LITMIR.BIZ

      Sissejuhatus

      Kujutlege maailma ilma riigikorralduseta. See on maailm, kus riikidevahelised piirid oleksid nagu hajunud, ning alles on jäänud ühtne lõputu maastik, kus liikuvad inimesed otsivad kogukondi, mida enam ei eksisteeri. Valitsusi ei ole, ei riiklikul ega isegi mitte kohalikul tasandil. Pole koole ega ülikoole, raamatukogusid ega arhiive, puudub juurdepääs igasugusele informatsioonile. Pole kinosid ega teatreid ja päris kindlasti mitte televisiooni. Raadio töötab paiguti, kuid signaal on vilets ja peaaegu alati võõras keeles. Ajalehte pole keegi juba nädalate kaupa näinud. Pole raudteid ega mootorsõidukeid, telefone ega telegramme, postitalitust ega mingit sidet, kui välja arvata see, mida antakse edasi suust suhu.

      Pole ka pankasid, kuid see ei olegi tähtis, sest raha on kaotanud igasuguse väärtuse. Pole kauplusi, sest kellelgi pole midagi müüa. Siin ei toodeta midagi: kõik kunagised suured tehased ja ettevõtted on purustatud või lammutatud, nagu ka enamik teisi hooneid. Pole tööriistu, kui välja arvata need, mis on rusude alt välja kaevatud. Pole toitu.

      Seadus ja kord peaaegu puuduvad, sest pole politseid ega kohtuvõimu. Mõnes piirkonnas tundub olevat täiesti kadunud arusaam sellest, mis on õige ja mis väär. Inimesed võtavad endale seda, mida tahavad, ükskõik, kellele see kuulub – omand on sisuliselt kadunud. Asjad kuuluvad neile, kes on piisavalt tugevad, et neid endale hoida ja oma elu hinnaga kaitsta. Tänavatel liiguvad relvastatud mehed, kes võtavad kõike, mida hing ihaldab, ja ähvardavad kõiki, kes nende teele jäävad. Vaatamata vanusele ja sotsiaalsele klassile müüvad naised ennast toidu ja kaitse eest. See pole häbiasi. Moraali ei ole. On vaid elutahe.

      Praegustel põlvkondadel on raske kujutleda, et säärane maailm võib eksisteerida ka väljaspool Hollywoodi stsenaristide kujutlusvõimet. Kuid nüüdki veel elab sadu tuhandeid inimesi, kes kogesid just seesuguseid tingimusi – ja mitte kusagil kauges maailmanurgas, vaid aastakümneid maailma üheks kõige stabiilsemaks ja arenenumaks peetud piirkonna südames. 1944. ja 1945. aastal oli suur osa Euroopast kuudeks kaosesse jäetud. Teine maailmasõda – tõenäoliselt kõige laastavam sõda inimkonna ajaloos – purustas lisaks füüsilisele taristule ka selle, mis riike koos hoidis. Poliitiline süsteem oli sel määral kokku varisenud, et Ameerika vaatlejad hoiatasid üleeuroopalise kodusõja võimaluse eest.1 Kogukondade sihilik killustamine oli külvanud naabrite vahele pöördumatu usaldamatuse ning üldine näljahäda oli muutnud isikliku moraali tähtsusetuks. „Euroopa,” väitis ajaleht New York Times 1945. aasta märtsis, „on olukorras, mida Ameerika mõista ei suuda.” See oli „uus pime kontinent”2.

      Tundub tõeline ime, et Euroopa suutis end sellest mülkast välja rebida ning muutuda jõukaks ja sallivaks piirkonnaks. Vaadates tagasi ülesehitustöödele – teede, raudteede, tehaste, isegi tervete linnade taastamisele –, on kiusatus näha üksnes progressi. Niisama muljet avaldav on poliitiline taassünd läänes – eriti Saksamaa rehabiliteerimine, sest põhjalik muutus paariariigist Euroopa perekonna vastutustundlikuks liikmeks toimus vaid mõne lühikese aastaga. Sõja järel sündis ka uus soov rahvusvaheliseks koostööks, mis ei tooks üksnes jõukust, vaid ka rahu. 1945. aastale järgnenud kümnendeid on kiidetud kui kõige pikema rahvusvahelise rahu perioodi Euroopas alates Rooma impeeriumi aegadest.

      Pole ime, et need, kes kirjutavad sõjajärgsest perioodist – ühtviisi ajaloolased, riigimehed ja majandusteadlased –, kujutavad seda sageli ajastuna, mil Euroopa tõusis fööniksina hävingutuhast. Sellest vaatevinklist ei tähistanud sõja lõpp üksnes repressioonide ja vägivalla lõppu, vaid ka terve maailmajao vaimset, moraalset ja majanduslikku taassündi. Sakslased nimetavad sõjale järgnenud kuid Stunde null’iks ehk nullpunktiks, andes mõista, et see oli aeg, kui tahvel pühiti puhtaks ja ajalugu võis alata otsast peale.

      Kuid pole vaja erilist kujutlusvõimet mõistmaks, et see on liialdatult roosiline pilt sõjajärgsest ajaloost. Alustuseks, Hitleri lüüasaamine ei tähendanud sõja täielikku lõppu. Teise maailmasõja mõõtmetes konflikti

Скачать книгу