LITMIR.BIZ

Скачать книгу

alternatiivid.

      Oleks rumal arvata, et minu katseid täpsuse osas pole võimalik parandada. Ka ei saa see raamat pretendeerida Euroopa „lõpliku” või „kõikehõlmava” sõjajärgse ajaloo tiitlile: teema on selleks liiga ulatuslik. Selle asemel on tegu katsega heita valgust tervet maailma üllatanud ja tihti hirmutanud sündmustele nende jaoks, kes poleks neid muidu ehk kunagi avastanud.

      Loodan, et raamat avab debati selle üle, kuidas need sündmused mõjutasid Euroopa maailmajagu selle taassünni kõige valusamatel etappidel ja – kuna täiendavateks uurimistöödeks on ees tohutu tööpõld – õhutab ehk teisi seda valdkonda sügavamalt uurima. Kui minevikku nimetada tundmatuks maaks, siis Euroopa ajaloo perioodis on endiselt tohutu suuri alasid, mida tähistab vaid väljend: „Siin elutsevad lohed.”

Märkus kohanimede kohta

      Euroopa kaart muutus pärast Teist maailmasõda märkimisväärselt ning koos sellega muutusid ka paljud kohanimed. Nii sai näiteks Saksa linnast Stettinist Poola Szczecin, Poola Wiłnost aga Leedu Vilnius ja Itaalia Fiumest hoopis Jugoslaavia Rijeka.

      Kui nimi pole põlistunud, siis olen alati üritanud kasutada selliseid kohanimesid, mis olid tol ajal üldiselt aktsepteeritud. Nii olen kasutanud sõjasündmustest rääkides Stettinit ja hilisemate sündmuste kirjeldamisel Szczecinit. Samamoodi olen kasutanud Ukraina linnade, näiteks Harkovi või Dnepropetrovski puhul venepäraseid nimesid, sest Nõukogude Liidu osana viidati kaasaegsetes dokumentides neile just niimoodi.

      Linnanimede taga on alati olnud ja on siiani tugevalt rahvuslikud motiivid, seda eriti tundlikel piirialadel. Tahan lugejale kinnitada, et mina ei pruugi neid tundeid tingimata jagada.

      I OSA

      Sõja pärand

      Arvasin, et sa ootad mind seal… Selle asemel tervitasid mind liisunud kõrbehais ja meie purustatud kodu tühjad aknaaugud.

Samuel Puterman Varssavisse naastes, 19453

      Me võisime näha füüsilist hävitustööd, kuid tohutu suure majandusliku katkestuse ning poliitilise, sotsiaalse ja psühholoogilise hävingu mõju… jäi meile täiesti märkamatuks.

Dean Acheson, USA välisministri abi, 19474

      1

      Hävitustöö

      1943. aastal andis reisiraamatute kirjastaja Karl Baedeker välja teejuhi Generalgouvernementi – sellesse Poola kesk- ja lõunaosa piirkonda, mis jäi nimeliselt Reichist eraldatuks. Nagu kõik tollased väljaanded Saksamaal, oli ka see teejuht suunatud niisama palju propaganda levitamisele kui lugejatele info pakkumisele. Hea näide oli Varssavile pühendatud osa. Teos muutus päris lüüriliseks, rääkides Varssavi Saksa juurtest, saksalikust meelelaadist ja sellest, kuidas Varssavist on saanud üks maailma suurtest pealinnadest peamiselt tänu sakslaste pingutustele. Reisijuht kutsus turiste külastama Varssavi keskaegset kuningalossi, 14. sajandi katedraali ja kaunist hilisrenessansi jesuiidi kirikut – kõik Saksa kultuurist mõjutatud. Erilist huvi pakkus hilisbaroklike paleede kompleks Piłsudski väljaku, „Varssavi kauneima väljaku” ümber, mis oli nüüd ümber nimetatud Adolf Hitler Platziks. Peamine vaatamisväärsus oli Saksi palee, mille oli mõistagi ehitanud sakslane, ning selle kaunid Saksi aiad, taas Saksa arhitektide looming. Reisijuht möönab, et üks või kaks hoonet sai 1939. aastal Varssavi lahingus paraku kannatada, kuid kinnitab lugejale, et pärast seda on Varssavit asutud sakslaste juhtimisel taas üles ehitama.5

      Sõnagagi ei mainita Varssavi läänepoolseid eeslinnu, mis olid muudetud juutide getoks. Ilmselt oligi parem, sest raamatu kirjastamise ajal puhkes seal ülestõus, mis sundis SS-Brigadeführer Jürgen Stroopi praktiliselt igale piirkonna majale tule otsa panema.6 Nii hävitati täielikult ligi neli ruutkilomeetrit linnast.

      Järgmisel aastal puhkes ülejäänud Varssavis teine ülestõus. Seekord oli tegemist üldisema vastuhakuga, mille ajendajaks oli Poola Koduarmee. 1944. aasta augustis hakkasid Poola meestest, naistest ja teismelistest koosnevad salgad varitsema Saksa sõdureid ning varastama nende relvi ja laskemoona. Järgmised kaks kuud barrikaadisid ülestõusnud end Varssavi vanalinnas ja selle ümbruses ning panid vastu enam kui 17 000 Saksa sõdurile.7 Ülestõus suruti lõplikult maha alles oktoobris pärast kogu sõja hirmsaimate hulka kuuluvaid kokkupõrkeid. Hiljem, väsinud poolakate allumatusest ning teades, et venelased on niikuinii Varssavisse teel, andis Hitler käsu linn täielikult maatasa teha.8

      Käsku täites lasid Saksa väed õhku Varssavi keskaegse kuningalossi, mis oli Baedekerile nii sügavat muljet avaldanud. Nad mineerisid 14. sajandi katedraali ja õhkisid ka selle. Seejärel hävitati jesuiitide kirik. Pärast 1944. aasta jõule lasti kolme päeva jooksul õhku nii Saksi palee kui ka terve ülejäänud barokk- ja rokokoopaleede kompleks. Baedekeri soovitatud hotell Euroopa põletati esmalt maha oktoobris ning seejärel, nagu kindluse mõttes, lasti 1945. aasta jaanuaris õhku. Saksa väed liikusid majast majja ja tänavalt tänavale, hävitades süstemaatiliselt kogu linna: 93 protsenti Varssavi hoonetest purustati sel määral, et neid polnud võimalik taastada. Et hävitustöö oleks täielik, põletati maha rahvusarhiiv, muistsete ürikute arhiiv, rahandusarhiiv, linnaarhiiv, uute dokumentide arhiiv ja avalik raamatukogu.9

      Pärast sõda, kui poolakate mõtted pöördusid pealinna ülesehitamisele, avati rahvusmuuseumis näitus, kus olid välja pandud fragmendid hoonetest ja kunstiteostest, mis olid Saksa okupatsiooni ajal hävitatud või kannatada saanud. Näitusega koos anti välja tutvustav juht, mis erinevalt Baedekeri reisijuhist oli kirjutatud algusest lõpuni minevikus. Raamatu eesmärk oli meenutada nii Varssavi elanikele kui ka kogu maailmale, mis täpselt oli kaotatud. Raamatust ja näitusest õhkus arusaama, et Varssavi purustamise üle elanud inimesed ei suutnud enam õieti hinnata nende linnaga juhtunu üüratust. Nende jaoks oli see kõik leidnud aset järk-järgult: alates Varssavi pommitamisest 1939. aastal, jätkates sakslaste rüüstamistega okupatsiooni ajal ning lõpetades geto hävitamisega 1943. aastal ning lõpliku purustamisega 1944. aasta lõpus. Nüüd, paar kuud pärast vabastamist, olid nad harjunud elama varemetes, mida ümbritsesid rusumäed.10

      Mõnes mõttes suutsid hävitustöö täit ulatust hinnata vaid need, kes nägid selle tagajärgi, kui ei olnud tunnistajaks hävitamisprotsessile. John Vachon oli noor fotograaf, kes tuli pärast sõda Varssavisse ÜRO päästeprogrammi raames. 1946. aasta jaanuaris kirjutas ta koju oma naisele Pennyle ning kirjeldas hämmeldusega purustuste ulatust.

      See on tõesti uskumatu linn ja ma tahaksin sulle sellest ettekujutuse anda, kuid ei tea, kuidas seda teha. Saad aru, see on suur linn. Enne sõda üle miljoni elaniku. Niisama suur nagu Detroit. Ja nüüd on 90 protsenti sellest täielikult purustatud… Kus sa ka ei kõnniks, kõikjal on katuse või välisseinteta varemed ja inimesed elavad neis. Välja arvatud geto, millest on jäänud vaid suur lagendik täis telliskive, väändunud voodeid, vanne ja diivaneid, raamides pilte, kohvreid, miljoneid telliste vahelt välja paistvaid asju. Ma ei suuda mõista, kuidas seda võidi teha… See on midagi nii kurja, et ma ei suuda seda uskuda. 11

      Kaunis barokklinn, mida Karl Baedeker oli vaid kaks aastat varem kirjeldanud, oli täiesti kadunud.

      Teise maailmasõja põhjustatud hävingut on raske edasi anda. Varssavi oli vaid üks näide linna purustamisest – ainuüksi Poolas oli neid veel kümneid. Euroopas tervikuna tehti täielikult või osaliselt maatasa sadu linnu. Sõja järel tehtud fotod annavad mõningat aimu kahjude ulatusest konkreetsetes linnades, ent kui püüda hoomata terve Euroopa purustusi, ületab see mõistmisvõime. Mõnes riigis – eriti Saksamaal, Poolas, Jugoslaavias ja Ukrainas – hävitati vaid mõne aastaga tuhandeaastane kultuur ja arhitektuur. Mitmed ajaloolased on täieliku hävinguga päädinud vägivalda võrrelnud Armageddoniga. Скачать книгу