LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küla põletati maha ja jäi tühjaks.43 Jugoslaavias hävitati sõjajärgse reparatsioonikomisjoni andmetel 24 protsenti viljapuuaedadest, 38 protsenti viinamägedest ja umbes 60 protsenti kariloomadest. Jugoslaavia maamajanduse hävitamisele pani punkti miljonite tonnide vilja, piima ja villa röövimine.44 Nõukogude Liidus oli olukord veelgi hullem: seal hävitati 70 000 küla koos kogukondade ja infrastruktuuriga.45 Säärane häving ei olnud üksnes lahingutegevuse ja rüüstamise tagajärg – selle põhjuseks oli maa ja vara sihilik ja süstemaatiline hävitamine. Kui ilmnes ainuski viide vastupanule, põletati maha terved talud ja külad. Varitsusohu vähendamiseks raiuti teede äärest maha suured metsad.

      Palju on kirjutatud sellest, millise halastamatusega Saksamaa ja Venemaa teineteist ründasid, kuid niisama halastamatud olid nad ka kaitses. Kui Saksa armee 1941. aasta suvel Nõukogude Liitu tungis, kutsus Stalin raadiopöördumises rahvast viima põgenemisel kaasa kõik, mida suudetakse: „Kõik väärtuslik, kaasa arvatud värvilised metallid, teravili ja kütus, mida ei suudeta evakueerida, tuleb hävitada. Vaenlase okupeeritud aladel peavad partisaniüksused süütama metsad, laohooned ja transpordivahendid.”46

      Kui õnn hakkas pöörduma, andis Hitler samasuguse korralduse – naasvatele Nõukogude vägedele ei tohtinud midagi jätta. „Elanikest hoolimata tuleb kõik maha põletada ja hävitada, et võtta vaenlaselt majutusvõimalused,” seisis 1941. aasta detsembris ühes Hitleri korralduses armeekomandöridele Ukrainas. Juhtnöörid jätkusid: „Puutumata jäänud asustatud punktid tuleb hiljem hävitada õhurünnakutega.”47 Kui olukord muutus veelgi meeleheitlikumaks, andis Himmler SS-i juhtidele käsu hävitada kõik: „Maha ei tohi jääda mitte ühtki inimest, mitte ühtki karilooma, mitte ainsatki tsentnerit vilja ega ühtki raudteed. Vaenlane peab eest leidma täiesti mahapõletatud ja hävitatud maa.”48

      Sääraste käskude järel pandi Ukrainas ja Valgevenes tohutud põllualad põlema lausa kaks korda ning koos nendega loendamatud külad ja talud, mis võinuksid pakkuda vaenlasele peavarju. Lisaks demonteeriti ja transporditi Ungarist Saksamaale viissada tehast – üle 90 protsendi ülejäänuist rikuti või hävitati – ja peaaegu kõik söekaevandused ujutati üle või lasti sisse variseda.49 Nõukogude Liidus tehti maatasa ligikaudu 32 000 tehast.50 Jugoslaavia kaotas reparatsioonikomisjoni hinnangul enam kui 9,14 miljardi dollari väärtuses tööstusettevõtteid ehk kolmandiku kogu riigi tööstusest.51

      Võib-olla tabas kõige suurem kahju Euroopa infrastruktuuri. Näiteks Holland kaotas 60 protsenti maantee-, raudtee- ja kanalivõrgust. Itaalias muudeti kasutuskõlbmatuks kolmandik riigi teedevõrgust, purustati või kahjustati 13 000 silda. Nii Prantsusmaa kui ka Jugoslaavia kaotasid 88 protsenti veduritest ja niisama suure osa kogu veeremkoosseisust. Poola kaotas viiendiku maanteedest, kolmandiku raudteedest (kokku umbes 15 000 kilomeetrit), 85 protsenti veeremkoosseisust ja sada protsenti tsiviillennukitest. Norra kaotas poole sõjaeelse laevastiku tonnaažist ning Kreeka kaotas kaks kolmandikku kuni kolmveerand laevadest. Sõja lõpuks oli usaldusväärne liikuda ainult jalgsi. 52

      Euroopa füüsiline häving oli enamat kui vaid hoonete ja taristu kaotamine. See oli isegi enamat kui sajanditepikkuse kultuuri ja arhitektuuri hävitamine. Tõeliselt kohutav oli varemete juures see, mida need sümboliseerisid. Rusumäed olid ühe Briti sõduri sõnul kui monument inimese enesehävitusjõule.53 Sadade miljonite inimeste jaoks oli see igapäevane meenutus kurjusest, mille tunnistajaks Euroopa oli olnud ning mis võis iga hetk uuesti pinnale kerkida.

      Auschwitzi laagrist eluga pääsenud Primo Levi väitis, et selles, kuidas sakslased hävitasid enda järel kõik, oli midagi peaaegu üleloomulikku. Tema jaoks tõendasid sõjaväebaasi rusud Slutskis Minski lähistel „hävingu ja antiloomise geeniust – nii siin kui ka Auschwitzis; see oli aheruse müstika, mida ei saa seletada sõja paratamatuse või rüüstamisihaga”.54 Liitlaste põhjustatud häving oli peaaegu niisama metsik: nähes varemeis Viini, valdas Levit enese sõnul „rõhuv ja ähvardav äratundmine parandamatust ja selgest kurjusest, mis oli kohal kõikjal, mis oli pugenud Euroopa ja maailma sisikonda, külvates sinna tulevase häda seemne”.55

      Just see antiloomise ja selge kurjuse allhoovus muudab Euroopa linnade hävitamise üle mõtisklemise nii piinavaks. Kõigist tollastest kirjeldustest õhkub, et hävitustöö taga on midagi palju hullemat – kuigi seda ei öelda otsesõnu välja. Majade „luukered” ja Varssavi rusude alt välja paistvad raamitud pildid on ülimalt sümboolsed: rusude alla oli nii otseses kui ka ülekantud tähenduses peidetud inimlik ja moraalne katastroof.

      2

      Puudumine

Surmad

      Kui mõistus tõrgub omaks võtmast Euroopa füüsilist hävingut, siis sõja inimkaotuste osas kehtib see veelgi enam. Iga kirjeldus on paratamatult puudulik. Mulle meenub romaanikirjanik Hans Erich Nossacki katse kirjeldada 1943. aasta Hamburgi tuletormi tagajärgi: „Sõites mõttes jälle mööda toda Hamburgi teed, tunnen tungi peatuda ja loobuda. Miks edasi minna? Miks sellest kõigest kirjutada? Kas poleks parem lasta sellel igaveseks unustusehõlma vajuda?”56 Ja ometi, nagu mõistis ka Nossack ise, on pealtnägijate ja ajaloolaste kohus säärased sündmused talletada, isegi kui katsed neile tähendust anda on paratamatult määratud läbi kukkuma.

      Säärase ulatusega katastroofe kirjeldades on ajaloolane alati silmitsi vastakate tunnetega. Ühelt poolt võib ta esitada kuiva statistika ja jätta lugeja hooleks ettekujutuse, mis on numbrite taga. Pärast sõda avaldasid valitsused ja abiagentuurid arve konflikti kõikide tahkude kohta alates tapetud sõduritest ja tsiviilisikutest ning lõpetades pommitamise tagajärgedega teatud tööstusharudele. Üle Euroopa valitses ametlik tung mõõta, hinnata, arvestada – võib-olla oli tegemist sama nähtusega, mida Nossack nimetas katseks surnuid numbrite abil pagendada.57

      Teisest küljest tekib kiusatus numbritele üldse käega lüüa ja talletada vaid nende sündmuste tunnistajaks olnud tavaliste inimeste kogemusi. Näiteks Hamburgi tuletormi järel ei vapustanud sakslasi mitte 40 000 surnut, vaid hoopis see, kuidas nad surid. Lood möllavast põrgust, orkaanimõõtu tuulest ja sädemetuisust, mis süütasid inimeste juukseid ja riideid – sellised asjad haaravad kujutlusvõimet hoopis kergemini kui kuivad arvud. Pealegi, nagu inimesed juba tollal mõistsid, ei olnud statistika usaldusväärne. Linnas, kus surnukehad olid rusumägede all, kus osa laipu olid meeletus kuumuses kokku sulanud ja teised täielikult tuhastunud, oli surnute arvu võimatu kindlaks teha. Ükskõik milline tee valida, on võimatu pakkuda enamat kui vaid põgusat pilguheitu sellele, mida säärane katastroof tegelikult tähendab. Tavaajalool pole lihtsalt vahendeid kirjeldamaks seda, mis Nossacki sõnul oli „midagi muud… ülim võõrikus… olemuslikult võimatu”.58

      Mõnes mõttes võib Hamburgi tuletormi näha mikrokosmosena sellest, mis juhtus sõja ajal Euroopas. Nagu mujalgi, muutis pommitamine ka Hamburgi rusuhunnikuks – ja siiski oli linnaosi, mis jäid imeliselt vaikseks ja puutumata. Nagu juhtus paljudes teisteski Euroopa osades, evakueeriti tuletormi järel terved linnaosad, mis jäid pikkadeks aastateks peaaegu hüljatuks. Ja ohvrid, nagu mujalgi, olid eri rahvustest ja kõigilt elualadelt.

      Kuid on ka teravaid kontraste selle linna ja ülejäänud Euroopa saatuse vahel. Kui õudne Hamburgi pommitamine ka ei olnud, hukkus selles tegelikult alla kolme protsendi linna elanikkonnast. Sõjaohvrite suhtarv Euroopas tervikuna oli üle kahe korra kõrgem. Otseselt Teise maailmasõja tagajärjel Euroopas hukkunute arv on tõeliselt rabav: kokku 35–40 miljonit inimest.59

Скачать книгу