LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nikeldatud vedrud. Õhus lendlevad suled. Üle kõige kumab sinine, täiesti pilvitu suvetaevas.

      Lennuk ripub rongi kohal. Kuulivalangust pihta saanud vedur aeglustab käiku. Liigub veel vaid kobamisi. Eri vanuses lapsed ja täiskasvanud hüppavad alles veerevatest vagunitest raudteetammile, pudenevad põõsaste ja kruusahunnikute vahele. Pikeeriv lennuk otsekui jälitab neid. Vagunitrepi juures üritab umbes kuueaastane tüdruk karumõmmile ja väikesele õele liiva peale kraapida. Tüdrukul on mängukaru kramplikult näpus, enda järel veab ta väikest õde.

      Tüdrukutest vanem noormees karjub:

      „Jookske! Miks te mänguasja peidate, varjake ennast!”

      Poiss lükkab tüdrukuid kivide vahele varjule.

      „Kõhuli, käed pea peale!”

      „Meie ema jäi vagunisse. Peame teda ootama!”

      „Tulge!” karjub poiss.

      Karumõmmiga tüdruk ei nihku paigast ega lase lahti õest, kes pööritab uudishimulikke silmi siia-sinna nagu kass saba.

      „Selle karu saatis mulle seltsimees Stalin. Ma pean teda kaitsma.”

      „Rumal jutt. Stalin ei tea sinust midagi.”

      „Kasvataja ise ütles, et Stalin saatis. Kasvataja andis karumõmmi minu hoole alla.”

      Poiss tirib tüdrukuid jõuga raudteest eemale. Paarkümmend meetrit tagapool on kuulipildujavalang raudteerööpa üles kiskunud.

      Ešelonist väljahüpanud poisid ja tüdrukud poevad peitu, kuidas keegi oskab. Kuid lapsed on lapsed – nad on pigem uudishimulikud kui hirmunud. Vahivad, pea kuklas ja suu ammuli, lennumasinate rodu.

      „Vene omad!”

      „Ei ole, vaata risti!”

      Tiibadel on selgesti näha must rist valges sõõris. Pikeeriv pommituslennuk Ju-87, välksõja sümbol. Uus rünnak, vingumine, mürin. Suuremad poisid roomavad liiprite küljest lahtimurdunud rööbast uurima. Täiskasvanud on ärevil ja närvis. Mees, kelle silmi sõõritavad terasraamidega prillid ja kelle pintsaku peale on tõmmatud sõduririhm, käsib kükitada põõsaste vahele, ise heidab sinnasamasse maha, hoiab kümne küünega kinni kulunud portfellist. Tema kõrval püsib väheldane naisterahvas, kes on valmis täitma mehe korraldusi ka siis, kui neid ei anta. Plahvatuse löögijõud vajutab nad kõik vastu maad. Käib päris ehtne sõda.

      Lennuk tõstab nina ülespoole, teeb tiiru rongi ja inimeste kohal. Põgenikud lamavad kivide ja põõsaste vahel varjul, pea maas. Väiksemad lapsed kükitavad kasvataja kõrval nagu tibud hauduva kana ümber. Väike tüdruk, kellel närvid vastu ei pea, kukub lõugama.

      „Tasa, ole hästi tasa, et lennuk ei kuuleks, et ta meid üles ei leiaks.”

      Väike poiss, näost valge, oksendab kasvatajale sülle.

      „Tasa, tasa,” sosistab kasvataja rahustavalt.

      Nähtavasti ei pea lennuk relvastamata rongi ja kaitsetuid reisijaid vääriliseks sihtmärgiks, vihiseb veel paar korda üle taeva ja eemaldub.

      Inimesed hakkavad ennast tasa ja targu liigutama. Vedurimehed kogunevad raudteetammile, kus rööbas on kannatada saanud. Õiendavad kangi ja haamriga. Purustus ei näi väga ohtlik. Sõduririhmaga vöötatud mees tõuseb püsti, kohendab ninale vajunud prille, uurib katkist akent ja kuuliauke vaguniseintes. Käed värisevad pisut, kui ta võtab taskust portsigari, õngitseb paberossi kummipaela alt välja ja koputab vastu kaant. Lastele annab mees viipega märku: neil tuleb veel varjul püsida, lennuk võib tagasi tulla.

      Kui rööpapaar on käepäraste vahenditega lapitud, käsutab ešeloni pealik rongi ronima.

      „Ärge kaasas olnud asju maha unustage!”

      Väljas on imekaunis ilm. Keskpäev on tulvil lõhnu, mesilasi ja kellukeste helinat. Raudteeäärses võpsikus on mustikaid. Marju aetakse peoga näost sisse. Tüdrukud tahavad lilli korjata. Lapsed on tüdinud umbsest rongist. Vastumeelselt kogunetakse vagunite juurde.

      Vagunitrepil seisab ees mängukaruga tüdrukute ema Maria.

      „Oodake natuke! Praegu ei tohi sisse tulla!”

      Vaguninurgas on pingi ette riputatud voodilina. Midagi on juhtunud. Raudteelane jookseb veeämbriga. Oh taevas, õhurünnaku ajal on rasedal naisel juhtunud nurisünnitus …

      Vedurimees nõuab, et ešelon peab kohe edasi sõitma:

      „Me jääme teistele rongidele ette! Meil pole aega!”

      Sõduririhmaga mees nühib prille, vaatab küsivalt naisterahva otsa enda kõrval. Kuidas toimida, kui keegi on kaotanud sündimata lapse? Naisterahvas kehitab õlgu, mis peab tähendama, et kõik, mis peab juhtuma, juhtub ju niikuinii. Ja mees kordab korraldust:

      „Viivitamatult rongi ronida.”

      Vedurimehele rohmab ta hoiatavalt:

      „Aga sõitke ettevaatlikult!”

      Vedurimees on irooniline:

      „Ettevaatlikult? Kas meil on aega ettevaatlikkuseks?”

      Selle koha peal sobiks tsiteerida laulu „Meil on aega veel”, aga seda hakatakse laulma alles XXI sajandil. Praegu on XX sajandi esimene pool, aasta 1941, sõjasuvi.

      Karumõmmiga tüdruk keerab pea viltu, heidab vagunitrepil silmanurgast pilgu sinna, kuhu kadusid tiivulised sõjamasinad, lohistab kõrvupidi järel karumõmmi, teise käega sikutab väikest õde. Noormees müksab tüdrukuid julgustavalt:

      „Olete ikka elus või?”

      Tüdrukud teevad noormehele nägusid, krousivad põlglikult suud.

      Kaks viimast, kes ennast raudteetammilt vagunitrepile hiivavad, on poiss ruudulise soniga ja noormees seljakotiga.

      Vedur annab pikalt vilet. Rong logiseb kolisedes üle lapitud koha raudteel.

      Vagunis on istmete vahel virnas kohvrid, korvid, kotid, kastid – lastekodu vara. Ešeloni juht, toosama ümarate prillide ja sõduririhmaga mees, on portfellist võtnud paberid ja pliiatsi. Ta liigub piki vagunit edasi-tagasi, otsides kohta, kus ennast sisse seada.

      Selles täistuubitud vagunis on kõik viimseni truualamlikku pruuni värvi. Seinad, lagi, põrand, kahekordsed narid. Lae all veel kolmas korrus, pakiriiulid. Õhus püsib kivisöe, higi ja kemmergu hais. Vahekäigu lõpus on tualettruum. Pikkupidi on vahekäigus eriti kitsad narid ja tillukesed laealused aknad. Küljeli lamades on sealt võimalik välja vaadata. Avaneb raudteeäärse tahmase maastiku naturaalne panoraam.

      Lapsed istuvad naridel kägarassetõmbunult tihedasti koos. Kõik on läbielatud õhurünnakust elevil. Tüdrukud sosistavad omavahel. Poisikesed kirjeldavad üksteisele häälekalt, kui selgesti nad lennukeid nägid ja kuidas kuulid vihisesid, kui lähedal neist keegi pihtasaamisele oli.

      „Minu ninast läks kuul nii ligidalt mööda, et tundsin lõhna!” – „Mina oleksin võinud kuuli kinni püüda, aga ta keeras ära!” – „Mina igatahes oleksin nendest paremini märki tabanud!”

      „Ütle päriselt, kas sa oskad lasta?”

      SÕDURIRIHMAGA PEALIK – kõik on juba aru saanud, et tema on ülemus – pole ilmselt harjunud lastega suhtlema. Ta on pigem arveametniku moodi. Ajamata habemetüügas on punakas, pintsak – võib-olla kunagine leerikuub – õlgadest kitsas, paar nööpi puudu, rihm hoiab hõlmu koos.

      Tema nimi on Jaan Kaev, ta on eestirootslaste järeltulija, kuid sündinud

      Krimmis. Vene tsaar asustas XVIII sajandil üle tuhande rootsi soost Hiiumaa talumehe Ukrainasse. 1920. aastal opteerus Kaevude perekond Eestisse. 1940. aastal sai Jaanist nõukogude aktivist. Sõja alguses astus Kaev hävituspataljoni ja seal jõudis temani ENSV Hariduse Rahvakomissari korraldus toimetada Eesti lastekodude kasvandikud läheneva rinde eest Nõukogude tagalasse.3

      Ta peaks teadma, et Euroopas on juba olemas sõjale jalgu jäänud laste evakueerimise pretsedent. Nimelt otsustas Hispaania vabariiklik

Скачать книгу