LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hispaania lapsed nii-öelda riigistati, neile anti Nõukogude kodakondsus. Nad pidid elama uue identiteediga, uue nime all, uues keeles. Neist sooviti kasvatada salarinde võitlejaid.

      Orbude juhtumit peetakse Hispaania kompartei tolleaegse peasekretäri José Díaz Ramose enesetapu põhjuseks. Tema oli kinnitanud, et lahingute lõppedes naasevad välismaa lastekodudesse saadetud lapsed kodumaale. Venemaalt ei toodud kedagi tagasi. Laste hulgas oli ka Ramose poeg. Alles pärast Stalini surma jõudis neist mõni jälle kodumaale. Hispaania orbude lugu äratas nii mõnegi Euroopa sotsialisti. Üks neist, George Orwell4, sai Hispaania kodusõjas nägijaks. Temale kuulub mõttekäik:

      „Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku.”

      Jaan Kaev peaks teadma, kes kontrollib riiki, milles ta elab. Ta peaks teadma, kindel see – ta peaks teadma, et evakueerimine võib tähendada ja nähtavasti tähendabki laste küüditamist. Kuid alguses ei tule Kaevule represseerimise mõte pähegi. Kahtlused tekivad hiljem. Kaevul on taskus jõuline dokument. Ta võtab selle välja ilmse rahuloluga. Tunnistus või volitus, nagu kirjas on öeldud, koosneb vaid ühest lausest.

      Документ представляет товарищ, который является представителем уездного исполнительного комитета по эвакуации детей вайвараского детского приюта и начальствующего, а также и служащего состава Нарвского приюта, при чем он имеет право дать надлежащие распоряжения администрациям все… приютов и другим должностным и частным лицам СССР.

      Püüdkem volituse teksti tähelepanelikult uurida, et mõista, mida õieti on öeldud. Ühelt poolt kohustab dokument Vaivara ja Narva lasteasutuste juhte totaalselt alluma paberi ettenäitajale, võimu poolt volitatud isikule. Samas annab paber õiguse jagada korraldusi niihästi konkreetsete asutuste personalile kui ka üldse kõigile riigiametnikele ja eraisikutele. Volituse segane lause kätkeb müstilist võimu. Võib kindel olla, et mitte ainult volituse ettenäitaja ise, vaid ka need, kellele seda paberit nina ette torgatakse, tunnevad lilla vapijäljendiga templi ees aukartust. Pidagem meeles, et hirmkauge itieelse ajastu maagiline jõud pole mitte digiallkirjal ja PIN-koodil, vaid vapikujutisega pitseril ja keerukal allkirjal. Stalini impeeriumis on dokumendil hüpnotiseeriv mõju.5

      Kaev saab 15 000 rubla sularaha transpordikulude katteks. Laste toitlustamiseks eraldatakse kast konserve, kaks kotti leiba ja kott rukkijahu. Olukord on ettearvamatu. Kaev püüab ennast jäigalt kehtestada, kuigi ta on silmanähtavalt närvis. Lapsi kõnetab ta poolsõjaväelikus stiilis, veendumusega, mida saab endale lubada vaid täielik võhik. Mehe habetunud nägu on tähtis ja ülemuslik. Prillid säravad suursuguselt. Ta seisab keset vagunit nagu komandör.

      „Seltsimehed! Esiteks ma tahan öelda …”

      Jutt venib ja venib. See, millest ta räägib, jääb kirjeldamatult arusaamatuks. Ta kinnitab, et Euroopa rahvad vaatavad lootusrikkalt Punaarmee poole. Lõpuks jõuab Kaev käesoleva momendi juurde.

      „Seltsimehed, kasvandike kontingent on käesoleval momendil täielikult minu alluvuses. Kasvatajad, kes on meiega kaasa tulnud, alluvad samuti otseselt mulle. Esimese katsumuse, õhurünnaku, oleme koos läbi teinud. Oleme kandud esimese ohvri. Loodan, et ohvreid enam ei tule, sest me eemaldume rindejoonest. Võib-olla jäi mõni laps õhurünnaku tõttu rongist maha. Meil puudub täpne nimekiri. Pean saama ülevaate kollektiivist. Abiliseks ja raamatupidajaks on meiega kaasas minu abikaasa, tema nimi on Elsa.”

      Jaan Kaev peab väga tähtsaks korrektset asjaajamist ja arvab, et kedagi võib huvitada, miks temal perekonnaliige ühes on – äkki arvatakse, et see on korruptsioon –, ja ta ruttab selgitama:

      „Mul on eriluba ametlikult registreeritud abikaasa evakuatsiooni kaasa võtta.”

      Elsa püüab lastele naeratada. Tema naeratuses on midagi uudishimu ja hämmelduse vahepealset nagu inimesel, kes pole harjunud tegelema lastega.

      Elsal ja Jaanil on kahe peale kaasas üks kohver. Elsa varustuses on muuhulgas paar õmblusnõela. Hiljem selgub, et Elsa õmblusnõelad on ainukesed terve kogukonna peale. Ühe neist toob Elsa Eestisse tagasi.

      Elsa ja Jaan elavad koos kuni mehe surmani. Oma lapsi neil ei ole. Saatus ei võta vastu kutseid koduvisiitidele, kuid just sellele abielupaarile teeb saatus üllatuse – määrab neile fortuunarolli rohkem kui saja sõjale jalgu jäänud lapse elus.

      „KUHU ME SÕIDAME?” Küsija on üle neljakümne mees, ta nimi on Rolf, ta on ühe evakueeritava lastekodu majandusjuhataja. Korraarmastaja inimesena peab ta oma kohuseks vastutada talle usaldatud vara eest. Ta on tulnud lastekoduga kaasa vastutustundest, mitte käsu korras. Rolfi arglik naine hoidub mehe seljataha. Naine muretseb, kas ta tohib kaasa reisida. Ta langetab lõua rinnale, räägib vaoshoitult:

      „Ma ei võta palju ruumi ja suuri pakke mul ka pole. Pakkisin kaasa ainult Rolfi uue mantliriide ja perekonna pildialbumi. Mõtlesin, et fotosid korrata ei saa. Palun luba oma abikaasast mitte maha jääda.”

      Jaan Kaev noogutab ülemuslikult ja jätkab kõnet:

      „Meie sihtkohaks on Kesk-Venemaa, Uljanovski linn Volga jõe ääres.”

      Rolf üritab midagi küsima hakata, kuid teised ei lase tal seda teha. Kõik tahavad ise küsida.

      „Millal meid koju tagasi tuuakse?”

      „Kas seal Volga ääres hakkame koos elama?”

      „Minu vend jäi rongist maha, kuidas ma ta üles leian.”

      „Vanaema ei tea, et meid ära viidi, kas te teatate talle, kus me oleme.”

      „Kus me magame?”

      „Kuidas me süüa saame, kas varastame?”

      Viimase küsimuse esitab jultunud silmadega poisiklutt. Kaev heidab talle kurja pilgu ja katkestab sõnapealt küsimustevooru.

      „Asume koostama evakueeritute nimekirja.”

      Elsa sätib ennast kompsude otsa istuma, seab valmis paberilehe ja pliiatsi.

      Mängukaruga tüdrukute ema Maria hakkab seletama, kuidas tema oma lastega on sellesse rongi sattunud. Vanem poeg oli suveks antud karjapoisiks. Seal, kus too talu asub, käivad lahingud. Maria mees sai Narva jõe kärestikus ränga vigastuse, sattus pooleks aastaks haiglasse. Vaevalt ta üldse teab, mis nende perega praegu toimub. Ka Maria endaga juhtus õnnetus – käsi jäi Kreenholmis kudumismasina võlli vahele. Ja just siis algas sõda.

      Keegi tõi Mariale haiglasse sõnumi, et tema kodus on tulekahju. Maria tormas, käsi kaelas, haiglast koju. Naabrid ütlesid, et Maria neli järelevalveta jäänud last viidi lastekodusse, aga et lastekodul on käsk Venemaale sõita. Maria krahmas kohvri, toppis sinna, mis põlevas majas ette juhtus, ja sööstis raudteejaama. Nägi vaguniaknast kahe tütre ehmunud nägu, jõudis vaevu kohvri vagunisse virutada ja hüppas ise juba liikuva rongi viimase vaguni trepile. Lapsed tirisid ta sisse.

      Maria tütar, pruntis suu ja suurte öökullipojasilmadega tüdruk, hoiab ikka veel karumõmmi kaenla all. Ta on kohe hakkamas ema juttu täiendama.

      „Palun kirjutage üles – meie pere elas Jaanilinna vaestemajas. Me olime üksi kodus. Minu vennad mängisid toas tikkudega. Maja läks põlema. Me ronisime aknast välja ja tuletõrjuja viis minu, mu kaks venda ja noorema õe lastekodusse.”

      Tüdruk osutab oma väikesele õele, kes on vaevalt kolmene ja istub siinsamas, ning kahele poisile, kes eemal ülemisel naril jalgu kõlgutavad.

      „Kas te teate, et seltsimees Stalin saatis mulle mängukaru?” küsib tüdruk tähtsalt huuli torutades.

      Tüdruku

Скачать книгу