ТОП просматриваемых книг сайта:
Valged varesed. Ene Hion
Читать онлайн.Название Valged varesed
Год выпуска 2014
isbn 9789949511587
Автор произведения Ene Hion
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Poisikesed tahavad salanõupidamistel olla muretud epikuurlased ja suitsetavad kirglikult – nagu surmamõistetud enne mahalaskmisele viimist. Tõmmatakse omaleiutatud ersatstubakat, sammalt. Samblavingu varjus vaetakse plaani, kuidas kogukonnal hinge sees hoida.
Kolhoosipõllult tuleb korjata lume alla jäänud mugulaid. Mugulatest on võimalik tärklis välja leotada ja saadud jahust kooke teha. Jahu saab ka säilitada. Kuidas seda teha, pole neile keegi õpetanud, nad on ise metoodika välja töötanud. Tervelt küpsetatud külmavõetud mugulate maitse on hammustades kibe, sõjaaegne. Kuid miski maailmas ei lõhna nii hästi kui sütel küpsetatud kartul. Küpsetamine on aga probleem, sest tuletegemine on keelatud.
Väike poiss üritab leitud mugulat praadida baraki ahjus. Jefrosinja tabab jõnglase teolt, poisike hoiab oksa otsa torgatud kartulit ahjus. Direktor mässib sõrmede ümber taskuräti, kahmab poolküpse mugula ahjust ja litsub selle poisi laubal sodiks. Lastekari näeb stseeni pealt, mõmiseb kurjalt ja nihkub ähvardavalt lähemale. Ahjuuks kistakse pärani. Kühvlitäis süsi on põrandal. Lahvatab leek. Direktor tõstab vihahoos rusika otsekui relva, et virutada. Muidu nii tasane kasvataja Meeri tõmbab direktorit jõuga eemale. Äkilise liigutusega on ta laste ning raevunud Jefrosinja vahel. Nähes rivi endale peale tungimas, põgeneb direktor, nagu oleks põlevad söed tal krae vahel. Meeri trambib leekidel. Tuli kustub.
Järgmisel päeval loeb direktor ette käskkirja, endal huuled värisevad. Ta teeb teatavaks, et tuletõrje-eeskirjade eiramine pole mitte lihtsalt kriminaalne, vaid riigivastane, kontrrevolutsiooniline kuritegu. Koridorinurka ilmub päästevarustus: tuletõrjevoolik, mis on kokku keritud nagu mürkmadu.
Aga tuld on kogukonnal vaja. Omal käel hangitud toidukraami peab keetma ja küpsetama. Tehakse salajasi lõkkeid. Tikud on defitsiit, järelikult peavad söed ööpäev läbi hõõguma, et õigel hetkel saaks tule põlema puhuda. Märkamatult, sest valvuril on püss.
Pingeliste olukordade nutikas lahendaja on Helmut. Tema oskab valvuri tähelepanu sõbralikult kõrvale juhtida. Juurikanäppajad ja tulemeistrid saavad Helmuti pettemanöövrite ajal sündmuskohalt plehku panna, lõkke asukohta vahetada.
Eestkõneleja Helmut kinnistub liidriks, temast saab ilma igasuguste demokraatlike protseduurideta kogukonna president. Alguses oli poiste vaieldamatu liider Enn. Nüüd kuulub Enn personali hulka. Ta ei taha oma mõjujõudu kaotada, kuid märkamatult hakkab autoriteet libisema Ennult üle Helmutile. Helmut ei räägi palju, võidab südameid naeratuse ja osavusega. Ta on 15-aastane, orb, viiendast eluaastast peale lastekodus. Ta kannab perekonnanime, mille on saanud kingiks ei tea kellelt. Pealtnäha aval, kuid tegelikult ta ennast ei ava. Siitotsast eriline ja sealtotsast eriline. On näha, et ta oskab mõtelda ja tunneb mõtte ka teistes ära. Ta käsi on nagu käänispeaga taskunuga, sõrmed üliosavad: tõmbavad nagu pintsett pinnu välja, uuristavad nagu naaskel augu, lõikavad nagu käärid, on konksu eest, kui on vaja kala veest välja õngitseda. Helmut on ainus, kes saab ka kunnide vastu. Väikesed ripuvad Helmuti hõlmas ja usaldavad kogu ta pikkuses.
Kevade saabudes sööb terve lastekoduseltskond metsa all rohtu, lehepungi, kadakamarju, männivõsusid ja taimejuurikaid. Kõigist on saanud roheliste vitamiinide asjatundjad. Kasemahla lutsitakse puu najal püsti seistes. Lutsija uuristab oma puu tüvesse nimetähed. Rohi pistetakse pintslisse enne, kui taimed on kämblakõrguseks sirgunud. Murulaugu moodi rohi keeratakse oblikalehtedesse ja süüakse nagu maiuspala. Hästi maitseb sibulataoline liilia moodi õitega taim, mille juur on sügaval maa sees. Venelased kutsuvad seda taime saranka. Juurel on pähkli maik. Annab kuivatada, kuivalt jahvatada ja jahust putru keeta. Kui nad midagi korjavad, siis näevad nad ainult seda, mida korjavad: rohelisi oblikaid, valgeid seeni, roosakaid põldosje, pruune pähkleid. Baraki lähem ümbrus on peagi lage. Tuleb päris kaugele vantsida, et midagigi hamba alla leida.
Keegi soovitab süüa pigi, asfalditükke ja kriiti. Klassitoas on kriit alati otsas – nahka pandud. Kui ilmuvad nõgesed, saadetakse lapsed neid korjama, et suppi keeta.
Oh taevas, mida kõike nad ei söö – tarbija valik. Rõõmustavad kõige üle, mis ei tapa. Nad räägivad lihapallidest, mida nad pole iialgi söönud, ja rosinasaiast, mida nad on näinud vaid pildil. Huulil naeratus, mida ei ole silmis …
Kõrvaltvaatajale võib see elu tunduda üsna hirmus. Kuid nende endi meelest on kõik korras, igaüks elab oma elu rahulikult, iseenesestmõistetavalt. Kuni veel midagigi on, mida hamba alla pista.
Just siis, kui morn majandusjuhataja Rolf raputab jahukotist viimase tolmu pudrupatta, saabub Kivisele neemele – vastu igasugust ootust – kast Ameerika abiga. Munapulber! Mister Ameerika Ühendriikide president, olge te tänatud!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.