LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sellega seotud probleemid arvatavasti põhjuseks 250 000 korral.128 Olukord muutus nii tõsiseks, et 1942. aasta suvel astusid britid pretsedenditu sammu ja leevendasid blokaadi, et lasta toitu vedavad laevad Kreekasse. Sakslaste ja brittide vahelise kokkuleppega jõudis abi Kreekasse ka ülejäänud sõja vältel ja peaaegu kogu kaootilise perioodi, mis järgnes vabastamisele 1944. aasta lõpus.

      Kui Kreekas mõjutas sõda toiduainete kättesaadavust peaaegu kohe, siis Euroopa lääneosas kulus toidunappuse tekkeks rohkem aega. Näiteks Holland tundis näljahäda kõige hullemat mõju alles 1945. aasta talvel. Erinevalt Kreekast ei põhjustanud Hollandi „näljatalve” halduskaos, vaid natside pikaajaline poliitika jätta riik ilma hädavajalikust. Sakslased asusid peaaegu alates saabumisest 1940. aasta mais rekvireerima kõike: metalli, riideid, kangaid, jalgrattaid, toitu ja kariloomi. Terved tehased demonteeriti ja veeti Saksamaale. Holland oli alati sõltunud toiduainete ja loomasööda sisseveost, kuid 1940. aastal see lakkas, mistõttu pidi riik toime tulema selle vähesega, mis rekvireerimistest alles jäi. Kartul ja leib olid kogu sõja vältel rangelt normeeritud ning inimesed pidid täiendama oma toidulauda suhkrupeedi ja isegi tulbisibulatega.129

      1944. aasta maiks oli olukord meeleheitlik. Hollandist saabuvad teated hoiatasid katastroofi eest, kui riiki peatselt ei vabastata. Taas leevendasid britid blokaadi, et abi läbi lasta, kuid ainult piiratud ulatuses. Churchill uskus, et regulaarne toiduabi jõuaks lihtsalt sakslaste kätte, ja Briti relvajõudude juhid kartsid, et Saksa sõjalaevastik kasutab nende abilaevu teejuhtidena läbi Hollandi mineeritud rannikuvete. Nii oli Hollandi rahvas sunnitud vabastamist ootama ja nälgima.130

      Selleks ajaks kui liitlased viimaks 1945. aasta mais Hollandi lääneossa tungisid, kannatas 100 000 – 150 000 hollandlast näljatursete käes.131 Hollandi päästis Kreeka mõõtmetes katastroofist vaid sõja lõpp ning abi jõudmine riiki. Ent tuhandete inimeste jaoks oli juba hilja. Amsterdami saabunud ajakirjanikud kirjeldasid linna hiigelsuure koonduslaagrina, mille õudusi võis võrrelda Belseni ja Buchenwaldiga.132 Ainuüksi Amsterdamis suri nälga või sellega seotud haigustesse üle 5000 inimese. Kogu Hollandis nõudis näljahäda 16 000 – 20 000 ohvrit.133

      Natsid ei näljutanud Hollandit siiski puhtast pahatahtlikkusest. Võrreldes teiste rahvastega suhtusid natsid tegelikult üsna hästi hollandlastesse, keda nad pidasid germaani rahvaks. Hollandlasi tuli vaid „germaani kogukonda tagasi juhtida”.134 Probleem oli selles, et ka Saksamaal endal oli toiduga tõsiseid raskusi. Juba enne sõda leidis Saksamaa võimuladvik, et riigi toiduainete tootmine on kriisis.135 1942. aasta alguseks olid viljavarud otsakorral, sigade arv söödanappuse tõttu kahanenud veerandi võrra ning vähendatud oli nii leiva- kui ka lihanormi.136 Isegi 1943. aasta rekordsaak ei suutnud kriisi ära hoida ning kuigi norme ajutiselt tõsteti, jätkus nende vähendamine õige pea uuesti.

      Et saada pisut aimu, millise probleemiga Saksamaa silmitsi seisis, tuleb arvestada inimeste kalorivajadust. Keskmine täiskasvanu vajab päevas tervena püsimiseks umbes 2500 kalorit, veelgi rohkem, kui ta teeb rasket füüsilist tööd. Oluline on see, et kui soovitakse vältida näljaga seotud haigusi nagu tursed, ei saa kalorihulka katta üksnes süsivesikutega – toidusedel peab sisaldama ka vitamiine värskest köögiviljast, valke ja rasva. Sõja algul tarbisid Saksa tsiviilelanikud keskmiselt 2570 kalorit päevas. Järgmisel aastal langes see 2445 kalorini, 1943. aastal 2078 kalorini ja sõja lõpuks 1412 kalorini.137 „Nälg koputab igale uksele,” kirjutas üks Saksa koduperenaine 1945. aasta veebruaris. „Uutest normikaartidest peab piisama nelja nädala asemel viieks ning keegi ei tea, kas neid üldse välja antakse. Loeme iga päev kartulid välja – igaühele viis väikest kartulit, ja leiba napib üha enam. Me muutume kõhnemaks ja kõhnemaks, meil on aina külmem ja külmem ning me oleme üha näljasemad.”138

      Et vältida omaenda rahva nälgimist, rüüstasid natsid okupeeritud alasid. Juba 1941. aastal vähendati Norra ja Tšehhoslovakkia „tavatarbijate” ametlikku päevanormi umbes 1600 ning Belgias ja Prantsusmaal lausa 1300 kalorini.139 Nende maade kohalik elanikkond päästis end aeglasest näljasurmast vaid musta turu abil. Hollandi olukord ei erinenud kuigivõrd olukorrast Belgias või Prantsusmaal: peamine vahe seisnes selles, et Holland vabastati üheksa kuud hiljem. Näljahäda puhkes seetõttu, et viimaks oli isegi must turg end ammendanud ning Wehrmachti põletatud maa taktika oli hävitanud üleujutuste tõttu üle kahekümne protsendi riigi põllumaadest. Sõja lõpuks oli ametlik päevane toiduratsioon okupeeritud Hollandis vaid 400 kalorit – see oli pool Belseni koonduslaagri vangide päevanormist. Rotterdamis sai toit täiesti otsa.140

      Nagu sõja muidki tahke, said Reichi idapoolsed dominioonid ka toidupuudust okupeeritud läänealadest hulga karmimalt tunda. Kui Ateenas elanud noor ameeriklane küsitles Saksa sõdureid Kreeka raske toiduolukorra osas, sai ta vastuseks: „Te pole veel midagi näinud; Poolas sureb iga päev nälga 600 inimest.”141 Kui Hollandis ja Kreekas oli toidunappus pelgalt sõja sümptom, siis Ida-Euroopas oli see üks Saksamaa põhirelv. Natsidel polnud vähimatki kavatsust toita Euroopa slaavi rahvaid. Peaaegu algusest peale oli neil plaan nad teadlikult surnuks näljutada.

      Poolasse ja Nõukogude Liitu tungimise eesmärk oli vabastada eluruumi Saksa asunikele ning hankida põllumaad ülejäänud Reichi ja eriti Saksamaa varustamiseks toiduga. Algse idaalade plaani, Generalplan Ost’i kohaselt tuli üle 80 protsendi Poola elanikkonnast nende maadelt välja saata, sama saatus pidi ootama 64 protsenti ukrainlastest ja 75 protsenti valgevenelastest. Ent 1942. aasta lõpuks surus osa natside võimuladvikust peale kogu rahvastiku hävitamist – see ei puudutanud ainult juute, vaid ka poolakaid ja ukrainlasi.142 Peamine relv selles sihipärases genotsiidis, mille ambitsioonikuse kõrval mõjunuks holokaust kääbusena, oli nälg.

      Ida-Euroopa näljutamine sai alguse Poolas. 1940. aasta algul oli Poola suurlinnades päevane kalorinorm veidi üle 600 kalori, kuigi hiljem seda tõsteti, kuna natsid mõistsid, et vajavad Poola tööjõudu.143 Konflikti laienedes ida poole muutus tsiviilelanike näljutamine aina hullemaks. Nõukogude Liitu tungimise järel nõudsid natside sõjaplaneerijad, et armee peaks ennast ära toitma, rekvireerides kogu kohaliku toidukraami ning lõpetades täielikult Ukraina linnade varustamise. Kõik sel viisil kogutud ülejäägid oli plaanis saata Saksamaale – Kiiev, Harkov ja Dnepropetrovsk oleksid samal ajal nälga jäetud. Seda plaani koostades rääkisid sõjaväeametnikud avalikult 20–30 miljonist tõenäolisest näljasurmast.144 Meelt heitev elanikkond oli sunnitud hankima toitu mustalt turult ning sageli tuli selle leidmiseks läbida sadu kilomeetreid.145 Maainimesed olid üldiselt paremas seisukorras kui linnarahvas. Näiteks arvatakse, et ainuüksi Harkovis suri nälga 70 000 – 80 000 inimest.146

      Lõpuks natside plaan idaalad surnuks näljutada peatati või see vähemalt aeglustus, sest majanduslikult polnud mõttekas lasta nii paljudel töövõimelistel inimestel surra, kui Reichil nappis tööjõudu. Pealegi polnud plaani võimalik ellu viia. Ukraina linnade toiduvarusid ei saanud lihtsalt ära lõigata, linnaelanikke ei saanud takistada maale põgenemast ning musta turgu – mis hoidis üle Euroopa sõna otseses mõttes hinges kümneid miljoneid inimesi – oli võimatu kontrollida. Kuid nende jaoks, kes ei saanud sõita sinna, kus oli toit, oli nälg vältimatu. 1941. aasta talvel õnnestus Saksa armeel näljutada surnuks 1,3 – 1,65 miljonit Nõukogude sõjavangi. Arvatakse, et getodes suri juba enne massitapmiste algust nälga kümneid tuhandeid juute. Leningradi 900-päevase blokaadi ajal suri

Скачать книгу