et keegi tahab surmamõistetule appi minna. Aga keegi ei taha. Mercedes karjub meeleheites:

      „Ärge laske seda teha!”

      Surmamõistetu viiakse ära.

      Mercedes vajub söökla muldpõrandale.

      LASTEKODURONGIST ÖÖSEL JOOKSU PANNUD KARI JA MAX on tagasi Eestis. Nad otsivad Erna rühma mehi. Poisid plaanivad salgaga liituda. Kuid nende isad on Salmistu all langenud. Poistel kästakse koju minna. Kodu pole kummalgi. Ja kui ka oleks, pole kodus istumine neil plaanis. Max lendab minema nagu sügisene pääsuke. Tema rännakud lõpevad Buenos Aireses, kuhu ta saabub Rootsi laevaga. Kari teeb ennast vanemaks, kui ta on, ja üritab pääseda Prantsusmaale. Eestisse ei taha ta mingil juhul jääda. Venelasi ta vihkab, sakslasi ei salli. Ta on arvamusel, et temal kui veendunud liberaalil on raske ükskõik missuguse okupatsiooni all püstipäi roomata.

      Prantsusmaal vestleb võõrleegioni seersant Kariga karmilt. Seersandil on seljas spordijakk, jalas flanellpüksid, näol tugev päevitus, laubal sügav korts, põskhabemel kergelt hall härmatis. Ta esitab Karile uurivaid küsimusi.

      „Pean ütlema, noorhärra, et te näete kuradima palju noorem välja, kui te kinnitate. Milles asi?”

      Kari serveerib oma legendi.

      „Te käite üsna noateral?”

      „Pean seda tegema.”

      „Kas lepime kokku, et hoiate suu lukus?”

      „Jah.”

      „Te olete öelnud kõik, mis teil meile öelda on?”

      „Arvan küll.”

      „Kordan – pidage lõuad.”

      Kari on arukas poiss. Ta lubab oma suu lukus hoida igavesest ajast igavesti. Aamen. Ta õpib langevarju pakkimist, prantsuse ja inglise keelt, matemaatikas on ta alati tugev olnud. Ta saadetakse lennumehaanikute kursusele. Niipalju kui Kari taipab, ootavad teda ees seiklused Aafrikas. Või kes teab kus.

      Aga heakene küll, lähme looga edasi.

      Päev päeva kõrval

      TERMINALI ÜLEMISE KORRUSE RÕDU on avar nagu tenniseväljak. Piirded on klaasist. Põrand tundub õhus hõljuvat. Määratlemata avarus on abstraktne. Võimatu aru saada, millise aastaajaga on õieti tegemist. Ja kas on siin parasjagu hommik või õhtu. Ja missuguses kliimavööndis see määratlemata mittekoht asub.

      Daam hallis on peatunud rõdupiirde juures. Õhk on äsjasest vihmast niiske, lennuvälja stardi- ja maandumisrajad läigivad, kerge tuul liigutab mantlihõlmu. Naine sirutab käed laiali, nagu tahaks õhku tõusta.

      Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt.

      Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget.

      Terminali maa-alusesse tunnelisse saabub järjekordne ekspressrong. Teiste hulgas väljub vagunist vanem härrasmees, kes reisib üksi, ilma saatjate ja suurte pakkideta, ilma märgatava erutuseta. Hallisegune juuksepahmakas, kühmus selg, endise sõjaväelase jäigavõitu hoiak. Jume laseb aimata, et mees on viibinud palju päikese käes. Temast jääb mulje, et ta elab õnnestunud, kuid üksluist elu.

      Terminali laes vilgub ajatabloo …

      KIVINE NEEM. Jaan Kaev istub barakitrepil ja keerab üles taskukella. Numbrilaual on kompass. Mees on oma kulunud portfelli sügavustest välja õngitsenud paberilehe, et üles joonistada lastekodu plaan.

      Ilmakaared on kompassi järgi paika seatud. Nüüd siis objektide juurde. Kaev järgib sotsialistliku realismi põhimõtteid. Tema joonisel puuduvad tõsielu puudused. Näiteks see, et Kivisel neemel pole ei elektrit, ei telefoni, ei veevärki, ei kanalisatsiooni, ei normaalset ühendusteed. Jaani joonis ei kajasta puudujääke. Kajastab seda, mis on. Jaani-sugust täiuslikku perfektsionisti on raske ette kujutada tegelemas millegi emotsionaalsega, näiteks maalimise, kitarritinistamise, tantsimise või ka lihtsalt päise päeva ajal voodis lamamisega. Aga joonestamine

Скачать книгу