LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tuleb paika panna statistika – sest ükskõik kui tabamatu, on statistika oluline.

      Ainsa riigina, kes Hitlerile sõja vältel edukalt vastu hakkas, kannatas Suurbritannia rängalt. Luftwaffe viskas välksõja ajal Suurbritanniale ligi 50 000 tonni pomme, tehes maatasa 202 000 elumaja ja tekitades purustusi veel 4,5 miljonile.13 Britannia suurlinnade pommitamine on teada fakt, kuid pommirünnakute tõelist ulatust näitab see, mis juhtus väiksemate linnadega. Coventry pommirünnakute raevukus tõi saksa keelde uue tegusõna, coventriren – koventreerima ehk täielikult hävitama. Clydebank on väike tööstuslinn Glasgow’ servas: sealsest 12 000 elumajast pääses purustusteta kaheksa.14

      Teisel pool La Manche’i ei olnud purustused nii üleüldised, kuid hoopis läbimõeldumad. Näiteks pühiti Caen 1944. aastal liitlaste Normandia dessandi ajal peaaegu maakaardilt: pommirünnakutes hävis 75 protsenti linnast.15 Saint-Lô ja Le Havre’i käsi käis veelgi hullemini, hävis vastavalt 77 ja 82 protsenti hoonetest.16 Kui liitlased Lõuna-Prantsusmaal maabunud olid, purustati Marseilles’s täielikult või osaliselt üle 14 000 hoone.17 Valitsuse kompensatsiooninõuete ja sõjakahjude dokumentide põhjal hävis Prantsusmaal sõja ajal 460 000 hoonet, veel 1,9 miljonit sai kannatada.18

      Mida kaugemale ida poole pärast sõda sõita, seda hullemaks laastamistöö muutus. Budapestis sai kannatada 84 protsenti hoonetest, neist 30 protsenti nii rängalt, et muutusid täiesti elamiskõlbmatuks.19 Valgevenes hävis Minski linnast umbes 80 protsenti: linna 332 suurest tehasest säilis vaid 19 ning needki vaid tänu sellele, et Punaarmee sapöörid jõudsid taganevate sakslaste pandud miinid õigel ajal kahjutustada.20 Nõukogude vägede taganedes 1941. aastal mineeriti enamik Kiievi avalikke hooneid – ülejäänud hävitati 1944. aastal, kui Nõukogude väed tagasi pöördusid. Harkov Ukraina idaosa käis nii palju kordi käest kätte, et lõpuks polnud seal enam kuigi palju, mille üle vaielda. Rostovis oli hävitustöö ühe Briti ajakirjaniku sõnul peaaegu sajaprotsendiline.21 See nimekiri jätkub. Nõukogude Liidus tehti maatasa umbes 1700 linna, neist ainuüksi Ukrainas 714.22

      Need, kes pärast sõda sellel varemeis maastikul ringi reisisid, nägid üht purustatud linna teise järel. Vähesed üritasid kirjeldada nähtu üleüldisust – selle asemel püüti tulla toime lokaalsema hävinguga igas linnas, kuhu jõuti. Näiteks Stalingrad polnud midagi peale „müürijuppide, pooleldi kokku varisenud majakestade, rusuhunnikute ja üksikute korstnate”.23 Sevastopol oli nüüd „kirjeldamatult masendav, isegi eeslinnades ei seisnud peaaegu ühtki maja püsti”.24 1945. aasta septembris leidis Ameerika diplomaat George F. Kennan end endises Soome, nüüd Vene linnas Viiburis imetlemas, kuidas „koidukiired… heitsid valgust kortermajade tühjadele kestadele, ujutades need hetkeks üle kahvatukülma kumaga”. Kui välja arvata kits, kelle Kennan ühe varemeis hoone ukseavas üles ehmatas, tundus mehele, et on terves linnas ainus elusolend.25

      Kogu selle hävitustöö keskmes oli Saksamaa, mille linnadele sai kahtlemata osaks kõige ulatuslikum häving. Briti ja Ameerika õhujõud purustasid umbes 3,6 miljonit Saksamaa korterit – ligi viiendiku riigi eluruumidest.26 Absoluutarvudes olid eluruumidele põhjustatud kahjud Saksamaal ligi kaheksateist korda suuremad kui Suurbritannias.27 Mõni linn kannatas keskmisest hoopis rohkem. Reichi statistikaameti andmetel kaotas Berliin eluruumidest kuni 50 protsenti, Hannover 51,6 protsenti, Hamburg 53,3 protsenti, Duisburg 64 protsenti, Dortmund 66 protsenti ja Köln 70 protsenti.28

      Kui liitlaste vaatlejad sõja järel Saksamaale saabusid, eeldasid nad, et leiavad eest sama suured purustused kui Suurbritannias välksõja ajal. Isegi pärast seda, kui Briti ja Ameerika ajalehed ja ajakirjad hakkasid avaldama fotosid ja kirjeldusi laastamistööst, oli võimatu valmistada end ette selleks, mis tegelikult ees ootas. Näiteks saatis Briti tööstusministeerium Austin Robinsoni kohe pärast sõda Saksamaa lääneossa. Kirjeldus Mainzist annab edasi tema vapustust:

      See skelett, terved maatasa tehtud kvartalid, tohutu suured alad, kus püsti seisid vaid müürid, tehased, mille seinte vahel haigutas tühjus – tean, et see pilt jääb mind saatma kogu elu. Seda oli tehtud mõistusega, tunnetamata seda emotsionaalselt või inimlikult. 29

      Briti leitnant Philip Dark oli samavõrra rabatud apokalüptilisest pildist, mis avanes tema ees sõja lõpus Hamburgis:

      Me liikusime keskuse poole ja sisenesime linna, mis oli kujuteldamatus ulatuses purustatud. See oli enam kui kohutav. Nii kaugele kui pilk ulatus, ruutmiil ruutmiili järel tühjad hoonekestad, väändunud talad püsti, radiaatorid püsti jäänud seintelt välja ulatumas nagu risti löödud pterodaktüli luustik. Müüriraamist võrsuvad võikad korstnavarjud. Sellele kõigele oli laskunud ajatu vaikuse õhustik… Sääraseid muljeid on võimatu mõista, kui pole seda ise näinud. 30

      Paljusid Saksa linnade kirjeldusi läbib 1945. aastal sügava meeleheite noot. Näiteks Dresden ei meenutanud inimestele enam Elbe Firenzet, vaid sarnanes pigem kuumaastikuga ja linnaplaneerijad arvasid, et ülesehitustöödeks kulub vähemalt seitsekümmend aastat.31 München oli nii rängalt purustatud, et „tekitas peaaegu mõtte viimse kohtupäeva saabumisest”.32 Berliin oli „täielikult laastatud – vaid rusuhunnikud ja majade skeletid”.33 Köln oli „rusudes ja täieliku lüüasaamise üksilduses jalust paisatud, ilutu ja vormitu linn”.34

      Purustatud linnades oli kodu kaotanud 18–20 miljonit sakslast – sama palju, kui Hollandi, Belgia ja Luksemburgi sõjaeelne elanikkond kokku.35 Ukrainas oli koduta kümne miljonit inimest ehk rohkem kui sõjaeelses Ungaris elanikke.36 Need inimesed elasid keldrites, varemetes, maa sisse kaevatud aukudes – igal pool, kus leidsid pisukestki peavarju. Neil puudusid täielikult põhiteenused nagu vesi, gaas ja elekter – nagu miljonitel teistelgi üle terve Euroopa. Näiteks kogu Varssavis põles vaid kaks tänavalaternat.37 Odessas sai vett üksnes arteesia kaevudest ning igale linna saabunud kõrgele külalisele anti päevas pesemiseks vaid pudel vett.38 Põhiteenuste puudumisel elasid inimesed Euroopa linnades ühe Ameerika kolumnisti kirjelduse kohaselt „keskajas, kus neid ümbritsesid kahekümnenda sajandi katkised masinad”.39

      Euroopa linnades olid purustused küll kõige suuremad, kuid maakogukonnad kannatasid sageli niisama rängalt. Talumajapidamised olid rüüstatud, maha põletatud, üle ujutatud või lihtsalt sõja tõttu maha jäetud. Taganevad sakslased põhjustasid malaaria uue leviku, ujutades sihilikult taas üle Lõuna-Itaalia sood, mille Mussolini oli suure vaevaga kuivendanud.40 Hollandis hävis üle 219 000 hektari maad, kui Saksa väed avasid sihilikult tammid, mis merd tagasi hoidsid.41 Ka kaugus peamistest sõjatandritest ei pakkunud säärase kohtlemise eest kaitset. Taganevad sakslased hävitasid Lapimaal enam kui kolmandiku elumajadest.42 Selle sammu eesmärk oli võtta ülejooksikutest Soome vägedelt talvel peavari, kuid sellega tekitati juurde enam kui 80 000 põgenikku. Põhja-Norras

Скачать книгу