LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mitte ainult üksikisikute jaoks, vaid igal ühiskonna tasandil.

      Kui kaotusvalus üksikisikud kalduvad käituma ettearvamatult, siis kehtib sama ka kogukondade ja isegi tervete rahvaste kohta. Kui lugeja paneb järgmistel lehekülgedel imeks, miks ma süvenen nii detailselt sellesse, mis sõja ajal kaotati, siis tasub just seda meeles pidada. Euroopa oli ka varem elanud üle palju mõõnu, kuid Teise maailmasõja mastaapide kõrval kahvatus kõik, mis oli sajandite jooksul aset leidnud. See ei jätnud Euroopat üksnes paljaksriisutuks, vaid ka segadusse.

      3

      Pagulus

      Teises maailmasõjas hukkus rohkem eurooplasi kui üheski muus sõjas, kuid lisaks põhjustas see ka ühe suurima rahvastiku liikumise, mida maailm eales on näinud. 1945. aasta kevadel oli Saksamaa võõrtöölistest tulvil. Sõja lõpus oli riigis ligi kaheksa miljonit sunnitöölist, kes olid toodud igast Euroopa nurgast tööle Saksamaa taludesse ja tehastesse. Ainuüksi Saksamaa lääneosas hoolitses ÜRO Abistamis- ja taastamisadministratsioon (UNRRA) enam kui 6,5 miljoni pagulase eest ja tegeles nende kodumaale saatmisega. Enamik neist oli pärit Nõukogude Liidust, Poolast ja Prantsusmaalt, kuid palju oli ka itaallasi, belglasi, hollandlasi, jugoslaavlasi ja tšehhe. Suur osa neist olid naised ja lapsed. Üks Teise maailmasõja paljudest tahkudest, mis teeb selle tolleaegsete sõdade seas ainulaadseks, on asjaolu, et traditsiooniliste sõjavangide kõrval vangistati ka tohutu hulk tsiviilisikuid. Lisaks meestele koheldi isegi naisi ja lapsi sõjasaagina. Seesugust orjastamist polnud Euroopas nähtud Rooma impeeriumi aegadest saadik.113

      Saksamaal muutis olukorra veelgi keerulisemaks see, et ka miljonid sakslased olid oma kodumaal sisepagulased. 1945. aasta alguseks oli Saksamaal – peamiselt riigi lõuna- ja idaosas – umbes 4,8 miljonit sisepõgenikku, kes olid evakueeritud pommitatud linnadest, ja veel neli miljonit, kes olid põgenenud Punaarmee hirmus Reichi idapoolsetelt aladelt.114 Kui lisada ligi 275 000 Briti ja Ameerika sõjavangi, teeb see ainuüksi Saksamaal kokku vähemalt 17 miljonit oma kodust kaugele sattunud inimest.115 See on võrdlemisi konservatiivne hinnang ja teised ajaloolased on pakkunud välja palju suuremaid arve.116 Euroopas tervikuna oli ühe uurimuse kohaselt sõja vältel eri pikkusega perioodideks sunniviisiliselt kodust eemale sattunud üle 40 miljoni inimese.117

      Sõjategevuse lõpu lähenedes suundus tohutu hulk inimesi maanteedele, et alustada pikka koduteed. Briti kuninglike insenervägede sapöör Derek Henry hakkas sääraste rühmadega kokku sattuma 1945. aasta aprilli keskel Mindeni lähistel.

      Meil oli kästud olla valvel ikka veel vastupanu osutavate kotti jäänud Saksa üksuste suhtes, kuid õnneks ei kohanud me kedagi peale tuhandete igast rahvusest põgenike, kes kõik suundusid läände meie poole: bulgaarlased, rumeenlased, venelased, kreeklased, jugoslaavlased ja poolakad – keda vaid, mõned väikestes salkades, kahe-kolme kaupa, haletsusväärsed kompsud kuhjatud jalgrattale või kärule, teised suuremate rühmadena, täiskiilutud bussides või veoautokastis, sellel ei tulnudki lõppu. Iga kord kui me peatusime, olid nad meil kallal, lootes toitu saada. 118

      USA luureohvitseri Saul Padoveri mälestuste põhjal tulid tuhanded, kümned tuhanded, viimaks miljonid vabastatud orjatöölised taludest ja tehastest ja kaevandustest ning valgusid maanteedele.119 Reaktsioon tohutule põgenikevoole oli väga erinev, sõltuvalt sellest, kes selle tunnistajaks oli. Padoveri jaoks, kellel puudus sakslaste suhtes kaastunne, oli see ajaloo traagilisim inimränne ja vaid veel üks tõend sakslaste süüst. Kohalike elanike jaoks, kes suhtusid suurtesse rahulolematute välismaalaste rühmadesse mõistetavalt ärevusega, kujutasid nad endast ohtu. „Nad nägid välja nagu metsloomad,” kirjutas üks sakslanna pärast sõda, „neid tuli karta.”120 Sõjaväelise valitsuse kurnatud ohvitseride jaoks, kelle ülesanne oli pagulaste üle mingigi kontroll saada, olid nad lihtsalt kihav mass.121 Nad täitsid teid, mis olid juba niigi viletsas seisus, ning said teel toitu vaid kauplusi ja talusid röövides ja rüüstates. Riigis, kus haldussüsteem oli kokku varisenud, kus kogu kohalik politseijõud oli tapetud või interneeritud, kus peavarjuvõimalused olid olematud ning kus toitu enam ei jagatud, kujutasid nad endast korrakaitsele võimatut koormat ja tõsist ohtu.

      Kuid nii paistis see väljastpoolt. Põgenike endi jaoks olid nad lihtsalt inimesed, kes üritasid leida teed turvalisusesse. Mõnedel oli õnne – prantslased, britid või ameeriklased korjasid nad üles ja toimetasid läände pagulaskeskustesse. Kuid lugematutel juhtudel liitlastel lihtsalt nappis jõude nendega tegelemiseks. Sajad tuhanded olid jäetud iseendi hooleks.

      „Mitte kedagi ei olnud,” meenutab Andrzej C., kes oli sõja lõppedes vaid üheksaaastane. Ta oli koos ema ja õega orjatööl ühes Böömimaa talus. Sõja viimastel nädalatel võeti nad kinni ja viidi Sudeedimaale Carlsbadi linna (tänapäeva Karlovy Vary Tšehhi vabariigis), kus viimasedki sakslastest valvurid nad maha jätsid. „Olime vaakumis. Ei olnud venelasi, ameeriklasi ega britte. Täielik vaakum.”122 Andrzej ema otsustas suunduda läände Ameerika kontrolljoone poole, kuna arvas, et see on ohutum kui anda ennast Nõukogude vägede kätte. Nad kõndisid Saksamaale mitu nädalat, ületasid korduvalt Ameerika kontrolljoont, kuna USA väed tõmbusid tagasi neile määratud okupatsioonitsooni. Andrzej mäletab seda äreva ajana, hoopis hirmsamana kui sakslaste käes vangis olemist.

      See oli tõesti näljane aeg, sest midagi ei olnud. Me kerjasime, me varastasime, me tegime kõike, mida saime. Me kaevasime põllult kartuleid… Ma nägin unes sööki. Kartulipuder peekoniviiludega – see oli kõige kroon. Ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Kuhi kuldset auravat kartuliputru!

      Andrzej pere liikus koos tohutu põgenikevooluga, mis koosnes üksikutest inimsalkadest, kes omavahel ei segunenud. Tema rühmas oli umbes kakskümmend inimest, peamiselt poolakad. Kohalikud, kellest nad teel möödusid, ei olnud nende olukorra suhtes kaugeltki osavõtlikud. Kui Andrzej sai ülesandeks karjatada hobust, kelle üks nende salga mees oli hankinud, karjus sakslasest talunik, et ta sääred teeks. Neile ei antud vett, neile saadeti koerad kallale ja poolakatena süüdistati neid koguni sõja algatamises ja kogu selle õnnetuse Saksamaale kaela toomises – süüdistus, mis pidi tunduma kahekordselt irooniline, arvestades neile osaks langenud tohutut ebaõiglust.

      Pildid, mida Andrzej nägi nende kuupikkusel teekonnal turvalisusesse, sööbisid talle igaveseks mällu. Ta mäletab, kuidas nad möödusid ühes metsas Saksa välihaiglast, kus ta silmas „murtud kätega mehi traatpuurides, mõned pealaest jalatallani sidemeis, teised jubedalt lehkamas, elusalt mädanemas”. Kedagi polnud neid aitamas, sest kogu meditsiinipersonal oli minema jooksnud. Ta mäletab, kuidas nad saabusid Poola sõjavangide laagrisse, mille asukad keeldusid välja tulemast (kuigi väravad olid nüüd pärani), sest keegi polnud neile selleks käsku andnud. „Nad olid sõdurid ja arvasid, et keegi peab andma neile käsu kuhugi marssida. Kes või kuhu – neil polnud aimugi. Nad olid täielikus segaduses.” Andrzej nägi vangirüüs inimeste salku, kes töötasid ikka veel Saksa tsiviilisikute valve all põldudel. Hiljem jõudis ta orgu, kus tuhanded ja tuhanded Saksa sõdurid istusid vaikselt lõkete ümber, valvuriteks vaid käputäis Ameerika sõjaväepolitseinikke.

      Kui Andrzej pere viimaks Baieris Hofis Ameerika kontrollpunkti läbis, suunati nad hoonesse, millel lehvis punane lipp. See tekitas hetkeks paanikat, sest Andrzej ema arvas, et nad saadetakse Nõukogude laagrisse, kuni ta mõistis, et see on UNRRA lipp – punane valge kirjaga plagu. Viimaks olid nad jõudnud turvalisse kohta.

      Ohte ja raskusi, mida Andrzej-sugused põgenikud üle pidid elama, ei tohi alahinnata. Üheksa-aastasele poisile ei pruukinud need olla mõistetavad, kuid vanemale põlvkonnale olid need vägagi selged. Härra ja proua Druhm elasid Berliinis ja olid sõja lõppedes seitsmekümnenda eluaasta lävel. Lühiajaliselt Punaarmee seadusetusest ümber piiratud, otsustasid nad riskida ja suunduda oma tütre juurde Elbe teisel

Скачать книгу