LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lamestatud versioon. Tema juures oli tunda mingit sõnajalga meenutavat ja teravat lõhna. Ta hääl Rolandile ei meeldinud.

      „See võib olla tühja tuule tagaajamine. Mul pole tegelikult õieti midagi.”

      „Eks me vaata.”

      Lincolni ülikoolil olid valgete katusekividega tornid, mida oli tehtud vaheldusrikkamaks lillade ja oranžide kividega ning vahetevahel ka happeroheliste kividega. Dr Bailey ütles, et tugeva tuulega lendasid kivid katuselt ja olid kõndijatele tõeliseks ohuks. Seal puhus sageli tugev tuul. Ülikoolilinnak oli madalsoine ja tasane ning paigutatud nagu mingi malelaud, kuid selle päästis fantaasiaküllane vee-aednik, kes oli loonud terve kanalite ja tiikide labürindi, mis kulgesid ristkülikukujulisest asendiplaanist üle ja selle ümber. Nüüd olid need kanalid täis langenud lehti, mida nügisid Koi karpkalad oma tömpide pärljate ninadega. Ülikool oli pärit laienemise pillavast kõrgpunktist ning nägi nüüd välja natuke kasimatu ja vilets, mördised praod irvitamas valgete pikerguste kivide vahel ja linnalike plaatide all.

      Tuul liigutas dr Bailey liiga uhke peakatte siidnarmaid. See sasis Rolandi musta karvkatet. Ta pistis käed taskusse ning seadis end sammuvast Maudist natuke tahapoole. Paistis, et liikvel pole kedagi teist, kuigi oli semestriaeg. Roland küsis dr Baileylt, kus on üliõpilased, ning naine vastas, et täna, neljapäeval, loenguid ei ole ning see päev on mõeldud sportimiseks ja õppimiseks.

      „Nad kõik kaovad. Me ei tea, kuhu. Nagu võluväel. Mõned neist on raamatukogus. Enamik ei ole. Ma ei tea, kuhu nad lähevad.”

      Tuul säbrutas tumedat vett ning oranžid lehed tegid selle pinna ühekorraga sakiliseks ja räpakaks.

      Dr Bailey elas Tennysoni torni tipus – „Mul oli valida, kas see või Neidis Marian,” märkis ta, hääl eemalolevalt põlastav, kui nad hoone klaasukse lahti tõmbasid. „Alderman, kes seda rahastas, tahtis, et kõik kohad oleksid Sherwoodi rahva järgi nimetatud. Siin on inglise keele osakond ja humanitaarteaduste kantselei ja kunstiajalugu ja naisuuringud ka. Meie uurimiskeskus ei ole. See asub raamatukogus. Ma viin teid sinna. Kas te kohvi tahaksite?” Nad sõitsid üles mitmekabiinilise liftiga, mis logises korrapäraselt mööda selle muidu tühjast ukseavast. Need ilma ukseta liftid heidutasid Rolandit, aga Maud astus täpselt sisse ning ta tõsteti juba Rolandi kohale, enne kui see järgneda julges, nii et ta ronis parajasti platvormile, kus Maud seisis, kui ta komistas, peaaegu liiga hilja, ettepoole ja üles. Maud ei öelnud selle kohta midagi. Liftiseinad olid peeglitega kaetud ja seal oli pronksikarva valgus, nii et Maud sähvatas talle seinast seina kuumalt vastu. Välja astus Maud jälle täpselt, kuid Roland komistas ka sellel lävel, kui põrand tema jalge all tõusis.

      Maudi kabinetil oli ühes küljes klaassein ning kõigis teistes külgedes oli see põrandast laeni raamatutega vooderdatud. Raamatud olid paigutatud ratsionaalselt, temaatiliselt ja alfabeetiliselt ning need olid tolmuvabad – see viimane oli ainus märk majapidamisest selles rangelt lihtsas paigas. Ilus asi oli selles toas Maud Bailey ise, kes laskus väga graatsiliselt ühele põlvele, et veekeetja sisse lülitada, ning võttis kapist kaks sinivalget Jaapani kruusi.

      „Võtke istet,” ütles ta otsustavalt ja osutas madalale, polsterdatud ja eresinisele toolile, kus kahtlemata istusid tudengid, kui neile nende kirjalikud tööd tagasi anti. Ta ulatas Rolandile pähklipuuvärvi lahustuva kohvi. Peakatet ei olnud ta peast võtnud. „Niisiis, kuidas ma saan teile abiks olla?” küsis ta, võttes ka ise istet kirjutuslauast moodustuva tõkke taga. Roland mõtiskles omaenda põiklemisstrateegia üle. Enne Maud Baileyga kohtumist oli tal olnud ähmane ettekujutus, et ta võib äkki näidata talle näpatud kirjade koopiaid. Nüüd ta teadis, et ei või. Naise hääles ei olnud soojust. Roland ütles:

      „Ma töötan Randolph Henry Ashi teema kallal. Nagu ma teile kirjutasin. Ma avastasin hiljuti, et ta võis olla kirjavahetuses Christabel LaMotte’iga. Ma ei tea, kas teile on sellisest kirjavahetusest midagi teada? Nad päris kindlasti kohtusid.”

      „Millal?”

      Roland ulatas talle oma ärakirja Crabb Robinsoni päevikust.

      „Seda võib olla mainitud Blanche Gloveri päevaraamatus. Meie keskuses on üks tema päevaraamatutest. See katab sama ajavahemikku – ta alustas seda, kui nad kolisid Richmondi. Meie arhiivis olevad dokumendid on tegelikult Christabeli kirjutuslaua sisu ajal, mil ta suri – ta avaldas soovi, et need saadetaks tema ühele õetütrele, May Baileyle, „lootuses, et ta võib hakata luulet armastama”.”

      „Ja kas ta hakkas?”

      „Minu teada küll mitte. Ta abiellus ühe oma nõbuga, kolis Norfolki, sai kümme last ja juhtis suurt majapidamist. Mina põlvnen temast – ta oli mu vanavanavanaema, ning see teeb minust ka Christabeli kauge sugulase. Kui ma siia tulin, veensin ma isa, et ta lubaks meil paigutada need paberid arhiivi. Materjali pole palju, aga see on tähtis. Juttude käsikirjad, palju dateerimata luuletusi väikestel juhuslikel paberilehtedel ning muidugi kõik „Melusina” versioonid – ta kirjutas selle ümber vähemalt kaheksa korda, muutes seda kogu aeg. Ja salmik, mõned kirjad sõpradelt ja see üks Blanche Gloveri päevaraamat, kõigest kolme aasta kohta. Ma ei tea, kas meil oli kunagi midagi rohkem – mul on kahju öelda, et nende paberite eest ei kantud mingit hoolt – aga päevavalgele pole tulnud küll midagi.”

      „Aga LaMotte? Kas tema ei pidanud päevikut?”

      „Meie teada küll mitte. Peaaegu kindlasti mitte. Ta kirjutas ühele oma õetütrele ja soovitas päevikut mitte pidada. See on päris huvitav kiri. „Kui sa suudad korrastada oma mõtteid ja vormida need kunstiks, siis on see hea; kui sa suudad elada igapäevaste kohustuste ja kiindumustega, siis on see hea. Ära aga tee endale harjumuseks ebatervet enesevaatlust. Miski ei passi vähem noorele naisele tubli töö tegemisel või kasuliku elu elamisel. Neist teise eest hoolitseb Jumal – võimalused leitakse. Esimene on tahte küsimus.””

      „Selles ei ole ma kindel.”

      „See on huvitav vaatekoht. Üsna hiline – 1886. Kunst kui tahe. Mitte just moodne seisukoht naise puhul. Või ehk ükskõik kelle puhul.”

      „Kas teil on tema kirju?”

      „Mitte kuigi palju. Mõned pereliikmetele – niisugused manitsused nagu see, saia- ja veiniretseptid, kurtmine. On olemas veel mõned, Richmondi perioodist pole kuigi palju, paar kirja on sõitudelt Bretagne’i – nagu te võib-olla teate, oli tal seal sugulasi. Tundus, et peale preili Gloveri ei olnud tal lähedasi sõpru ning nemad ei pidanud teineteisele kirjutama, sest nad elasid samas majas. Kirju ei ole toimetatud – Leonora Stern püüab midagi kokku panna, aga tal pole suurt millelegi toetuda. Ma kahtlustan, et Sir George Baileyl Seal Courtist võib olla midagi, aga ta ei taha kellelgi vaadata lasta. Ta ähvardas Leonorat haavlipüssiga. Ma arvasin, et oleks parem, kui sinna läheks tema – ta on pärit Tallahasseest, nagu te kahtlemata teate – ja mitte mina, sest Seal Courti peret ja Norfolki peret lahutab pikk protsessimine ja hulk ebameeldivusi. Leonora lähenemiskatsetel oli aga väga kahetsusväärne mõju. Väga kahetsusväärne. Jah. Nojah. Ja kuidas juhtus, et teil tekkis arvamus, nagu oleks Randolph Henry Ash LaMotte’i vastu huvi tundnud?”

      „Ma leidsin ühe tema raamatu lehtede vahelt pooliku kirja mustandi tundmatule naisele. Ma arvasin, et naine võib olla LaMotte. Selles oli mainitud Crabb Robinsoni. Ash ütles, et see naine mõistab tema luuletusi.”

      „See ei kõla kuigi tõenäoliselt. Ma ei oleks küll arvanud, et Ashi luuletused oleksid võinud Christabel LaMotte’ile meeldida. Kogu see kosmiline maskuliinsus. Mis selle vastiku antifeministliku luuletuse nimi oligi, see meediumist, „Lummas Mamma”? Kogu see raskepärane sogamine. Kõik see, mida Christabel LaMotte’is ei olnud.”

      Roland silmitses seda kahvatut, salvavat suud omamoodi lootusetusega. Ta kahetses, et oli tulnud. Vaenulikkus Ashi vastu hõlmas kuidagiviisi ka teda, vähemasti tema enda silmis. Maud Bailey jätkas: „Ma kontrollisin oma kartoteeki – ma töötan täispika uurimuse kallal „Melusinast” – ja ma leidsin ainult ühe viite Ashile. See on kirjakeses William Rossettile – käsikiri on Tallahassees – La Motte’i luuletuse kohta, mille Rossetti avaldas.

      „Neil hämarail novembripäevadel sarnanen ma kõige rohkem selle õnnetu

Скачать книгу