LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pea meeles, Stalin on kõigi laste parim sõber.”

      Mehe märkus kõlab pateetiliselt, aga võib-olla on see hoopis nali. Ta tõstab nimetissõrme püsti. Sellega on Elo etteaste lõpetatud. Ta on seletanud rohkem, kui temalt oodatakse. Kaev pole harjunud, et keegi julgeb pikalt oma läbielamisi paljastada, ja kuigi tüdruk on tõepoolest suurepärane, lükkab Kaev ta siiski kõrvale, annab sõna järgmisele lapsele.

      Järgmine on kleenuke ja vanainimeselikult tõsise näoga tüdruk. Tal on seljas tumesinine valge kraega kleit. Silmad on heledad, siirad ja tõsised. Tüdruk jutustab endast kangesti ametlikult, kuigi ta pole palju üle kümne aasta vana. Tema isa on inglise laeva kapten. Kui sõda algas, ei pääsenud isa enam Eestisse ja vanaema – ta on väga vana ja haige – andis tüdruku lastekodusse.

      Järgmisena pannakse nimekirja tüdruk, kes on juba mõne aasta koolis käinud. Juuksed on tal paelaga patsi põimitud, nina otsustavalt püsti, ta kannab prille, seljas on madrusekleit. Niisugused kleidid tulid Euroopas moodi just enne teist ilmasõda ja püsisid repertuaaris sõja lõpuni, Jaapani kapituleerumiseni. Praegu ei tea nad keegi, mis nendega juhtuma hakkab, mitte keegi. Aga see väike prillidega tüdruk on harjunud kõige pärast muretsema, vastutust kandma. Vastutustunne hõõrub teda nagu kivi kinga sees.

      „Kui Punaarmee Eestisse tuli, määrati mu isa vabriku direktoriks. Emale see ei meeldinud ja isa läks meie juurest ära. Mina jäin isa juurde. Aga ema tegi mulle kingitusi. Kui algas sõda, viis isa mu lastekodusse, et kui tema endaga midagi sõjas juhtub, mina üksi ei oleks. Mul on kaasas ristimiskleit, mille ema mulle ostis.”

      Tüdruk kohendab ninale vajunud prille ja istub pingile, silmis vanainimeselik mure. Ta on laps, aga ta on juba tunda saanud, mida võib tähendada poliitiline konflikt. On asju, millest on parem mitte mõelda, isegi mitte teada.

      Jutustamiskord on kümneaastase poisi käes, kes tunnistab, et tema ei tea ei oma õiget sünnipäeva, ei sünnikohta, ei vanust. Leitud laps. Ei, sugulasi tal pole. Tal on kitsuke nägu, silmades kullaterad, ripsmed plikalikult pikad, aga küüned lihani ära näritud.

      Jaan Kaev pöördub kasvataja poole, kes lamab kahvatuna pingil laste selja taga. Naisel oli äsjase rünnaku ajal nurisünnitus. Tõmmu, tumedajuukseline, 24-aastane. Ta nimi on Alma. Ta on näoga seina poole, huuled veretud.

      Kaev istub kohmetult tema kõrvale. Mees avastab, et Alma on kehvast enesetundest hoolimata väga ilus. Naine ise ei näi seda teadvat. Temas on midagi, mis tekitab Jaanis seletamatut erutust. Kaev ei tunnista seda kellelegi, ka iseendale mitte.

      „Minu abikaasa sai kohe sõja alguses surma,” ütleb Alma, „nüüd olen ilma ka meie lapsest. Mees ei saanudki teada, et ma ootasin meie esimest last. Kogu aeg mõtlesin, millal talle öelda. Veel mitte. Millal on õige hetk öelda? Veel mitte ja … ei jõudnudki öelda. Sõda rikkus kõik ära.”

      Kaev hõõrub kohmetult suuri, merelooma loibade moodi käsi. Alma noogutab sõnatult, siis ütleb:

      „Olen pikka aega lastekodus töötanud, lapsed on minuga harjunud. Meil on siin mitu kasvandikku, kelle päritolust keegi kuigi palju ei tea. Nad toodi meile kohe sõja alguses kusagilt leedu–Poola piiri äärest. Mina juhtusin tööl olema, võtsin nad vastu.”

      Alma viipab oma hoolealuste poole.

      Pikakoivaline ja intelligentne juudi poiss. Intelligentsus on näha helesinistest silmadest ja pikkadest sõrmedest. Otsaette on kirjutatud, et tal on olnud hea lastetuba. Ilmet ehib silmaga nähtav mõistus. Kuid mõistusel on imelik omadus – võib teha kartlikuks.

      Mustlaspoiss seevastu on julge, kuigi võib-olla mitte eriti arukas. Ta jälgib keskendunud pilguga, kuidas nimekirja koostaja pliiats paberil liigub.

      Nari ees maas joonistab põrandale kriiditükiga pilte Alma kolmas hoolealune, väike patsidega plika. Silmis pole ei valu ega lootust, üldse midagi. Alma ütleb:

      „Ta tundub küll vaevatud nagu lastud vares, aga usun, et sellest tüdrukust saab tõeline kunstnik.”

      Almal on ka hiljem alati mõnigi lastud vares tagavaraks.

      Kaev läheb küsitlemisega edasi. Õde ja vend Rakverest. Vend on vaikne ja vaoshoitud. Õde seevastu seltsiv ja ettevõtlik. Ta on kohemaid valmis jutulõnga kerima.

      „Isal oli vasak käsi haige. Roos oli talle kätte löönud. Ta pidi leivatehase väravast mööda minema. Tehase õues olid punaarmeelased. Tunnimees arvas, et isa tahab tehasesse tungida. Ruki verh! isa tõstis ühe käe, haiget kätt ei saanud ta sirgeks ajada. Sõdur tulistas. Isa sai surma. Isa surm mõjus emale nii, et paari kuu pärast läks ta isale järele.”

      Vanem vend sikutab õde kleidisabast – aitab küll!

      „Ah, poisid on nii algelised, nad ei taipa midagi,” pobiseb tüdruk, aga jääb siiski vait.

      Kaev pöördub seitlisse kammitud juuste ja viigipükstega linnapoisi poole. Väga säravad silmad, väga naiivne ilme. Niisugused näod lähevad varsti moest ära. Poiss on lastekodus olnud alles lühikest aega, ta ei tea, kes on ta saatusekaaslased ja mis koht lastekodu üleüldse on. Teiste jutustusi kuulab ta, suu ammuli. Aga ka tema oma lugu on jahmatav.

      „Kui venelased tulid ja minu ema läks parteikomiteesse tööle, sai isa kohutavalt vihaseks. Ta võttis püssi ja lasi ema maha ja siis lasi maha ka iseenda. Ema maeti punases kirstus ja orkester mängis. Kuidas isa maeti, ma ei tea.”

      Kaevu Jaan vaatab traagilise saatusega poissi, nagu vaadatakse imelikku lindu. Nimekirja koostaja Elsa on vapustatud. Ta kuuleb siin laste juttudest palju niisugust, mille pärast ta võiks päris läbi olla. Elsa vahelduvate näoilmete äramõistatamiseks pole suurt psühholoogiannet vaja. Tema nägu on avatud raamat. Millegipärast on selles raamatus rohkem enesehaletsust kui kaastunnet. Elsale on arusaamatu, miks poiss, kes peaks karjuma ahastusest, räägib häbelikult muretsedes, et kas tema nii tavaline lugu on üldse rääkimist väärt.

      „Oh armas aeg. Kohutav! See käib üle mõistuse,” ohkab Elsa.

      Paar väiksemat last hakkab valjusti nutma. Kogukas kasvatajanna Meeri, kes on traagilist perekonnalugu tähelepanelikult kuulanud, võtab poisikese käe oma pihku. Meeril on anne olla õigel hetkel õiges kohas. Ta on nagu võti, ta oskab uksi avada.

      EELMISTEST TUBLISTI VANEMAD NOORMEHED on ennast sisse seadnud lae alla kitsastele pakiriiulitele. Rõhutavad, et nad pole lapsed, hoiduvad väikestest eraldi. Nägus noormees võtab initsiatiivi enda kätte, alustab vabalt ja omamehelikult.

      „Ma olen Enn. Minu vanem vend läks vabatahtlikult Punaarmeesse. Meie isa lasti selle eest metsas maha. Mina ja noorem vend käisime isa püstoliga haarangul.”

      „Sul on relv?” küsib Kaev jahmunult.

      Poiss pole seda tüüpi, kes laseb ennast rööpast välja lüüa. Ta räägib häirimatult edasi, et kui ema teada sai, kuidas poisid luuramas käivad, saatis ta nad lastekodusse metsavendade eest varjule. Enn on too poiss, kes oli õhurünnaku ajal hoolitsenud Elo ja tema õe eest.

      On näha, et Ennul on oma kaaskonna seas eriõigused. Tema iseloomul on ka mitte väga veetlevaid külgi, kuid need selguvad alles hiljem. Oma seltskonda on Enn kogunud poisid, kes on kuulekad, kes tunnetavad temas jõudu. Käest kätte käib salamahti süüdatud pabeross. Suitsu varjatakse varrukas, tuhk poetatakse põrandale. Nad on uljad, isegi sõjakad. Relvi ei paista neil küll olevat, aga tegelikult Ennul ikka on. Tukk on tal tuulepluusi ja särgi all püksivärvli vahel.

      Ennu kamba lähedal on koha sisse võtnud kaunis plikaohtu slaavitar, kes kannab lillelist lühikest suvekleiti ja valgeid tenniseid. Pehmed õlad ja ümar tagumik nagu Veenuse kujul. Väga kenake ja natuke kergemeelne. Vilkad silmad vajavad vaid väikest sädet, et süttiks ilutulestik. Neiu jutustab innukalt, et kui tema isa ja ema surid, saatis ristiema tema foto Austraaliasse kooliraha teenima. Aga siis tulid venelased, kool, kus tüdruk välismaalt saadetud raha eest õppis, pandi kinni. Ristiema andis 15-aastase tütarlapse lastekodusse kasvataja abiliseks.

      Nimekirja koostamine kestab tunde. Ikka uued näod, lood, juhtumid, keerdkäigud ja sekeldused, mis neid siia kokku on toonud.

Скачать книгу