ТОП просматриваемых книг сайта:
Valged varesed. Ene Hion
Читать онлайн.Название Valged varesed
Год выпуска 2014
isbn 9789949511587
Автор произведения Ene Hion
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ta ei aima, et see on tühi lootus. Tegelikult kihutab ešelon Uljanovskist peatumata läbi. Aga Kaev on nõukogude inimese musternäide ja ta on kohustatud igas olukorras uskuma helgesse tulevikku.
Ärevast päevast väsinud kogukond heidab naridele pikali. Kõrvuti magavad küüditatute ja küüditajate, linnaametnike ja maainimeste järeltulijad, vanemateta orvud ja jõukate perekondade pärijad.
Täiskasvanutel und ei ole. Kasvataja Meeri silitab magavatel lastel pead ja sosistab loitsu, mida kuuleb ainult ta ise. Ema Maria silmad on suletud, meelekoht toetub vastu vappuvat vaguniakent, vigane käsi paelaga kaelas.
Maria toetab vigastatud käe kohvrile. Noor lesk Alma kallutab pea Maria õlale ja suleb silmad. Mõtleb, et talle on praegu kõik ükskõik. Jaan uurib taskulambi valgel oma pabereid. Elsa on seersandi kombel ta kõrval igipõlises ootava abikaasa poosis. Kasvataja Meeri hoiab süles magavat väikelast. Majandusjuhataja Rolf tukub püstijalu, toetudes vaid ühele jalale. Teine jalg on kastil, kus ta hoiab leivavaru ja jahukotti. Käsi on põlvel, lõug toetub rusikale. Antiikmõtleja poosis Rolf tundub kindel nagu vaikses vees põhja lastud ankur. Rolfi naine on ennast mehe kõrval kerra tõmmanud.
Suuremad poisid on kolinud vaguniesikusse ja ajavad seal vaiksel häälel juttu. Enn kisub vaguniukse lahti, istub trepiastmele. Ta tunneb särgi all sooja metalli. Surub küünarnuki tugevasti vastu külge. Teda erutab relva puudutus. Püstoli raskus annab aimu, mis jõud relval võib olla. Enn lausa kibeleb püstolit teistele näitama, aga ta ei tee seda.
Vaguni vahekäigus longib ringi öökullipojasilmadega Elo, kes otsib, kellega veel suhelda saaks. Lõpuks jääb ka tema naride vahele tõstetud kohvril magama, karumõmm kaenlas, pea noorema õeraasu põlvedel.
Rattad teevad ra-ta-taa …
ÖÖPIMEDUSE VARJUS HIILIB KAKS POISSI tühjaksjäänud vaguniesikusse. Neil paistavad tõsised plaanid olevat.
„Oled valmis?”
„Rohkem kui valmis.”
Poisid kangutavad ukse lahti ja pudenevad vaikselt raudteetammile. Oeh!
Nad liibuvad vastu maad nagu kassid. Rongi eemaldudes veeretavad nad ennast teeäärsesse põõsastikku, vaatavad, kuhupoole rööpad viivad, ja võtavad suuna rongile vastassuunas – tagasi Eestisse. Üks vinnab seljakoti õlale, teine tõmbab soni üle kõrvade. Ruudulisel pealael turritab läikiv nööp.
Lõpuks on kätte jõudnud selle nii pika päeva lõpp. Aga lugu alles algab.
Rööpad
LENNUJAAMA PÕRANDANI ULATUVA AKNA JUURES SEISEV NAINE saadab silmadega järjekordset stardiks valmistuvat lennukit. Ta keskendub, pea viltu, masina õhkutõusmisele. Lennukirattad kisuvad end stardirajalt lahti, kuid puudutavad veel ja veel kord maad: õhk–maa dialektika. Veel mõni silmapilk, ja siis on rattad tõesti maast lahti – lennukit kannavad tiivad. Naine jälgib taevatõusvat lennukit nii pingsalt, just nagu pürgiks ta ise vabaks maa külgetõmbejõust, just nagu oleks tal pilet mingisse teise aega, pahupidi ruumi.
Saatnud lennuki silmadega kaugusesse, pöördub naine akna juurest eemale, läheneb meeting point’ile, infotöötaja pöördub tema poole professionaalse plastnaeratusega:
„Saan ma teid aidata, mam?”
„Kas on teateid lennuki kohta, mis pidi väljuma Buenos Airesesse? Tabloolt on näha, et lennuk viibib. Kui kaua võib aega minna?”
Ametnik uurib enda ees olevaid ekraane ja seletab, et praegu pole võimalik tolle reisi saabumise ja seda enam tagasilennu aega täpselt öelda. Ta võib soovi korral lennujaamast lahkuda, jätta oma kontaktandmed ja teda informeeritakse, millal on õige aeg tagasi tulla. Aga kui mõne teise lennufirma ladina-Ameerikasse suunduval reisil on vabu kohti, võib avaneda võimalus varem välja lennata.
„Ma ei lähe lennujaamast ära. Ootan siin. Ma tulen Eestist, Tallinnast. Soovin, nagu juba ütlesin, lennata Buenos Airesesse, aga ma ei ole endas väga kindel. Kui ma lennujaamast lahkun, ei tarvitse ma uueks ürituseks jälle valmis olla.”
„See on teie valik. Kui teie lend viibib kauem kui 12 tundi, see tähendab, et kui väljalend ei toimu kuni kella 19.00, võite pileti tagasi müüa ja reisist loobuda. Palun jälgige teateid. Millal te kavatsete Euroopasse naasta?”
„Mul on üheotsapilet.”
Tablool tiksuvad sekundid, minutid … Ootaja meelest vilguvad tulesekundid väga pikkamööda. Aeg venib.
15-AASTANE KOSTJA SEISAB ÜKSI TÜHJAL PERROONIL ja vaatab lahkuvale ešelonile järele. Ta on lastekodu kingsepa õpipoiss ja tal on korraldus valvata majja mahajäänud kraami.
Tegelikult oli Kostjal juba kevadel käes käsk Punaarmeesse aega teenima asuda, aga komisjon andis sügiseni ajapikendust. Et tal kuskile minna polnud, kauples end tööle lastekodusse.
Nii juhtubki, et kui lastekodu ära viiakse, jääb Kostja vahti pidama. Ta arvab, et lahkujad on mõne nädala või hiljemalt kuu aja pärast niikuinii tagasi, sõda kuidagimoodi lõpeb ja elu kulgeb vanaviisi edasi.
Paar tundi pärast ešeloni ärasõitu ilmub lastekodusse salk hävituspataljoni mehi. Salga komissar, nähes majas asju, mis on ešelonist maha jäänud, tuleb mõttele need lastekodule järele toimetada. Rinne läheneb, komissar ei taha mingil juhul eesliinile sattuda. Lastekodu vara päästmine on suurepärane ettekääne jalga lasta. Relva ähvardusel rekvireerib komissar maanteel sportauto, tõstab tagaistmele kasti laste kraamiga ja tuiskab siidsalli lehvides Venemaa poole.
Mõne tunni pärast vallutab tühja lastekodu järgmine väesalk – süütajate komando.
„Me täidame Stalini käsku! Vaenlasele ei tohi midagi maha jätta.”6
Mehed panevad Kostja silme all lastekodule tule otsa. Mõisahoones paiknevas lastekodus on 55 tuba. Paari tunniga on järel vaid korstnad ja kelder.
Purjus hävitussalklane küsib Kostjalt:
„Kas siin üles puua kedagi ei ole?”
Kostja teeb suu lahti ja paneb kohe kinni.
Hävitussalklane ütleb:
„Sina, poiss, oled vaba.”
Enne kui Kostja plehku panna jõuab, tulevad sakslased.
„Kes sa oled, mis sa siin teed?”
Kostja kuulatakse üle ja määratakse tööteenistusse. Ta saadetakse Poolasse labidatöödele.
Pärast Stalingradi lahingut, kui Wehrmachtil on värskeid jõude hädasti vaja, hakatakse Kostjat keelitama vabatahtlikult saksa sõjaväkke astuma. Kostja isa on venelane, ema sakslane.
„Näita tegudega, poiss, kelle poolt sa selles sõjas oled.”
RÕÕMSAMEELNE VIRUMAA TÜDRUK MERCEDES, gaidijuht koolis, kus lastekodukasvandikud olid õppinud, veedab suvevaheaega koos klassivendadega. Mercedese klassi poisid on pannud plehku Punaarmee mobilisatsioonipunktist. Nad otsustavad üldist segadust kasutades omal käel seiklema minna. Lõbusad vandersellid hakkavad liikuma rinde ees Narva poole. Mercedes on saanud 17-aastaseks. Ta arvab, et paaripäevane põnevusmatk sõpradega oleks väga lahe.
Ivangorodis peab Punaarmee patrull noored seiklejad kinni. Dokumentide kontroll.
„Desertöörid!”
Edasi seiklevad nad loomavagunis püssimeeste valve all. Vagun on puupüsti täis. Pole võimalik ei lamada, ei istuda. Uksed lukustatakse väljastpoolt.
Dno jaamas pommitavad saksa lennukid raudteed. Pommitavad samad lennukid, mis eelmisel päeval olid rünnanud lastekodu ešeloni. Õhtupimeduses avatakse vaguniuksed ja vangid lastakse välja. Mitte vabadusse, vaid tappi, jalgsi, konvoi saatel. Liigutakse
Näiteks leidub internetis kõrgema ülemjuhataja Stalini käskkiri nr 428, mis õpetab, et tuleb hävitada ja maani maha põletada kõik asulad saksa vägede tagalas 40–60 km sügavuses rindejoonest ja 20–30 km laiuses paremal ja vasemal pool teid, telefonikaablid evakueerida ja raudteepöörmed õhku lasta.