LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võtsin need kaasa,” vastas ta. „Ma leidsin need raamatu vahelt ja võtsin ära. Ma ei mõelnud midagi, lihtsalt võtsin.”

      „Miks?” Range, kuid palju elavam.

      „Sest need olid elusad. Tundus, et need on pakilised – ma tundsin, et ma pean midagi tegema. See oli impulss. Välkkiire impulss. Ma kavatsesin need tagasi panna. Panengi. Järgmisel nädalal. Pole lihtsalt veel pannud. Ma ei pea neid enda omaks ega midagi. Aga need ei ole ka Cropperi ega Blackadderi ega lord Ashi omad. Tundus, et need on isiklikud. Mul ei tule selgitamine eriti hästi välja.”

      „Jah. Küllap need võivad kujutada endast märkimisväärset akadeemilist sensatsiooni. Teie jaoks.”

      „Noh, ma tahtsin alati olla see, kes teeb tööd,” alustas Roland süütult, aga mõistis siis, kuidas teda oli solvatud. „Pidage nüüd – see polnud üldse nii, kaugeltki mitte nii. Selles oli midagi isiklikku. Te ei saa sellest aru. Mina olen vanamoodne tekstikriitik, mitte biograaf – ma ei tegele niisuguse – asi polnud kasus – ma panen kirjad järgmisel nädalal tagasi – ma tahtsin, et need jääksid saladuseks. Isiklikuks. Ja tahtsin tööd teha.”

      Maud punastas. Punane veri värvis vandlit.

      „Andke andeks. Ma ei saa aru, miks ma peaksin andeks paluma, sest mu oletus oli täiesti mõistlik ning ma ei oska ligilähedaseltki kujutleda, kuidas üldse keegi julgeks kaks käsikirja niimoodi kõigi silme alt ära näpata – minul küll ei peaks närv vastu. Aga ma saan tõesti aru, et teie sellest niimoodi ei mõelnud. Saan tõesti aru.”

      „Ma tahtsin lihtsalt teada, mis edasi juhtus.”

      „Ma ei saa lubada teil Blanche’i päevikust koopiat teha – selle selg ei peaks vastu – aga te võite selle ümber kirjutada. Ja veel nendes karpides otsida. Kes teab, mida te leiate. Lõpuks ei otsinud ju keegi Randolph Henry Ashi. Kas ma võin teid homseni külalistetuppa panna?”

      Roland mõtles. Külalistetuba näis lõpmata ahvatlev – vaikne kohake, kus ta saaks magada ilma Valita ning oma tempos tegutseda. Külalistetuba maksaks raha, mida tal ei ole. Ja pealegi oli tal päevapilet.

      „Mul on päevapilet.”

      „Selle saaksime ära muuta.”

      „Ma parem ei teeks seda. Ma olen töötu magistrant. Mul ei ole raha.”

      Nüüd oli Maud näost veinipunane. „Ma ei mõelnud selle peale. Tulge parem minu poole. Mul on üks vaba voodi. See on siiski parem kui osta veel üks pilet nüüd, kui te kord juba siin olete – ma teen õhtusöögi – ja homme võite uurida ülejäänud arhiivi. See ei tee mulle mingit tüli.”

      Roland vaatas luitunud pruuni kirja läikivat musta jälge. Ta ütles: „Olgu peale.”

o

      Maud elas Lincolni äärelinnas ühe punastest tellistest kaheksateistkümnendast sajandist pärit maja alumisel korrusel. Tal oli kaks suurt tuba ning köök ja vannituba, mis olid ehitatud kunagisest majateenijate väiksemate ruumide kobarast ning tema välisuks oli kunagi olnud tagauks. Maja kuulus ülikoolile ning ülemistel korrustel olid ülikoolikorterid. Keraamilistest kividest põrandaga köögist avanes vaade punaste tellistega sillutatud hoovi, kus püttides kasvasid mitmesugused igihaljad taimed.

      Maudi elutuba polnud sugugi selline, nagu oleks võinud oodata ühelt Victoria-ajastut uurivalt õpetlaselt. See oli helevalge – värv, lambid ja söögilaud – ning berberi vaip oli kergelt toonitud valge. Selles ruumis leiduvad asjad olid kõikvõimalikes säravates värvides – paabulinnusinine, punane, päevalillekollane, sügavroosa – mitte miski polnud kahvatu ega pastelne. Kamina kõrval orvades oli heledalt valgustatud klaasikollektsioon, pudelid, plaskud, paberivajutised. Roland tundis end valvsana ja kohatuna, nagu oleks ta kunstigaleriis või kirurgi ootetoas. Maud läks õhtusööki valmistama ja keeldus abist ning Roland helistas Putney korterisse, kus keegi ei vastanud. Maud tuli jookidega tuppa ja ütles: „Te võiksite lugeda „Lugusid süütutele”. Mul on esimene trükk.”

      Raamat oli kulunud rohelises nahkköites ning pisut gootipärase kirjaga. Roland istus Maudi tohutu suurel valgel diivanil halutule juures ja keeras lehti.

      Elas kunagi üks kuninganna, kelle kohta oleks võinud arvata, et tal on kõik, mida ta hing võib ihata, aga ta oli hakanud tahtma üht kummalist vaikivat lindu, kellest oli rääkinud keegi rändaja ning kes elas lumistes mägedes, pesitses üksnes korra, kasvatas üles oma kuldse ja hõbedase poja, laulis üksnes korra ja kuhtus siis nagu lumi tasandikul.

      Elas kunagi üks vaene kingsepp, kellel oli kolm toredat ja tugevat poega ja kaks nägusat tütart ning veel kolmaski tütar, kes ei saanud millegagi hakkama, lõhkus taldrikuid, ajas kedruse sassi, lasi piima hapuks, ei saanud võitegemisega hakkama ega tulnud toime tuletegemisega, ilma et suits oleks tuppa tulnud – üks kasutu, lootusetu unistajast tütar, kellele ema ütles sageli, et ta peaks püüdma metsikus laanes üksi hakkama saada, küll ta siis mõistaks nõuannete ja korraliku töö väärtust. Ja see tekitas selles põikpäises tütres suure tahtmise minna kas või natuke maad metsikusse laande, kus pole ei taldrikuid ega õmblustööd, küll aga võib vaja minna selliseid asju, milleks ta oli enda teada kindlasti võimeline.

      Roland vaatas puulõikeid, mille kohta oli tiitellehel öeldud: „B. G. illustratsioonid”. Naine, rätt peas, lehviv põll ees ja suured puukingad jalas, seisab välul, mida ümbritsevad tumedad männipuud, risti-rästi okkaliste harude vahelt vaatamas valged silmad. Teine kogu, kes näis olevat mähitud väikesi kelli täis riputatud võrku, tagus võrguga kaetud rusikatega vastu majakese ust, samal ajal kui selle ülemise korruse akendest kõõritasid lömmis ja juhmid näod. Väike, samade tumedate puudega ümbritsetud maja, mille ees, lõuad valgendatud trepiastmetel ja pikk nõtke keha lohe kombel ümber nurga keerdunud, lebas pikk hunt, kelle karvad olid voolitud kooskõlas puude vahedate, sulestikku meenutavate okstega.

      Maud Bailey pakkus talle konservkrevette, omletti ja rohelist salatit, natuke Bleu de Bresse’i juustu ja kausitäie hapusid õunu. Nad rääkisid „Lugudest süütutele”, mis olid, nagu Maud ütles, enamasti Grimmide ja Tiecki juttudest tuletatud üsna hirmutavad lood, rõhuga loomadel ja sõnakuulmatusel. Nad vaatasid koos lugu naisest, kes oli öelnud, et ta annaks mida tahes lapse eest, ükskõik millise lapse eest, olgu ta või siil, ning sünnitas siis ootuspäraselt koletise, poolsiili, poolpoisi. Blanche oli joonistanud siil-lapse Victoriaaegsel lapse söögitoolil Victoria-aegse laua ääres, tema taga olid puhvetkapi klaasi tumedad ruudud ning tema ees tohutu suur sekkuv käsi, mis osutas toidule. Lapse nägu oli tömp, karvane ja krimpsus, nagu oleks ta nutma puhkemas. Tema okkad olid ümber ta inetu pea nagu nimbuse ogalised kiired ning laskusid risti-rästi mööda ta kaelata õlgu kõige sellega kokkusobimatu tärgeldatud ja kroogitud kraeni. Tema tömpide käte küljes olid väikesed nürid küüned. Roland küsis Maudilt, mida kriitikud selle kohta ütlesid. Maud vastas, et Leonora Sterni arvates esindas see Victoria-aja naise või ka ükskõik millise naise hirmu selle ees, et ta sünnitab koletise. See oli suguluses Frankensteiniga, looga, mis sündis Mary Shelley sünnitusvaludest ja sünnituse õudusest.

      „Kas teie arvate ka nii?”

      „See on vana lugu, vendade Grimmide raamatust, siil istub musta kuke seljas kõrge puu otsas, mängib torupilli ja veab inimesi ninapidi. Minu meelest on võimalik Christabeli kohta nii mõndagi mõista selle järgi, kuidas ta kirjutas oma versiooni. Minu arvates talle lihtsalt ei meeldinud lapsed – nii nagu tol ajal nad ilmselt ei meeldinud paljudele vallalistele tädidele.”

      „Blanche’il on siilist kahju.”

      „On või?” Maud uuris pisikest pilti. „Jah, teil on õigus. Christabelil ei ole kahju. Siilist saab väga leidlik seakarjus – ta mitmekordistab seakarja metsas leiduvate tõrude najal – ja lõpetab ohtra ja võidurõõmsa lihunikutööga, küpsetatud sealiha ja kõrnetega. Seda on raske seedida tänapäeva lastel, kes kurvastavad Gadara sigade pärast. Christabel teeb temast loodusjõu. Talle meeldib võita lootusetus olukorras. Lõpuks võidab ta endale kuningatütre, kes peaks põletama tema siilinaha öösel ära, ning teebki seda ja leiab oma sülelusest ilusa printsi, kes on kõrvetada saanud ja nõgimust. Christabel ütleb: „Ja

Скачать книгу