LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jäi. Neis kaugemates paikades ei teadnud sõdurid veel, et sõda on lõppenud. Sillad olid sageli purustatud ja teed nii rängalt kannatada saanud, et me pidime tagasi pöörduma ja otsima teise tee… Meil oli palju südantlõhestavaid vahejuhtumeid, pidime kilomeetrite kaupa kõmpima ning siis selgus, et edasi ei pääse ja olime sunnitud tagasi pöörduma. Ükskord liikusime mööda peaaegu inimtühja laia maanteed. Silmasime suurt silti venekeelse kirjaga ja läksime edasi, kuid ei tundnud end kuigi turvaliselt. Äkki kuulsime hüüdeid. Me ei näinud kedagi, kuid siis vihises kuul mu kõrva juurest mööda ja riivas mu kraed. Mõistsime, et me ei tohi seal olla ning pöördusime tagasi, pidime tegema mitme kilomeetri pikkuse ringi, et jõuda sinna, kuhu tahtsime.

      Teel nähtud hävitustöö andis tunnistust hiljutisest vägivallast, mida olid põhjustanud nii sõda kui ka Nõukogude okupatsiooniväed.

      Metsas olid diivanid, sulevoodid, madratsid ja padjad, sageli lõhki lõigutud, nii et kõik kohad olid sulgi täis, neid oli isegi puulatvades. Oli lapsevankreid, purke puuviljahoidistega, isegi mootorrattaid, kirjutusmasinaid, autosid, kärusid, seebitükke, terve hunnik sulenuge ja uusi, poest ostetud kingi… Märkasime ka hobusekorjuseid, mõned nägid kohutavad välja ja lehkasid jubedalt…

      Ja muidugi oli teel ka teisi põgenikke, kes kujutasid endast Saksa vanapaarile niisama suurt ohtu kui Nõukogude sõdurid.

      Vastassuunas liikus palju igast rahvusest inimesi, peamiselt olid need koju suunduvad orjatöölised. Paljudel neist olid väikesed lapsed ja nad varastasid kõike, mida tahtsid, talunikelt hobuseid ja vankreid, vahel oli veel lehm vankri taha seotud, ja kööginõusid. Nad meenutasid metsloomi… 123

      Vähemalt oli Druhmidel see eelis, et nad võisid koputada talude ustele ja paluda kaasmaalastelt abi. Enamikul neist „metsloomadest” polnud teist võimalust kui kohalikelt elanikelt varastada. Nad ei olnud teretulnud ja pealegi ei olnud neil pärast Saksa valvurite aastatepikkust jõhkrutsemist sakslaste vastu usaldust.

      Üks säärastest inimestest oli kahekümneaastane Poola tüdruk Marilka Ossowska. 1945. aasta aprilliks oli ta veetnud Auschwitzis, Ravensbrückis ja Buchenwaldis juba kaks aastat ning põgenenud viimaks surmamarsilt Tšehhoslovakkiasse. Olnud tunnistajaks Nõukogude vabastajate jõhkrusele, otsustas ta koos rühma teiste endiste vangidega suunduda Ameerika kontrolljoone poole, et neil oleks turvalisem. Ka teda vapustas teedel liikuvate inimeste tohutu hulk.

      Saksamaa oli 1945. aastal üksainus suur sipelgapesa. Kõik liikusid. Just sellised nägid välja Saksamaa idapoolsed alad. Sakslased põgenesid venelaste eest. Kõik need sõjavangid. Ja siis meie – meid polnud küll palju, kuid siiski… See oli tõesti uskumatu, kõik kihas inimestest ja liikumisest. 124

      Marilka ja tema kaks poolakast sõpra lõid kampa kolme Prantsuse töölise, kahe Briti sõjavangi ja mustanahalise Ameerika sõduriga. Koos suunduti Mulde jõe poole, mis tollal oli piiriks Vene ja Ameerika armeede vahel. Edasi liikudes kerjasid nad kohalikelt Saksa talunikelt toitu või hankisid seda neid hirmutades. Mustanahalise seltskond aitas selles mõttes kõvasti kaasa: ameeriklane, kes oli tavaliselt Marilka juuresolekul üsna reserveeritud, rõhus sakslaste rassilistele eelarvamustele, võttis end alasti, surus noa hambusse ja tantsis nende ees nagu metslane. Seda nähes andsid hirmunud koduperenaised neile rutuga toidukorvid, et neist vaid lahti saada. Seejärel tõmbas ameeriklane riided uuesti selga ja nad jätkasid teekonda.

      Saksimaal Riesa linnas, umbes poolel teel Dresdeni ja Leipzigi vahel, pettis Marilka koos kahe sõbraga Vene sõduritelt transpordi välja. Nad kohtasid kaht tüdinud moega sõdurit, kes valvasid ladu, kus oli sadu röövitud jalgrattaid, ja panid kõik oma võlud välja. „Te tunnete end kindlasti üksi?” küsisid nad. „Me võime tulla ja teile seltsi pakkuda. Ja me teame, kust napsi saada!” Rõõmsad sõdurid andsid neile kolm jalgratast, et nad saaksid väljamõeldud napsi ära tuua, ega näinud neid enam kunagi.

      Kuuepäevase jalgrattasõidu järel jõudis salk viimaks Leipzigisse Ameerika tsoonis, kus naised pandi veoautodele ja viidi Hannoveri lähedale Nordheimi laagrisse. Sealt hääletas Marilka Itaaliasse ning jõudis 1946. aasta lõpuks viimaks Suurbritanniasse. Poolasse naasis ta alles viisteist aastat hiljem.

      Neid paari lugu tuleks saja tuhandega korrutada, et saada vaid põgus pilt 1945. aasta kevadel Euroopa teedel valitsenud kaosest. Kahekümnes keeles rääkiv põgeniketulv pidi kasutama transpordivõrku, mida oli kuue sõja-aastaga pommitatud, mineeritud ja täielikult hooletusse jäetud. Nad kogunesid linnadesse, mis olid liitlaste pommirünnakutes rängalt purustatud ega suutnud anda peavarju isegi kohalikule elanikkonnale, rääkimata siis tohutust uustulnukate voost. Oli lihtsalt ime, et mitmesugused sõjaväelised valitsused ja abiagentuurid suutsid neist enamiku järgmise kuue kuu jooksul kokku koguda, toita, riidesse panna, nende kadunud sugulased leida ja siis repatrieerida.

      Kuid kiire repatrieerimisprotsess ei suutnud tehtud kahju kustutada. Sõjaaegsel rahvastiku ümberpaigutumisel oli Euroopa psühholoogiale sügav mõju. Üksikisiku tasandil ei olnud see traumeeriv üksnes neile, kes olid sattunud kodust kaugele, vaid ka mahajääjatele, kellel tuli aastaid mõelda, mis on saanud lähedastest, kes nende keskelt ära võeti. Ühiskondlikul tasandil oli see samuti hukatuslik: kõigi noorte sundvärbamine jättis kogukonnad ilma peamistest leivateenijatest ja tõi kaasa näljahäda. Ent võib-olla kõige suuremat mõju avaldas see kollektiivsel tasandil. Muutes normaalseks arusaama suurte rahvarühmade väljajuurimisest, lõi see pinna ulatuslikeks liikumisteks hoopis sõja järel. Pärast sõda läbi viidud etniliste puhastuste üleeuroopaline programm sai võimalikuks vaid seetõttu, et stabiilsete, põlvkondade jooksul muutumatuks jäänud kogukondade mõiste oli igaveseks hävitatud. Euroopa rahvastik ei olnud enam jääv suurus. See oli nüüd ebastabiilne ja muutuv.

      4

      Näljahäda

      Üks väheseid asju, mis Euroopat sõja ajal ühendas, oli kõikjal valitsenud nälg. Rahvusvaheline toidukaupade vahetus oli takerdunud kohe sõja alguses ning lakkas täielikult, kui Euroopas hakkasid mõju avaldama erinevad sõjalised blokaadid. Esimesena kadus importpuuvili. Suurbritannias üritati seda naljaga võtta. Köögiviljakaupluste akendele ilmusid sildid „Ei, meil ei ole banaane” ning 1943. aastal algas mängufilm „Millions Like Us” apelsini iroonilise definitsiooniga, nagu ei mäletaks inimesed enam, milline see vili välja nägi. Peaaegu kohe hakkas endast tunda andma ka kohvipuudus. Kohv muutus nii haruldaseks, et inimesed olid asenduseks sunnitud jooma „kohvi”, mida valmistati sigurist, võilillejuurtest või tammetõrudest.

      Peagi kadusid ka teised, olulisemad toiduained. Ühe esimesena muutus haruldaseks suhkur, aga ka kergesti riknevad toiduained piim, koor, munad ja värske liha. Vastuseks toidunappusele asuti Suurbritannias, enamikus Mandri-Euroopas ja isegi Ühendriikides toitu normeerima. Toidunappusest ei jäänud puutumata ka neutraalsed riigid: näiteks Hispaanias olid rangelt normeeritud isegi põhitoiduained nagu kartul ja oliiviõli, ning importkaupade vähenemise tõttu pidid Šveitsi inimesed 1944. aastal tarbima 28 protsendi võrra vähem kaloreid kui enne sõda.125 Järgmise viie aasta jooksul tehti munade säilitamiseks neist peaaegu eranditult pulbrit, või asendus margariiniga, piim jäi vaid lastele ning traditsioonilised lamba-, sea- ja veiseliha muutusid nii haruldaseks, et inimesed hakkasid kasvatama oma tagaaias ja maalappidel küülikuid. Võitlus nälja ärahoidmiseks oli niisama tähtis kui lahingud ja sellesse suhtuti niisama tõsiselt.

      Esimene riik, kes üle kuristiku ääre kukkus, oli Kreeka. 1942. aasta talvel, vaid kuus kuud pärast teljeriikide vägede sissetungi, nälgis surnuks üle 100 000 inimese. Sõda oli paisanud riigi haldusanarhiasse ning see koos liikumispiirangutega põhjustas toiduainete jaotussüsteemide kokkuvarisemise. Talunikud hakkasid toiduaineid varjama, inflatsioon väljus kontrolli alt ja töötuse tase tõusis taevasse. Avalik kord varises peaaegu täielikult kokku. Paljud ajaloolised on süüdistanud näljahäda vallapäästmises Saksa okupatsioonivägesid, kes rekvireerisid toidulaod, kuid tegelikult rüüstasid ladusid sageli kohalikud, partisanid või sõdurid.126

      Näljahäda põhjustele

Скачать книгу