Скачать книгу

alt kõik oma heledad juuksed. Ta harjas neid ägedalt, toetades neid käega, ning silmitses oma täiuslikult korrapäraseid näojooni peeglis. Kui ilus naine ennast peeglist näeb, ütles Simone Weil, teab ta: „See olen mina.” Inetu naine teab samasuguse kindlusega: „See ei ole mina.” Maud teadis, et see selge jaotus esindas liigset lihtsustust. Sel nukumaskil, mida ta nägi, ei olnud mingit pistmist temaga, mitte mingit. Seda olid ette aimanud feministid, kes olid kord, kui ta oli mingil koosolekul esinema tõusnud, tema peale sisistanud ja ta välja vilistanud, eeldades, et tema uhked juuksed olid ebainimlikult katsetatud pudelivärviga saavutatud võrgutav ja turustatav toode. Kui ta oli alles õpetajana alustanud, oli ta kandnud juukseid peaaegu raseerituna, haavatava siilisoenguna valgel ja väriseval peanahal. Fergus oli aru saanud, kui väga ta kartis seda nukumaski, ning oli sellega omal viisil toime tulnud, öeldes, et ta ei julge juustel kasvada lasta ja tsiteerides talle oma iiri häälega Yeatsi.

      Ei iial ei armasta noormees, kes

      on ahastuse kütkeisse sattunud

      nende meekarva juukserullide

      nende su kõrvade kaitsevallide

      ei ka juuste su kuldkolla pärast.

      Sind ainult su enda pärast.

      „Sul peaks olema häbi seda uskuda,” ütles Fergus, „ja ometi oled sa, mu kallis, kõigis teistes asjades nii arukas ja tark.” „Ma ei usu seda ega hooli sellest,” oli Maud öelnud. Nii oligi Fergus öelnud, et kasvatagu ta siis juuksed pikaks, ning Maud oligi seda teinud, kulmudest kõrvadeni, kuklast õlgadeni. Juuste kasvatamine oli kestnud sama kaua kui nende armulugu, peaaegu täpselt nii kaua, ning kui nad olid lahku läinud, olid pikad juuksed ta selgroogu riivanud. Nüüd ei lõiganud ta neid uhkuse pärast lühemaks, ta ei tahtnud seda sündmust tähistada, kuid kandis juukseid selle asemel alati mingi katte alla peidetult.

      Roland tundis, et Maudi suure diivani kõrgus julgustab teda. Toas oli veel veini hõngu ja kaneeliaimust. Ta lebas oma valges ja smaragdrohelises pesas varjutatud valguses, mida heitis raske messinglamp, pealt roheline, seest kreemikas. Kusagil tema teadvuses oli keegi, kes ei saanud magada, magaja, kes sai muljuda ja viskles sulemadratsite virnal, tõeline printsess, kellele peidetud hernes kannatusi põhjustas. Blanche Glover nimetas Christabeli Printsessiks. Maud Bailey oli tundlik printsess. Tema oli sissetungija nende naiselikesse kindlustesse. Nagu Randolph Henry Ash. Ta lõi lahti „Lood süütutele” ja luges:

KLAASKIRST

      Elas kord üks väike rätsep, hea ja tähelepandamatu mees, kes sattus kord minema läbi metsa, võib-olla tööd otsides, sest tol ajal rändasid inimesed kasina elatise teenimiseks kaugele, ning meie kangelase suguse tubli meistri teened olid vähem nõutavad kui odav, oskamatu ja kiirustav töö, mis istus seljas halvasti ja pidas vähe aega vastu. Ta uskus, et küll ta satub kokku kellegagi, kes tema oskusi vajab – ta oli ravimatu optimist ja kujutles õnnelikku kohtumist iga nurga taga, kuigi oli raske mõista, kuidas see toimuda sai, sest ta läks üha sügavamale tumedate ja tihedate puude vahele, kus isegi kuuvalgus purunes samblal sinaka valguse peenikesteks tuhmideks okasteks, mille valgel ei olnud suurt midagi näha. Ta jõudis aga siiski majakese juurde, mis ootas teda metsasügavuses ühel välul, ning tema tuju tõstsid kollase valguse triibud, mida ta nägi aknaluukide vahel ja all. Ta koputas vapralt majakese uksele ning siis kostis kahinat ja kriginat, uks tehti õige veidi irvakile ning sealt paistis pisike mehike, nägu hall nagu hommikune koldetuhk ning ees sama tooni pikk ja otsekui villane habe.

      „Ma olen metsa eksinud rändaja,” ütles väike rätsep, „ja tööd otsiv meistrimees, kui kellelgi oleks mulle tööd pakkuda.”

      „Minul ei ole meistrimeest tarvis,” vastas hall mehike. „Ja ma kardan vargaid. Sa ei või majja tulla.”

      „Kui ma oleksin varas, oleksin saanud jõuga sisse tungida või hiilinud majja salaja,” lausus väike rätsep. „Mina olen aus rätsep, kellel on vaja abi.”

      Nüüd seisis mehikese selja taga suur hall koer, niisama kõrge nagu mehike, silmad punased ja hingeõhk kuum. Alguses oli loom vaikselt lõrisenud ja urisenud, aga nüüd ta enam ei ähvardanud, vaid liputas aeglaselt saba, ja hall mehike ütles:

      „Otto on arvamusel, et sa oled aus. Sa võid saada voodi tasuks tänaõhtuse ausa töö eest, kui sa abistad mind söögitegemisel, koristamisel ja teiste toimetuste juures mu lihtsas kodus.”

      Nii lastigi rätsep sisse ja see oli küll imelik majapidamine.

      Kiiktoolis seisid säravates värvides sulestikuga kukk ja tema puhasvalge kaasa. Koldenurgas seisis musta-valgekirju sokk, kellel olid krobelised sarved ja silmad nagu kollased klaasikillud, ning kolde peal lebas väga suur kass, kes vaatas väikest rätsepat silmadega, mis olid otsekui külmad rohelised kalliskivid, pupillid nagu mustad lõhed. Ja söögilaua taga oli habras pruunhall lehm, kelle hingeõhk lõhnas piimast ning kellel olid soe niiske nina ja tohutu suured mahedad pruunid silmad. „Tere hommikust,” ütles rätsep sellele seltskonnale, sest ta pidas lugu headest kommetest, ning loomad uurisid teda hindavalt ja arukalt.

      „Süüa ja juua leiad köögist,” lausus hall mehike. „Valmista meile paslik õhtusöök ja me sööme siis koos.”

      Nii võttiski väike rätsep ja valmistas köögist leitud jahust, lihast ja sibulatest suurepärase piruka ning kaunistas selle pealt ilusti vormitud taignast lehtede ja õitega, sest ta oli meistrimees, kuigi ta oma tööd ei saanud teha. Ja kuni pirukas küpses, vaatas ta ringi ning viis heina lehmale ja sokule, kuldseid viljateri kukele ja kanale, piima kassile ning söögitegemisest üle jäänud konte ja liha suurele hallile koerale. Ja kui rätsep ja hall mehike sõid pirukat, mille sooja lõhna terve majake täis sai, ütles hall mehike:

      „Ottol oli õigus, sa oled hea ja aus mees, sulle lähevad korda kõik siinsed olevused ning sa ei jäta kedagi hoolitsuseta ega midagi tegemata. Ma kingin sulle su headuse eest midagi. Millist neist asjadest sa tahaksid?”

      Ja ta asetas rätsepa ette kolm eset. Esimene oli väike pehmest nahast kukkur, mis kõlises kergelt, kui ta selle lauale pani. Teine oli pott, väljast must, aga seest puhtaks hõõrutud ja läikiv, tugev ja mahukas. Ja kolmas oli väike klaasvõti, mis oli nikerdatud fantastiliseks ja hapraks ning sätendas kõigis vikerkaarevärvides. Ja rätsep vaatas nõuküsivalt loomade poole, kes teda jälgisid, aga loomad vaatasid talle leebelt vastu. Ja ta mõtles endamisi:

      „Ma tean küll neid metsarahva kingitusi. Võib juhtuda, et esimene on kukkur, mis ei saa kunagi tühjaks, ja teine on pott, mis pakub kosutavat toitu iga kord, kui sa seda õigesti nõuad. Ma olen kuulnud säärastest asjadest ja kohtunud meestega, kellele on säärastest kukrutest makstud ja kes on säärastest pottidest söönud.

      Aga klaasvõtit ei ole ma kunagi näinud ja pole ka sellest kuulnud ning ma ei oska kujutleda, mis kasu sellest võiks olla, sest see puruneks kildudeks igas lukus.” Aga ta ihaldas väikest klaasvõtit, sest ta oli käsitööline ning sai aru, et kõigi nende habraste võtmekeele hammaste ja võtme enda puhumiseks oli läinud vaja suurt meisterlikkust, ning ka sellepärast, et tal polnud aimugi, mis oli või mida see teha võis, ning uudishimu on inimeste elus väga suur jõud. Nii ütleski ta mehikesele: „Ma võtan selle ilusa klaasvõtme.” Ja mehike vastas: „Sa ei valinud mitte mõistlikult, vaid uljalt. See võti on seikluse võti, kui sa seda otsima lähed.”

      „Miks ka mitte?” kostis rätsep. „Et minu oskustest pole siin metsikus paigas kasu ning et ma ei valinud mõistlikult.”

      Siis tulid loomad talle lähemale oma sooja, piimase hingeõhuga, mis lõhnas sulnilt heina ja suve järele, ning oma leebete lohutavate pilkudega, mis polnud inimese pilk, ning koer langetas oma raske pea rätsepa jalale ja pugalikpruun kass istus ta tooli käetoele.

      „Sa pead minema sellest majast välja,” ütles hall mehike, „kutsuma Läänetuult, ja kui ta tuleb, näitama talle seda võtit, ning laskma tal end kanda rabelemata ja kartmata, kuhu ta tahab. Kui sa rabeled või kahtled, heidab ta sind okaspõõsastesse ja sul läheb kehvasti, enne kui sa sealt välja saad. Kui ta su kaasa viib, pannakse sind maha lagedal nõmmel suurel kivil, mis on graniidist ja sinu seikluseni viiv värav, kuigi tundub, et see on kõvasti kinni ja liikumatu maailma loomisest saadik. Selle

Скачать книгу