LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja maitses kui nirk.

      Eevale hästi see meeldis,

      Et ta nii nobe ja virk.

      Sellest siis sündiski suudlus,

      Mis maitseb külluses hea.

      Sõber, kui kahtled veel selles,

      Kohe siis proovima pead.

      Kasvandikud on koridoris rivis. Peetakse kultuurhommikut. Seinal on loosung: Elagu maailma proletariaadi kodumaa NSVL! Ühendkoor esitab muusikaõpetaja taktikepi all imetabase ballaadi „Eedeni aed”. Jefrosinja kuulab, pea viltu, ja – ärgem naergem – tema, kellel kõik neli jalga on ideoloogiliselt rautatud, on väga rahul:

      „Kiidan heaks. Vaat just niisugune on sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik kunst.”

      Eestlastest kasvatajad hoiavad vaevaga naeru tagasi, isegi Meeri on surunud käe suu ette, et mitte kõkutada. Jaan punnitab silmi ja kuulab, nii et kõrvad liiguvad.

      „Milles asi?” uurib Jefrosinja kahtlustavalt.

      „Vsjo otlitšno,” kostab Jaan vaguralt.

      AGA PAARI PÄEVA PÄRAST JUHTUB MIDAGI. Muusikaõpetaja Kivisele neemele enam ei ilmu.

      Sosistatakse, et must ronk viis ta ära.

      „Kes?” küsivad kasvatajad üksteise käest.

      NKVD korraldab asja nii, et muusikaõpetaja jääb auto alla. Selgub, et Jefrosinja kontrollib kõike, aga ei vastuta millegi eest. Ta leiab alati süüdlase.

      Lastekodukasvandikel on ka üks üsna unikaalne muusikaline instrument – hambaorel. Hambaorelimängu toovad Kivisele neemele noorte kurjategijate koloonias kinniistunud poisid. Hambaid kokku surudes ja sõrmeküüntega üle esihammaste tõmmates kõlab isemoodi heli. Vitja oskab hambaorelil keerulisi viise välja mängida.

      „Beethoveni „Kuupaiste sonaat”,” teadustab Vitja pidulikult, niisutab keelega suud ning mängib grimasside ja vigurite saatel vene rahvalaulu „Svetit mesjats”. Kui pala lõpeb, teeb Vitja liigutuse, nagu tahaks esihambad suust välja tõmmata. Publik lõkerdab. Väike Kati tantsib rõõmust kükktantsu ja hambaorelikoor mängib saateks tu-tu-turu-tu-tuu!

      Superpopulaarsed on nipsukivi loopimise võistlused. Loobitakse maast korjatud või veest õngitsetud vääriskive. Ahhaate ja malahhiiti leidub igale maitsele. On plaadikujulisi ja kandilisi kive, on koerapeasuurusi ja kuulitaolisi. Pärast vihma on järvel sätendav läige peal ja kallas kiirgab nagu juveelikaupluse vitriin. Kehalise kasvatuse tunnid toimuvad järve ääres. Kuni ilmad on soojad, õpitakse ujuma. Vesi tundub siidine. Aga kui mägedes paistab päike, on järvevesi ootamatult külm.

      Talvel muretseb direktor mõne paari puust suuski. Need on hirmus pikad. Töömees saeb suusad pooleks ja igast suusapaarist saab neli suuska. Toimuvad võistlused. Suusad seotakse nööriga viltide külge, pingutatakse pööraga kõvasti kinni. Kihutatakse mis hirmus. Esimeseks tuleb Helmut, kes on varem suusatanud ja teab, kuidas seda tehakse. Esimese koha järel ei tule kohe mitte kui midagi, alles tükk aega hiljem jõuab lõpuks pärale teine koht. Auhinnaks on üsna kärbatanud õun.

      Mustlaspoiss on tusane, et tema auhinda ei saa. Elo lohutab:

      „Mina pole ka ühtegi auhinda võitnud. On inimesi, kes ei võida iialgi auhindu.”

      „Miks sa, rumal plika, oma suud kinni ei hoia?” sisistab pahur Miku läbi hammaste.

      „Kui saad asjast kellegagi rääkida, on sul pool võitu käes,” teab Elo, aga ta ei hakka seda asja Mikule pikalt seletama, sest arvab, et poisid ei saa niikuinii paljudest asjadest aru.

      Humanitaarabipakist loositakse Elole terava kontsaga Ameerika kingad, mille suurus on vähemalt number 40. Elo kisub kontsad kingade alt ära ja läheb nendega mäenõlvale suusatama. Saavad ilusad pikad liud. Teistele hakkab Ameerika kauntes suusatamine hirmsasti meeldima. Võetakse järjekorda ja kõik liuglevad kordamööda à la Ameerika mäed. Elo seisab paljajalu lumes ja tunneb heameelt teiste rõõmust.

      Välismaa pakkidega ilmub lastekodusse muudki üllatavat: pannaldega püksitraksid, päikesemütsid, vesipildid, sulgpallid. Ameerika Ühendriigid saadavad liitlasele 3 826 406 tonni toiduabi. Tuleb kondenspiima ja konservsinki, majoneesi, põldube ja mett. Onu sami toidupakkidest jõuab Kivisele neemele karp šokolaadi. Kasvataja seletab: Ameerikas on tehtud korjandus, et nõukogude lastele maiustusi kinkida. Vähesed kasvandikud teavad, mis asi see šokolaad õieti on, kuid huvi on suur.

      Šokolaad seisab väliköögis luku taga. Köögisein on pehkinud laudadest. Väikesed mahuvad pragude vahelt sisse. Käiakse nihverdamas. Väike Jakob jääb laudade vahele kinni. Väänleb ja vingerdab, ei pääse ei sisse, ei välja. Näib, et peab seal rippuma igavesti. Lõpuks tuleb valvuripäss ja annab poisile kere peale. Aga Jakobil on õnnestunud laudade vahel kõlkudes saadetist pikalt uurida. Teda huvitavad detailid. Jakob avastab, et Ameerika šokolaadi karbil on aastaarv 1897.

      „Liitlased parseldavad meile oma vana rämpsu!” halvustab Kaevu Jaan.

      MAJAPIDAMISES ON KASVANDIKEL KINDLAD KOHUSTUSED. Kõik käivad ringi ja teevad enesestmõistetavaid toimetusi. Ruumide ja õue koristamine. Väravavalve. Solgiämbrite küürimine. Käimla puhastamine. Lõputu veetassimine. Joogivett tõmmatakse ämbriga kaevust. Ämbreid kantakse kookudega. Pesuvett ammutatakse järvest. Kolm poissi, rakmetes nagu hobused, veavad veetünni eest, kaks tõukavad tagant. Käte ja jalgade puhtuse eest vastutavad korrapidajad. Kuna pesuvahendid on absoluutne defitsiit, mätsitakse tuhast ja savist plönne, mis peavad asendama seepi.

      Tehakse igasuguseid varem lastele tundmatuid töid. Tüdrukud puhastavad veeuputuseaegsete petrooleumilampide klaase. Petrooleum on vilets, haiseb, ajab tahma ja lambiklaaside läikimanühkimine on visadust nõudev töö. Poisid saevad ja lõhuvad puid, laovad virna. Metsas käiakse marjul ja seenel. Järvest õngitsetakse kala, jõest püütakse vähke.

      Suurt vilumust ja oskust nõuab viisupunumine. Mõned poisid on viiskude valmistamises virtuoosid. Nad on valmis oma kunsti ka teistele õpetama. Viiskudest saab Kivise neeme Klondike River, kullaauk mis kullaauk. Tellimusi viiskudele saabub lähedalt ja kaugelt. Viisud lähevad kaubaks. Direktor korraldab eduka reklaamiaktsiooni, tehing õnnestub ja ta vahetab viiske lubjaviltide vastu. Viltidega vantsitakse olenemata ilmast, ka vihma ja sulaga, läbi lume, tolmu ja pori.

      Rusikat lauale lüües on direktor kohalikus täitevkomitees oma asutusele välja tinginud varustuse 120 lapsele. Tegelikult kõigub kasvandike arv 90 ja 130 vahel. Jaani abikaasa Elsa, kes peab ennast raamatupidamise eest vastutavaks isikuks, on juurdekirjutustest kohutavalt närvis. Kardab, et teda pannakse vangi, kui välja tuleb, et varustust on saadud rohkem, kui on kasvandikke, ja tema pole sellest tehingust informeerinud kompetentseid organeid.

      Elsa tardub hirmust soolasambaks, kui venelannast direktor seltsimees Jefrosinja toob ühel päeval Kivisele neemele kastitäie jõulupuuehteid. Ta on nende eest maksnud 900 rubla.

      „See pole abikõlblik kulu!” karjatab Elsa.

      Jefrosinja, patsipõimik kuklas, suurustab:

      „Ehted on laos ainus kaup, mis on normivabalt saada. Ma lihtsalt pidin need ära tooma. Kas pole uhked?”

      Elsa on hea inimene, mis sellest, et kitsarinnaline ja arg. Ta teatab haridusosakonda. Haridusosakond tuleb Kivise neeme lastekodu majapidamist kontrollima. Koostatakse akt. Jumal tänatud, et NKVD haisu ninna ei saa. Kaupa hakatakse väljastama kasvandike tegeliku arvu järgi. Elu jääb veelgi kasinamaks, aga raamatupidamine on korras ja Elsa võib rahulikult magada.

      Kasvatajad lohutavad lapsi, et kommunismiajal hakkavad kõik saama kõiki kaupu vajaduse järgi. Ja veel ütlevad kasvatajad, et kommunismiajal on lapsed privilegeeritud klass. Lapsed vastavad selle peale kooris, et nad tõesti väga ootavad kommunismi tulekut. Nad haletsevad vaeseid neegreid Aafrikas ja kõiki muid rahvaid maailmas, kellel pole õnne elada kommunismimaal.

      „Millal kommunism tuleb?” küsib Elo õpetajalt külma loogikaga.

      Õpetaja tõstab käe näo ette, varjab muiet, kuid ei vasta. Hiljem Eloga koridoris kokku juhtudes ütleb ta tüdrukule: sul

Скачать книгу