ТОП просматриваемых книг сайта:
Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda. Keith Lowe
Читать онлайн.Название Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda
Год выпуска 2013
isbn 9789949273300
Автор произведения Keith Lowe
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sõjaohvrite koguarv varjab riigiti tohutuid erinevusi. Näiteks Suurbritannia kaotused, olgugi kohutavad, olid suhteliselt kerged. Teises maailmasõjas sai surma umbes 300 000 britti – umbes kolmandik Esimese maailmasõja ohvritest.61 Hukkus üle poole miljoni prantslase, umbes 210 000 hollandlast, 86 000 belglast ja ligi 310 000 itaallast.62 Seevastu Saksamaa kaotas ligi 4,5 miljonit sõdurit ja 1,5 miljonit tsiviilelanikku. Ainuüksi liitlaste pommirünnakutes sai surma umbes niisama palju Saksa tsiviilisikuid kui kogu sõja jooksul britte, belglasi ja hollandlasi kokku.63
Ja jälle – mida kaugemale ida poole, seda rohkem oli ohvreid. Kreeka kaotas sõjas umbes 410 000 inimest – see arv ei tundugi oluliselt hullem kui mõnes teises juba mainitud riigis kuni mõelda, et enne sõda elas Kreekas ainult umbes seitse miljonit inimest. Seega sai sõjas surma kuus protsenti kõigist kreeklastest.64 Ungari 450 000 sõjaohvrit tähendas ligi viit protsenti elanikkonnast.65 Jugoslaavias sai surma veidi üle miljoni inimese ehk 6,3 protsenti elanikkonnast.66 Eesti, Läti ja Leedu kaotasid arvatavasti kaheksa kuni üheksa protsenti kogu sõjaeelsest elanikkonnast.67 Riigina olid proportsionaalselt kõige suuremad Poola kaotused: surma sai vähemalt iga kuues poolakas – kokku üle kuue miljoni inimese.68
Suurim sõjaohvrite absoluutarv oli Nõukogude Liidus: ligikaudu 27 miljonit inimest.69 See hoomamatu number varjab taas tohutu suuri piirkondlikke kõikumisi. Näiteks pole olemas usaldusväärseid andmeid Valgevene või Ukraina kohta, mida tollal ei tunnustatud eraldi riikidena – kuid enamik hinnanguid pakub Ukraina ohvrite arvuks seitse kuni kaheksa miljonit. Kui see arv on tõene, siis võttis sõda iga viienda ukrainlase.70 Valgevene sõjakaotused olid väidetavalt kõige kõrgemad, surma sai veerand elanikkonnast.71
Praegu, nagu ka 1945. aastal, on peaaegu võimatu hoomata, mida säärane statistika tegelikkuses tähendab, ning kõik katsed neid arve ellu äratada on määratud nurjumisele. Võib öelda, et ohvrite koguarv tähendab peaaegu kuue aasta jooksul üht surma iga viie sekundi järel – kuid midagi säärast pole võimalik ette kujutada. Isegi need, kes sõja üle elasid, kes nägid pealt veresaunu, laibavälju ja surnukehadest tulvil ühishaudu, ei suuda mõista üle Euroopa aset leidnud tapatalgute tõelist ulatust.
Võib-olla ainus võimalus juhtunut ligilähedaseltki mõista on lõpetada katsed kujutleda Euroopat paigana, mida asustavad surnud, ning mõelda sellest kohana, mida iseloomustab puudumine. Peaaegu igaüks, kes oli sõja lõppedes elus, kaotas sõpru või sugulasi. Terved külad ja linnad pühiti maakaardilt ning koos nendega ka elanikud. Suured piirkonnad Euroopas, mis olid kunagi koduks tegusatele kogukondadele, olid nüüd peaaegu täiesti inimtühjad. Sõjajärgse Euroopa õhustikku ei määratlenud surma kohalolek, vaid pigem nende puudumine, kes kunagi olid täitnud Euroopa elutoad, kauplused, tänavad ja turud.
Kahekümne esimese sajandi kaugusest kipume vaatama tagasi sõja lõpule kui pidutsemise ajale. Oleme näinud pilte madrustest, kes suudlevad New Yorgi Times Square’il tüdrukuid, ja igast rahvusest naeratavaid sõdureid kõndimas üksteise käevangus Pariisi Champs Elysées’l. Kuid vaatamata pidustustele, mis sõja lõpus aset leidsid, oli Euroopa tegelikult leinas. Kaotustunne oli nii isiklik kui ka ühiskondlik. Samamoodi nagu Euroopa linnade asemel olid varemed, oli ka perekondade ja kogukondade asemel rida haigutavaid tühimikke.
Mõni puudumine andis endast mõistagi teravamalt tunda. Kõige nähtavam, eriti Ida-Euroopas, oli juutide puudumine. Londoni sõjaajaloo muuseumi usutluses võttis Tšehhoslovakkias ellu jäänud juudi rahvusest Edith Baneth kokku, kuidas see puudumine on tänapäeval isiklikul tasandil endiselt tuntav:
Mis puudutab perekondi, kelle me kaotasime, siis seda pole võimalik kunagi heastada. Neid ei saa asendada – ka teine ja kolmas põlvkond tunnetavad seda endiselt. Kui on pulmad ja bar mitzvah’d, siis on teiselt poolt kohal ehk viiskümmend või kuuskümmend inimest. Kui minu pojal olid bar mitzvah ja pulmad, polnud perekonda üldse – nii tunnetavad holokausti teine ja kolmas põlvkond, nad tunnevad puudust oma perekonnast. Minu poeg pole kogenud perekonnaelu – seda, kui sul on onud, tädid, vanaemad, vanaisad. Selle koha peal on auk.72
1945. aastal, kui enamik inimesi luges kokku pereliikmed ja sõpru, kelle nad olid sõjas kaotanud, lugesid juudid kokku neid, kes olid alles. Vahel polnud ainsatki. Berliini juutide mälestusraamatus on üksteise kõrval kirjas tervete suguvõsade surm – alates tillukestest lastest ja lõpetades nende vanavanavanematega. Raamatus on kuus lehekülge Abrahame, üksteist lehekülge Hirsche, kaksteist lehekülge Levysid ja kolmteist lehekülge Wolffe.73 Samasuguseid raamatuid võiks koostada kõigi Euroopa juudikogukondade kohta. Näiteks Victor Breitburg kaotas 1944. aastal Poolas kogu oma suguvõsa. „Mina jäin oma suguvõsa viiekümne neljast liikmest ainsana ellu. Läksin tagasi Łódźi, et näha, kas mul õnnestub üles leida mõni sugulane, kuid kedagi ei olnud.”74
Kui kõik kaotused kokku liita, ei neela auk, millest rääkis Edith Baneth, mitte üksnes terveid perekondi, vaid ka lausa kogukondi. Poolas ja Ukrainas oli kümneid suuri linnu, kus juudid moodustasid enne sõda märkimisväärse osa elanikkonnast. Näiteks Wiłnos, tänapäeva Leedu pealinnas Vilniuses, elas enne sõda 60 000 – 70 000 juuti. 1945. aasta keskpaigaks oli neist elus ehk umbes kümme protsenti.75 Juudid moodustasid ka kolmandiku Varssavi elanikkonnast – kokku umbes 393 950 inimest –, ent kui Punaarmee 1945. aasta jaanuaris viimaks Varssavi juures Wisła ületas, leidsid nad linnast vaid kakssada juuti. Isegi 1945. aasta lõpuks, kui ellujäänud hakkasid tagasi linna jõudma, ei olnud neid üle viie tuhande.76
Maapiirkondades läks juudi kogukondadel niisama halvasti. Tohututel maa-aladel Valgevenes Minski ümbruses kahanes juutide osakaal umbes kolmeteistkümnelt protsendilt vaid 0,6 protsendini.77 Volõõnias, ennesõjaaegse Poola põllumajanduslikus kolkas, tapsid sakslased ja nende kohalikud omakaitseüksused 98,5 protsenti juutidest.78 Kokku tapeti Teises maailmasõjas vähemalt 5 750 000 juuti. Tegemist on kõige rängema ja süstemaatilisema genotsiidiga ajaloos.79
Ent jällegi on säärast statistikat kergem mõista siis, kui hakata ette kujutama, mida see inimlikumas mastaabis tähendada võis. Poolast Drohobyczist pärit Alicia Adams võtab kõnekalt kokku sündmused, mille tunnistajaks ta oli:
Mitte ainult minu vanemad, onud, tädid ja mu vend, vaid ka kõik mu lapsepõlvesõbrad ja inimesed, keda ma lapsena tundsin ning kogu Drohobyczi elanikkond hävitati, umbes 30 000 inimest, kõik lasti maha. Ei tapetud üksnes mu lähemat perekonda, ma nägin kõiki. Ma nägin iga päev, kuidas kedagi tapeti – see oli osa mu lapsepõlvest. 80
Nende juutide jaoks, kes põgenesid või pääsesid eluga, oli Ida-Euroopa mahajäetud kantidesse naasmine ülimalt masendav kogemus. Tuntud Nõukogude kirjanik Vassili Grossman kasvas üles Ukrainas, kuid elas Saksa vägede sissetungi ajal Moskvas. 1943. aasta lõpus rindereporterina naastes avastas ta, et kõik tema sõbrad ja kogu perekond olid hävitatud. Ta oli üks esimesi, kes kirjutas sellest, mida peagi hakati teadma holokausti nime all:
Ukrainas ei ole juute. Mitte kusagil – ei Poltavas, Harkovis, Krementšugis, Borispolis, Jagotinis.
Frumkin (lk 168) ja Dupuy (lk 1309) pakuvad äärmiselt erinevad andmed; Briti keskstatistikabüroo andmetel (lk 13, 37 ja 40) hukkus sõjas 63 635 tsiviilisikut ja 234 475 relvajõudude teenistujat – nii olen eeldanud, et need arvud on kõige usaldusväärsemad. Milward pakub 611 596 surma, kaasa arvatud Rahvaste Ühenduse ohvrid – vt tema War, Economy and Society, lk 211
Prantsusmaa: Frumkin annab 600 000, nagu ka Rioux, lk 18; kuid Milward annab teoses War, Economy and Society 497 000 sõjasurma ning mainib sarnaselt Rioux’ga veel võimalikku 300 000 kaudset sõjaohvrit (alatoitumisest jne) Holland: Frumkin annab 210 000, lk 168, nagu teeb ka Centraal Bureau voor de Stastistiek, lk 749, ja võib-olla veel 70 000 kaudset sõjaohvrit. Belgia: Frumkin annab 88 000, lk 168, tema hinnangul olid neist 27 000 juudid; Martin Gilbert annab 24 387 Belgia juuti, Atlas of the Holocaust, lk 231. Itaalia: Frumkin annab 410 000, lk 103, kuid Itaalia valitsuse ametliku statistika kohaselt oli sõjasurmade seas 159 957 sõjaväelast ja 149 496 tsiviilisikut, mis teeb kokku 309 453 – vt Istituto Centrale di Statistica, lk 3–11
Hinnangud kõiguvad tohutult sõltuvalt Saksamaa piiride ja Saksa rahvuse määratlemisest, sõjasurmade aja ja arvu hinnangust Nõukogude vangilaagrites jne. Frumkin annab ebatäpselt 4,2 miljonit Saksa surma (lk 83); Overmans annab üle kuue miljoni, kellest 4 456 000 on sõjaväelased – vt Deutsche Militärische Verluste, lk 333-6. Ka Milward annab kuus miljonit, War, Economy and Society, lk 211. USSBS lõppraport, lk 95 annab liitlaste pommirünnakute ohvriteks 305 000 Saksa tsiviilisikut, põhjalikum Statistisches Bundesamt andis 1962. aastal arvuks 570 000 – vt nende Wirtschaft und Statistik, 1962, lk 139
Frumkin annab 160 000 surma, lisaks 140 000 näljaohvrit, lk 89–91. Tegelik näljasurmade arv oli hoopis kõrgem: Punase Risti uuringu kohaselt 250 000, vt Mazower, Inside Hitler’s Greece, lk 41. Paljud ajaloolased pakuvad näljaohvrite arvuks 350 000, vt Hionidou, lk 2, 158. Maddisoni andmetel (lk 449) oli Kreeka sõjaeelne rahvaarv 7 156 000
Frumkini andmetel on 430 000 sõjasurma (lk 94); Glanzi hinnangul 420 000 kuni 450 000, lk 169. Maddisoni andmetel oli Ungari sõjaeelne rahvaarv 9 227 000 (lk 96)
Kõige usaldusväärsem arv on 1 027 000, vt arutelud Tomasevich, lk 718–50 ja Horvaatia riiklik komisjon, lk 19–26. Maddisoni andmetel, lk 96, oli Jugoslaavia sõjaeelne rahvaarv 16 305 000
Selle protsendi on pakkunud Misiunas ja Taagepera, lk 356
Frumkin annab Poola surmade arvuks 5,8 miljonit, sealhulgas 3,2 miljonit juuti (lk 122), kuid Poola ametlik statistika andis 1947. aastal ohvrite arvuks 6 028 000 (nende seas mitteametlikult 2,9 miljonit juuti) – vt Biuro Odszkodowańjennych przy Prezydium Rady Ministrów. Vt ka Davies, God’s Playground, lk 344 ja Jan Szafrański, Poland’s Losses in World War II (Nurowski lk 44). Poola sõjaeelne rahvaarv oli 34,8 miljonit – vt märkus 5
Hinnangud erinevad tohutult – vt Krivosheev, lk 83, ning Barber ja Harrison, lk 206. Milwardil on ainult 17 miljonit, War, Wconomy and Society, lk 211. Overy (lk 288) annab 25 miljonit ja märgib, et Hruštšov teatas 1956. aastal ametlikuks arvuks 20 miljonit ja Gorbatšov 1991. aastal 25 miljonit
Yekelchyk, lk 151. Vt ka Krawchenko, lk 15, kellel on 6,8 miljonit. Kondufor pakub viis miljonit, lk 222
Statiev, lk 64
Edith Baneth, tsit Smith, lk 318
Moorhouse, lk 183
Victor Breitburg, tsit anon, The Day War Ended, lk 200
Väiksem sõjaeelne arv vt Friedländer, lk 219, suurem sõjaeelne arv ja sõjajärgne protsent vt Snyder lk 74 ja 86. Vt ka Skolnik ja Berenbaum, XX kd, lk 531
Skolnik ja Berenbaum, XX kd, lk 670, 674
Skolnik ja Berenbaum, XIV kd, lk 294
Spector, lk 357–8
Gilbert, Atlas of the Holocaust, lk 232. Nürnbergi tõendite kohaselt oli arv 5,7 miljonit, kuigi hilisematel hinnangutel on see 5 933 900 – vt Dawidowicz, lk 479–80
Alicia Adams, tsit Smith, lk 317. Adamsi pakutud arv on liialdus: 17 000 juudist sõja algul oli vabastamise ajaks Nõukogude Liidu poolt alles vaid 400. Vt Skolnik ja Berenbaum, VI kd, lk 24