LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rel="nofollow" href="#n81" type="note">81

      Koos terve rassi kõrvaldamisega suuremast osast Euroopast läks kaduma ka sajandite jooksul loodud ainulaadne kultuur.

      Sellega hävitati iidne käsitöötava, mida anti tuhandetes töökates ja tarkades perekondades edasi ühelt põlvelt teisele. Sellega hävitati igapäevaelu traditsioonid, mida vanaisad andsid edasi lapselastele, sellega hävitati mälestused, leinalaul, rahvaluule, elu oma rõõmude ja muredega, sellega hävitati kodukolded ja surnuaiad, see oli rahva surm, kes oli elanud üle saja aasta ukrainlastega kõrvuti… 82

      Juudid olid üks väheseid rahvarühmi, kes jõudsid lähedale mõistmisele, kui üüratu oli see, mis juhtus Euroopas Teise maailmasõja ajal. Tõsiasi, et nad olid välja valitud ja kokku aetud, andis neile ainulaadse vaatevinkli: nad nägid, et massitapmine polnud üksnes kohalik õudus, vaid toimus üle kogu Euroopa. Isegi lapsed mõistsid seda. Näiteks üheteistaastane Celina Lieberman püüdis hoida oma juudi identiteeti elus, ehkki anti Ukrainas 1942. aastal rutuga kristlikusse perre kasulapseks. Ta palus igal õhtul jumalalt vabandust, et oma uute vanematega kirikus käib, sest uskus pühalikult, et on viimane elusolev juut.83

      Kuid isegi kogu selle meeleheite keskel olid ikkagi mõned lootusekübemed. Celina Lieberman ei olnud viimane elusolev juut. Pärast sõja lõppu hakkasid juudid peidust välja tulema isegi kõige ebatõenäolisemates paikades. Leedu, Poola ja Valgevene metsades ja soodes oli ellu jäänud tuhandeid. Veel tuhanded veetsid sõja kaastundlike teiseusuliste keldrites ja pööningutel. Isegi purustatud Varssavis ilmusid juudid rusudest välja nagu piibli Noa, kes astus muutunud maailma kaldale. Nad olid holokausti tulva vastu pidanud, peites end kanalisatsioonis, tunnelites ja spetsiaalselt selleks ehitatud punkrites – omaenda Noa laevades. Kuigi nii ei pruugi tunduda, võib suurim ime olla aga hoopis see, et juute jäi ka koonduslaagrites ellu. Vaatamata natside pingutusele nad tööga tappa ja surnuks näljutada, jäi laagrites ellu umbes 300 000 juuti, kuni liitlased nad 1945. aastal vabastasid. Kokku suutis surmast pääseda umbes 1,6 miljonit Euroopa juuti.84

      Sõda pakkus ka harvu näiteid riikidest, kes käitusid natside tugevale survele vaatamata juutide suhtes auväärselt. Näiteks Taani ei võtnud vastu ühtki juudivastast seadust, ei võõrandanud juutide vara ega vallandanud neid riigiametist. Kui taanlased said teada, et SS kavatseb riigi 7200 juuti kinni võtta, pidasid nad plaane, et saata peaaegu terve kogukond salaja Rootsi.85 Ka itaallased töötasid vastu katsetele juute deporteerida – mitte ainult Itaalias, vaid ka Itaalia vallutatud aladel.86 Kui SS nõudis Bulgaaria 49 000 juudi deporteerimist, olid kuningas, parlament, kirik, intellektuaalid ja põllupidajad sellele ägedalt vastu. Bulgaaria talumehed olevat olnud valmis heitma raudteele, et takistada juutide äraviimist. Seetõttu oli Bulgaaria ainus riik Euroopas, kus juudi kogukond sõja ajal kasvas.87

      Hämmastavaid näiteid on ka inimestest, kes olid juutide päästmise nimel valmis oma eluga riskima. Mõned neist – näiteks Saksa tööstur Oskar Schindler – on hästi tuntud, kuid alates 1953. aastast on Iisraeli riik tunnustanud juutide päästmise eest enam kui 21 700 inimest.88 Mõned neist andsid juutidele varju hoolimata omaenda tugevatest eelarvamustest nende suhtes. Näiteks üks Hollandi vaimulik tunnistas, et tal on juutide suhtes väga tugev vastumeelsus ning et ta peab neid „talumatuteks… meist väga erinevateks, teistsugusteks, teise rassi esindajateks”. Ja ometi oli ta valmis laskma end vahistada ja saata koonduslaagrisse, kuna aitas juutidel natside eest põgeneda. Just säärastest ebatõenäolistest allikatest tekkis sõja ajal ja pärast sõda lootus – mitte ainult juutidele, vaid kõigile eurooplastele.89

Teised holokaustid

      Kui juutide hävitamine oli üleeuroopalise genotsiidina kõige nähtavam, siis oli ka teisi, kohalikus mastaabis niisama vapustavaid massimõrvu. Horvaatias tapsid ustašide režiimi järgijad kogu riigi etnilise puhastuse käigus 592 000 serblast, moslemit ja juuti.90 Volõõnias tapsid Ukraina rahvuslased pärast juutide hävitamist kümneid tuhandeid poolakaid. Bulgaarlased tapsid Egeuse põhjarannikule tungides Kreeka kogukondi ning ungarlased käitusid Jugoslaavia Vojvodina piirkonnas samamoodi serblastega.

      Paljudes Euroopa osades aeti soovimatud etnilised rühmad lihtsalt linnadest ja küladest minema. Seda juhtus sõja algul kogu Kesk- ja Ida-Euroopas, kui vanad impeeriumid püüdsid tagasi saada alasid, mille olid Esimese maailmasõja järel kaotanud. Ent kõige dramaatilisem etnilise rühma väljaränne leidis aset 1945. aastal, kui pealetungiv Punaarmee ajas Ida-Preisimaalt, Sileesiast ja Pommerist välja mitu miljonit sakslast, jättes maha terve kummituslinnade maastiku. Kui need Saksamaa idaosa alad pärast sõda Poolale anti, kirjeldasid saabuvad poolakad kõhedat elu puudumist muidu täiesti normaalsetena näivatel tänavatel. Mõnes majas oli toit veel laual, nagu oleksid kodud kiiruga maha jäetud. „Kõik oli tühi,” meenutas Zbigniew Ogrodzinski, üks esimesi Poola ametiisikuid, kes määrati 1945. aasta kevadel Saksa Stettini linna. „Läksid majadesse ja seal oli kõik olemas – raamatud riiulitel, mööbel, kõik. Polnud aga ainsatki sakslast.”91

      Mõnes Ida-Saksamaa maapiirkonnas näis elu puudumine totaalne. 1945. aasta suvel kirjeldas üks Briti major teekonda läbi Saksa Mecklenburgi liidumaa, et pidada oma Vene kolleegiga kaubavahetuse üle läbirääkimisi.

      Meie tee läks esimesed kilomeetrid läbi Rabensteinfeldi metsa ja siis üle heade põllumaade, kuni saabusime Crivitzisse. See teekond oli kõige kummalisem, mida olen kunagi näinud. Ainsad inimesed, keda silmasime, olid vanad Punaarmee sõdurid ja vahimehed. Talud olid maha jäetud, laudad tühjad, väljadel polnud kariloomi, hobuseid ega kodulinde – ühesõnaga surnud maa. Ma ei mäleta, et oleksin näinud selle kaheksateistkümne kilomeetri jooksul Crivitzisse ainsatki elusolendit (kui mõned Punaarmee sõdurid välja arvata). Ma ei kuulnud ühtki lindu laulmas ega märganud ainsatki metslooma. 92

      Vaid kuue aasta jooksul oli Euroopa demograafiline seis pöördumatult muutunud. Poola rahvastikutihedus langes 27 protsenti ja mõned piirkonnad riigi idaosas olid nüüd vaevalt asustatud.93 Varem etnilise segaasustusega riigid olid nii põhjalikult „puhastatud”, et nüüd elas neis peaaegu vaid üks etniline rühm.94 Lisaks inimeste puudumisele puudus seetõttu ka kogukond ja mitmekesisus: suured piirkonnad Euroopas olid muutunud homogeenseks. Sõjajärgsetel kuudel kiirenes see protsess veelgi.

      Kui väljastpoolt tulijatele tundus maastik tervete kogukondade massilise mahanottimise tõttu võõrik, siis neile vähestele, kes tühjuse keskele elama jäid, oli see hoopis arusaamatum. Näiteks Prantsusmaal Limousini piirkonnas Oradour-sur-Glane’i veresaunas ellujäänud pole kunagi suutnud juhtunust üle saada. 1944. aasta suvel võeti kõik linnakese mehed kättemaksuks kohaliku vastupanuliikumise tegevuse eest kinni ja lasti maha. Naised ja lapsed aeti kirikusse, millele pandi tuli otsa. Pärast sõda otsustasid võimud küla mitte üles ehitada, vaid rajada samasse lähedale uue – Oradour ise pidi jääma täpselt samasuguseks nagu veresauna päeval. See on siiani kummituslinn.95

      Samasugused, niisama jõhkrad veresaunad leidsid aset arvututes paikades üle Euroopa. Võib-olla kurikuulsaim nende seas toimus Tšehhoslovakkias Lidices, kus kättemaksuks Böömimaa ja Määrimaa Reichsprotektori asetäitja Reinhard Heydrichi tapmise eest lasti maha kogu meessoost elanikkond. Küla lapsed viidi seejärel Chełmno koonduslaagrisse, kus nad gaasitati, ning naised orjatöölisteks Ravensbrücki. Küla põletati ja tehti maatasa ning rusud kanti laiali, et kunagiste hoonete asemele kasvaks rohi. Veresauna eesmärk ei olnud üksnes kohaliku kogukonna karistamine okupatsioonile vastuhakkamise eest, vaid kogukonna täielik maa pealt pühkimine, nagu poleks seda eales eksisteerinud. Natsid kasutasid küla süstemaatilist hävitamist

Скачать книгу