ТОП просматриваемых книг сайта:
Valged varesed. Ene Hion
Читать онлайн.Название Valged varesed
Год выпуска 2014
isbn 9789949511587
Автор произведения Ene Hion
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kunda lahes satub laev vööripidi miini otsa. 18-aastase poisi esimesed karmid sõjakogemused. Laev hakkab vajuma. Pardal on haavatud, palju naisi ja lapsi. Ründelennuk Messer peab neid oma surmavaenlasteks ja pikeerib uppuvat laeva. Selles ongi sõja traagika, et kui sa ka ise ei tulista, sind tulistatakse niikuinii.
Laeval algab paanika. Emad, lapsed süles, hüppavad ahtrist vette. Aga laevakruvi töötab.
Osa päästepaate läheb ümber. Hillar leiab ennast veest. Lennuk on ikka veel pea kohal ja aina tulistab. Kaater korjab Hillari veest välja. Kuid ka kaater saab tabamuse … Koidu ajal päästetakse Hillar teist korda. Ta on elus!
Eestist mobiliseeritud mehi veetakse nagu vange põhjapiirkonna tööpattidesse.
LASTEKODUVAGUNIS käib ettearvamatu, kuid ometi juba rutiinne elu. Tüdrukud mängivad loksuva vaguni vahekäigus tüütuseni keksu, põrkudes ühest seinast teise. Ülemistel naridel taovad suuremad poisid kaarte, teevad mängus häbitult sohki ja klaarivad vahekordi. Väiksemad vahivad tahmastest vaguniakendest välja, nina litsutud vastu vappuvat klaasi. Aknapilust pressib sisse veduritossu. Poisikesed, ninad tahmased, käed mustad nagu korstnapühkijatel, püüavad lendlevaid sädemeid.
Prillidega tüdruk näitab väikestele pilte vanast kulunud lehtedega pildiajakirjast Kõigile. Ajakirjas on uhkesti riietatud laste paraadfotod. Pildiallkiri on: Meie perekondade väikesed käskijad. sõna käskija peale on tüdrukud täielikus hämmingus.
„Kuidas lapsed saavad olla käskijad?”
„Enne sõda olid lapsed käskijad,” seletab prillidega tüdruk. Tüdruku nimi on Eeva.
„Mis on enne?”
„Enne on see, mis oli enne algust. See on alati ilus.”
Eeval on enamasti asjade kohta oma arvamus.
Kasvataja Alma loeb vaguni teises otsas väikestele ette. Almal on kaasas kolm raamatut: „Tasuja”, „Libahunt” ja tollal alles päris värske teos, Ameerika naiskirjaniku Pearl Bucki äsja eesti keelde tõlgitud romaan „Hea maa”. Peale Alma raamatute teeb selle imekspandava reisi kaasa ka romaan „tema ametlik mõrsja”, mis reisib kasvataja Meeri kohvris. Armastusromaanidel on sõjaajal tohutu menu. À propos, tänases Eestis võiks vast niisugust kõrvulukustavat menu võrrelda Erik Tohvri romaanide või näiteks Daniel Glattaueri moodsa lembejutu „Hea põhjatuule vastu” menuga. Meeri lemmikraamat on sõja lõpuks kapsaks loetud. Meeri on romaanile paberi ümber pannud ja kirjutanud kaanele igaks juhuks teise nime, „Kevade”. Ta arvab, et lasteasutuses oleks nii sobivam. Lugemisvara on vähe, niisiis on raamatud meie loos teatud mõttes hieroglüüfid.
Alma loeb lastele katkendit „Heast maast”. Tema madal hääl ja sõnad, mis kirjeldavad kaugeid aegu ja kummalisena tunduvaid asju, lummavad väikesi kuulajaid nagu ballaad. Laused kostavad sisendavalt, panevad kuulama.
Oli alles hämar puhetava ao aeg ja läbi tillukese nelinurkse aknaaugu, mille ees lipendas närune paberitükk, kumas viirg pronksist taevast. Noormees läks aknaaugu juurde ja rebis paberi ära. Katmatult oli aknaauk parajasti nii suur, et tema käsi sinna mahtus ja ta pistiski käe välja, et õhku katsuda …
Vagunis on väga palav, kuid reisimeeskonna pealik Jaan Kaev on vaid lipsu eest võtnud. Pintsak on tal kindlalt seljas. Ametlikkus peab alla kriipsutama tema tähtsust. Ta kirjutab akna all istudes päevikut. Kui tema päevikut ei peaks, ei teaks keegi, mis päev ja mis kellaaeg võib praegu olla.
Aeg on vagunielus kaotanud praktilise tähenduse. Sõjapõgenike rongis asuvad eile ja täna väga lähestikku. Elu veereb ajast üle, keegi ei tea, kus peatutakse, ei tea, mida leitakse, ei tea, keda kaotatakse. Sel suvekuul rändab korraga mööda Venemaa raudteid üheksa miljonit inimest. Raudteed on kodutute kodu. Ešelonid loksuvad lainetena. Kui kasutada tolle aja kohta nüüdisaja sõnu, siis raudteejaamad on slummid. Tuhanded inimesed ootavad jaamahoonetes – kui on õnnestunud jaamahoonesse sisse mahtuda – võimalust pääseda mõnda rongi. Kes hoonesse ei mahu, elab kastidest, kottidest, vineerist ja muust käepärasest rämpsust raudtee kõrvale ehitatud onnis.
Kaev teeb olukorra kohta pidevalt märkmeid. Tal on riigisekretäri sulg ja politseiniku fantaasia.
13. päev ratastel. Taotlesin lastele Leningradi evakuatsioonipunktis mantleid. See ei õnnestunud. Anti 4 plekkämbrit. Täna saime ühes raudteejaamas kasti küpsiseid (kasti mõõtmed: 45x45x65 cm) ja tooreid mune. Kunagine tuttav, kes on hävituspataljonis, otsis meie ešeloni üles ja teatas, et ta on pärast meie lahkumist lastekodust läbi läinud ja rutanud meile ära tooma ühte-teist meist maha jäänud kraamist. Sain tema käest kriiti ja laste riidetükke.
Rong loksub läbi tundmatute kohtade. Võõrad nimed kirillitsas. Teivasjaamad ja vahiputkad. Jõed ja järved. Laaned ja lagedad. Igav maastik. Nagu Juhan Liivi värsis: igav liiv ja tühi väli. Kui vaid midagigi juhtuks.
Ja ennäe! Juhtubki! Raudtee sõlmjaam.
Rong on jaamast juba peaaegu läbi sõitnud, kui semafor kukub kinni ja vedurimees tõmbab pidurit. Ešelon seiskub ragisedes, vastutahtsi. Kümnetel haruteedel on kõrvuti vastassuundadesse kurssi pidavad rongid. Ühed on teel läände, teised itta.
Läände veerevad ešelonid kõigega, mida nõuab sõda. Veetakse naftat ja terast, leiba ja tubakat, karke ja proteese, verd ja liha, margariini ja tina, kuivikuid ja telke. Lõputu on väeosade voog. Rindeteated on segased. Ööd ja päevad ekslevad rööbastel rindejoont otsivad väeosad. Diviis – raudteelased ütlevad diviisi kohta annuška – on 10 000 – 15 000 meest. Mõnigi annuška on veninud kilomeetritepikkuseks, mõnigi läheb üldises segaduses kaduma. Isegi ühe diviisi liigutamiseks on vaja tuhandeid vaguneid, kuid siin ei liigu mitte ainult diviisid, vaid terved korpused ja armeed. Ja mitte ainult elavkoosseis, vaid ka relvastus. Tankid, suurtükid, lennukid. Sõjaväeešelon kaalub 900 tonni. Vedurid näevad kõvasti vaeva.
Vastassuunda – läänest itta – veetakse tehasesisseseadeid, masinaid, kariloomi, haavatuid. Põgenikerongid on kinni kiilutud sõjaväeešelonide vahele. Olukorra keerulisus on seadnud raudteeteenistuse nõiaringi. Ühestki raudteejaamast Valgest merest Musta mereni pole iialgi nii palju ronge läbi sõitnud, kui neid praegu korraga rööbastel on. Närvilised raudteelased tormavad siia-sinna, karjuvad, sõimlevad. Missugune koosseis missugusele teele peab minema? Kellel on eesõigus?
Vagunite meeletu kuhjumine on halvanud raudteelaste töö. Unetusest ja väsimusest punetavate silmade ja higise kuklaga jaamaülemal on vile suus, keelumärk käes püsti. Ülem ei tea enam, kes ta on, kus elab ja kas üldse veel elab. Ta vastutab kõrgema ülemjuhataja ees. Stalini käskkiri hoiatab: igal raudteekatastroofil on ees-, isa- ja perekonnanimi!
Tiheda vagunirodu vahelt jaamahoonet ei paistagi, on näha vaid perrooni lõpp, kus kükitab väike putka sildiga KIPJATOK. Mis imelik nimi! Jaan Kaev teab, mida tähendab kipjatok. Keev vesi!
„Elsa, anna poistele munakorv. Las küsivad Rolfilt ämbri, hüppavad maha, kihutavad jaama ja lasevad kraanist keeva vett munade peale!”
„Kas annan kõik munad korraga ära?” küsib Elsa kohkunult.
„Jah, anna kõik. Mine tea, millal veel midagi soojaks söögiks õnnestub saada!”
Enn ja paar tema kaaslast ongi läinud. Nad roomavad kõrvalteel peatunud, rindele suunduva rongi alt läbi. Järgmisel teel on ees platvorm tankidega. Tunnimehe hoiatusest välja tegemata turnivad poisid üle soomukite, jooksevad juba liikuma hakanud kaubavaguni katusel, Ennul munaämber sangapidi kaelas. Stopp! Kütusetsisternid. Üle ei pääse, pressitakse alt läbi. Vau!
Omad jälgivad aknast – nii palju kui sealt näha on – poiste kaelamurdvaid trikke takistuste ületamisel. On alles spektaakel! Läheks isegi, kui ainult saaks.
„Kliiniline idiotism!” karjub Kaev.