LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vabastamist 1945. aastal suundusid Lidice ellujäänud naised tagasi oma külla. Nad ei teadnud, mis oli nende inimestega juhtunud, kuni kohtasid piiril Tšehhi sõdureid. Üks naistest, Miloslava Kalibová, kirjeldas hiljem oma reaktsiooni:

      Sõduritel vajusid pead longu ja paljudel olid pisarad silmis. Ütlesime: „Oh ei! Ärge öelge, et hullem on alles ees…” Üks sõduritest rääkis minuga ja kuulsin temalt, et kolm aastat varem olid kõik mehed maha lastud… Väikesed poisid tapetud. Kõik mehed lihtsalt tapetud… Ja mis kõige hullem, lapsed gaasitatud. See oli kohutav šokk. 97

      Külla jõudes leidis naine eest vaid viljatu lagendiku. Kunagisest külast polnud alles midagi peale tema ja tema kaaslaste mälestuste.98

      Säärased kogemused olid täpselt niisama põrmustavad nagu holokaust. Linnade ja külade hävitamine ei olnud üksnes ellujäänute, vaid kogu ümbruskonna ning laiemalt kogu Euroopa kaotus, mis Antoine de Saint-Exupéry sõnu kasutades „jäeti ilma mälestuste lastist… traditsioonide kobarast”.99 Lidice ja tuhanded teised külad kustutati maa pealt nagu tuli toast lahkudes.

Lesed ja orvud

      Tapmised tekitasid Euroopa ühiskonna kangasse haigutavaid auke, kuid oli ka teisi demograafilisi kaotusi, nagu oleks kangast lõike välja tõmmatud. Neist kõige enam torkas silma meeste puudumine, mida oli märgata peaaegu kõikjal. Fotod Suurbritannia maapiirkondadest võidupäeval kujutavad tänavapidusid, kus naised ja lapsed tähistavad sõja lõppu – kui välja arvata mõned vanurid või puhkusel viibivad sõdurid, pole mehi piltidel peaaegu üldse. Inimesed fotodel naeratavad, sest nad teavad, et meeste puudumine on vaid ajutine. Teistes Euroopa osades säärast kindlustunnet ei olnud. Enamik Saksamaa ja teiste teljeriikide sõduritest interneeriti sõja lõpus – paljud neist ei jõudnud veel aastaid koju. Ja muidugi ei naasnud miljonid kõigist rahvustest mehed enam kunagi. „Nende tuhandete miilide jooksul, mis me Saksamaal läbi sõitsime,” kirjutas üks Briti major pärast sõda, „oli kõige silmatorkavam 17–40-aastaste meeste täielik puudumine. See oli naiste, laste ja vanameeste maa.”100

      Paljudes teistes Euroopa osades olid terved põlvkonnad noori naisi määratud jääma vanatüdrukuks lihtsalt seetõttu, et enamik kohalikke noori mehi oli surnud. Näiteks Nõukogude Liidus oli sõja lõpus naisi meestest 13 miljonit rohkem. Meeste puudumine andis end kõige rängemini tunda maapiirkondades, kus 80 protsenti kolhoositöölistest olid naised. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel jäi vallaliseks kolmandik kõigist nõukogude naistest, kes said kahekümneseks ajavahemikus 1929–1938.101

      Euroopast oli saanud naiste ja laste maa. Sõjajärgses kaoses lahutati paljud lapsed peredest ja nad elasid turvalisuse huvides koos jõukudes. 1946. aastal oli Roomas, Napolis ja Milanos ikka veel umbes 180 000 hulkuvat last: neil tuli magada ukseavades ja tänavatel ning hankida elatist varguse, prostitutsiooni ja kerjamisega. Probleem oli nii tõsine, et paavst ise kutsus maailma aitama Itaalia lapsi, kes uitavad sihitult linnades ja külades, on unustatud ja suures ohus.102 Prantsusmaal leidsid talunikud lapsi sageli heinakuhjades magamas. Jugoslaavias ja Slovakkia idaosas leidsid partisanid poolnälginud lastesalku, kes elasid metsas, koobastes ja varemetes. 1945. aasta suvel oli ainuüksi Berliinis 53 000 hulkuvat last.103

      Ühe sellise lapse leidis Briti kolonelleitnant William Byford-Jones Berliinis keiser Wilhelmi monumendi praost. Kui Byford-Jones tüdrukult küsis, mida ta seal teeb, vastas laps, et see oli kõige turvalisem paik, mille ta magamiseks leidis: „Siit ei leia mind keegi. Siin on soe ja siia üles ei tule keegi.” Kui Saksa sotsiaalamet tüdrukule järele tuli, kulus tema väljatoomiseks mitu tundi kannatlikku meelitamist.104

      Säärased lood viitavad veel ühele puuduvale lõimele Euroopa kangas – vanemate puudumisele. Probleem oli eriti terav neis Euroopa osades, mis olid sõjast kõige enam laastatud. Näiteks Poolas oli üle miljoni „sõjaorvu” – termin, mis Briti ja Ameerika kantseliidis tähendas lapsi, kes olid kaotanud vähemalt ühe vanema.105 Saksamaal oli neid arvatavasti veel miljon: ainuüksi Briti tsoonis oli 1947. aastal 322 053 registreeritud sõjaorbu.106 Isade ja üldse meeste puudumine oli nii üldlevinud, et lapsed ise pidasid seda täiesti normaalseks. „Ma mäletan ainult üht poissi, kellel oli isa,” meenutab Varssavist pärit Andrzej C., kes elas vahetult pärast sõda mitmes pagulaslaagris. „Mehed olid väga kummalised olevused, sest neid peaaegu polnudki.”107 UNESCO andmetel oli isa kaotanud kolmandik kõigist Saksa lastest.108

      Vanemate ja vanemliku järelevalve puudumisel võis vahel olla ootamatuid tahke. Näiteks Andrzej C. tunnistab küll oma lapsepõlve raskusi, kuid mäletab rõõmuga mänge, mida ta koos teiste poistega Lõuna-Saksamaa pagulaslaagrites ja nende ümbruses mängis. Andrzejl endal oli võimalus mängida mänguasjadega, millest enamik tänapäeva lapsi võib vaid unistada.

      Meie, lapsed, olime nagu metsikud koerad. Elu oli tollal väga põnev! Hirm oli möödas, päike paistis ja leida võis igasuguseid huvitavaid asju… Ükskord leidsime lõhkemata jäänud suurtükimürsu. Me teadsime, et see on ohtlik ja seepärast hoidsime seda mõnda aega ojas, sest me ei teadnud, mida sellega peale hakata… Viimaks panime mürsu lõkkesse ja jooksime ise oru vastasküljele, et näha, mis juhtub. Kostis võimas plahvatus. Me ei tulnud selle pealegi, et keegi võib valel ajal sinna sattuda – me olime täiesti mõtlematud. Üks teine kord leidsime Saksa automaadi laskemoona – suurel hulgal. Panime selle metallahju, mille keegi oli metsa visanud, panime ahju puid ja tegime tule. See oli fantastiline! Ahju tekkisid augud, kuni see meenutas sõela!

      Andrzej ja tema sõbrad tegid ka bensiini täis konservipurkides tuld, kõrvetasid püssirohtu põlema pannes kulmud ära, loopisid üksteist mürskudega ja leidsid kord koguni tankitõrjemürsu ning õhkisid selle. „See oli ka väga lahe!” kinnitas Andrzej. Kõige selle juures ei kartnud poiss, et saab raskelt haavata saada, vaid et ema võib teada saada, millega ta tegeleb.

      Kord kõndis Andrzej koguni üle miinivälja, et korjata metsvaarikaid, mis kasvasid Saksa armee mahajäetud punkrite juures. „See oli paar aastat pärast sõda,” selgitas ta, „ja miinid olid nähtaval. Seepärast otsustasime, et läheme otse üle – me ju nägime neid, nii et ohtu ei olnud… Me olime rumalad ja meil oli õnne. Kui mõistust ei ole, peab olema õnne. Aga vaarikad olid head…”109

      Andrzejl oli õnne rohkem kui selles mõttes. Esiteks ei saanud ta raskelt vigastada, teiseks oli tal ema. Mõni aeg pärast sõja lõppu ilmus välja ka isa, kes oli võidelnud Poola Teise korpuse koosseisus Itaalias. See oli õnn, mis ei saanud osaks 13 miljonile lapsele Euroopas.110 Märkimisväärne osa neist oli kaotanud mõlemad vanemad ning 1948. aasta septembriks oli neidki – kokku umbes 20 000 –, kes ootasid endiselt, kas on võimalik üles leida kas või mõnd sugulast.111

      Orbude psühholoogilised uuringud näitavad, et nad on teiste lastega võrreldes palju vastuvõtlikumad ärevusele ja depressioonile. Nad kalduvad sagedamini käituma ettearvamatult ja ja antisotsiaalselt, võivad tõenäolisemalt kaaluda enesetappu, nende seas on kõrgem uimastite ja alkoholi kuritarvitamise tase, nende enesehinnang on madalam ja tervis viletsam.112 Väikeste laste jaoks esindavad vanemad maailma ja selle toimimise kindlust: kui vanemad äkki ära võetakse, kaotavad nad aluse, millele on rajatud nende arusaamine maailmast. Lisaks tavalisele kaotusvalule peavad säärased lapsed tulema toime ka tõsiasjaga, et maailm on nende silmis muutunud oma olemuselt ebastabiilseks paigaks.

      Mõnes mõttes leidis see protsess sõja ajal aset ka Euroopas tervikuna. Sünge puudumise õhkkond muutis põhjalikult

Скачать книгу