Lumm - A. S. Byatt

Скачать книгу

inglise kirjanduse hirmsat ja hunnitut tähtsust ja tarvilikkust ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. Noor Blackadder kirjutas luuletusi, kujutles dr Leavise kommentaare nende kohta ning põletas need ära. Ta lõi endale spartalikult napi, kahemõttelise ja läbitungimatu esseestiili. Tema saatuse otsustas üks dateerimiseteemaline seminar. Cambridge’i seminariruum oli rahvast täis, istuti põrandal ja tooli käetugedel. Kõhn ja vilgas õppejõud, lahtise kaelusega särk seljas, seisis aknalaual ja sikutas üht aknapoolt, et lasta sisse värsket õhku, Cambridge’i külma valgust. Dateerimiseks antud tekstide seas oli trubaduuride lüürika, James I aegse värssdraama näidis, mõned satiirilised riimipaarid, blankvärsis mõtisklus vulkaanilisest mudast ja üks armastussonett. Blackadder, keda vanaisa oli koolitanud, mõistis otsekohe, et kõigi nende luulekatkete autor oli Randolph Ash ning need on näited tema ventrilokvismist, tema raskesti käsitletavast haardest. Temal endal oli kaks võimalust: teha oma teadmised avalikuks või lasta seminaril jätkuda ja Leavisel ahvatleda õnnetuid magistrante valesti määrama ning demonstreerida siis omaenda hiilgavat analüüsivõimet võltsingu ja ehtsa ning viktoriaanliku võõrandumise ja eheda tunde vahel vahet tegemises. Blackadder valis vaikimise ning Ash paljastati nagu kord ja kohus ning leiti kerge olevat. Blackadder tundis, et ta on Randolph Henry Ashi kuidagi reetnud, kuid õigluse mõttes oleks ta võinud pigem arvata, et ta on reetnud iseenda, oma vanaisa ja võimalik ka, et dr Leavise. Ta hüvitas selle. Ta kirjutas oma doktoritöö teemal „Teadlikud väited ja alateadlik eelarvamus: Pingeallikas Randolph Henry Ashi dramaatilistes poeemides”. Temast sai Ashi-ekspert ajal, mil Ash oli kõige vähem moes. Ta räägiti nõusse, et ta toimetaks Ashi „Kogutud luuletusi ja näidendeid” juba 1959. aastal, õnnistusega praeguselt lord Ashilt, eakalt metodistist peerilt, kes oli Ashi enda ühe kauge sugulase järeltulija ning müümata käsikirjade pärija. Neil süütuseaegadel oli ta kujutlenud seda väljaannet kui mingit piiritletud ülesannet, mis võib viia teiste asjadeni.

      Tal oli kõikuvas koguses abilisi, keda ta saatis nagu Noa tuvisid ja kaarnaid maailma raamatukogudesse, peos nummerdatud sedelid nagu riidehoiupiletid või lõunatalongid, kõigis kas küsimus, võimaliku tsitaadi poolik rida või pärisnimi, mis tuli kindlaks teha. Rooma sõjavankri rattarumm, mille jälgi aeti Gibboni joonealuste viidete kaudu. „Mõttetarga ohtlik unes nähtud melon”, mis osutus pärinevat Descartes’i unenäost. Ashi oli huvitanud kõik. Araabia astronoomia ja Aafrika transpordisüsteemid, inglid ja tammepahad, hüdraulika ja giljotiin, druiidid ja grande armeé, katarid ja trükkalite õpipoisid, ektoplasma ja Päikese mütoloogia, külmunud mastodonide viimased söömaajad ja taevamanna tegelik olemus. Joonealused märkused matsid teksti enda alla ja neelasid selle endasse. Need olid koledad ja kohmakad, kuid vajalikud, arvas Blackadder, kui need tekkisid iseenesest nagu Hüdra pead, ühe lahendatu asemele kaks lahendust nõudvat.

      Ta mõtles sageli oma hämaras toas sellest, kuidas inimesest saab tema töö. Kes oleks ta nüüd, kui temast oleks saanud, ütleme, ehitusraha jagav riigiametnik või politseinik, kes uurib juukse- ja nahakübemeid või pöidlajälgi? (See oli väga ashilik mõtisklus.) Mida kujutaksid endast üksnes nende enda pärast kogutud teadmised, see tähendab James Blackadderile kogutud teadmised, millel poleks mingit tegemist Randolph Henry Ashilt saadud saagiga, selle seedimisega ja jäätmetega?

      Oli aegu, mil Blackadder lubas endal selgelt näha, et ta lõpetab oma tööelu, see tähendab oma teadliku mõtleva elu selle ülesande juures ning et kõik ta mõtted on siis olnud teise mehe mõtted, kogu ta töö teise mehe töö. Ja siis mõtles ta, et see polegi võib-olla nii oluline. Teda ju lõpuks ikkagi huvitas Ash isegi pärast kõiki neid aastaid. See oli meeldiv alluvus, kui ta ikkagi oli alluv. Ta uskus, et Mortimer Cropper pidas ennast Ashi isandaks ja omanikuks, aga tema, Blackadder, teadis paremini oma kohta.

      Ta oli näinud kunagi telerist üht loodusteadlast, kes näis talle tema enda analoogina. See mees läks paunaga välja, korjas üles kakkude räppetombud, sildistas need, lammutas hiljem pintsettidega laiali, loputas mitmesuguseid puhastusvedelikke täis klaasmensuurides ning korrastas ja seadis ringi kakkude kokkupressitud luu-, hamba- ja karvatombu jäänused ja osakesed, et taastada surnud karihiir või vaskuss, kes oli jooksnud, surnud ja liikunud läbi kaku seedekulgla. See kujund meeldis talle ning ta kaalus hetkeks, kas mitte sellest luuletust kirjutada. Siis avastas ta, et Ash oli temast ette jõudnud. Ash oli kirjeldanud arheoloogi:

      Nii nagu mõõgaterakildude ja puruks pekstud luude põhjal

      võib luua pildi lahingutest iidsetest

      või katkiste pealuude põhjal huviline

      loeb välja vaskussi või karihiire surma

      öökulli rappetompudest saab aimu

      kuis hõljub Valge surm õhkpehmeil purjil

      konks verine kel paistmas udusulgses kraes…

      Siis ei suutnud Blackadder aru saada, kas ta oli märganud teleri loodusteadlast sellepärast, et Ashi kujund oli ta mõtted selleks ette valmistanud, või oli ta selle peale tulnud sõltumatult.

      Roland ilmus riiulite tunnelitest Blackadderi jäise valgusega valdustesse. Paola naeratas talle ning Blackadder kortsutas kulmu. Blackadder oli hall mees, tal oli hall nahk ja raudhallid juuksed, mida ta kandis üsna pikana, sest ta oli uhke, et need olid ikka veel nii paksud. Tema rõivad – tviidpintsakud, velvetpüksid – olid korralikud, kantud ja tolmused nagu kõik muugi siin all. Kui ta naeratas – mida juhtus väga harva –, oli tal mõnus irooniline naeratus.

      Roland ütles: „Ma arvan, et ma olen teinud avastuse.”

      „Tõenäoliselt selgub, et seda on juba varem kakskümmend korda avastatud. Mis see on?”

      „Ma läksin tema Vicot lugema ning see on ikka veel tuubil täis tema käsikirjalisi märkmeid, lõhkemiseni täis, iga lehekülje vahel. Londoni Raamatukogus.”

      „Cropper käis selle kindlasti tihtkammiga läbi.”

      „Minu meelest mitte. Minu meelest tõesti mitte. Kõik see tolm on settinud sinna mustadesse servadesse, see jõuab päris leheservani. Seda pole keegi väga kaua puutunud. Ma oletan, et mitte kunagi. Ma lugesin natuke.”

      „Oli sellest kasu?”

      „Oh, vägagi. Tohutult.”

      Blackadder, kes ei tahtnud oma erutust välja näidata, hakkas paberilehti kirjaklambritega kokku panema. „Ma heidan parem pilgu peale,” ütles ta. „Ma parem vaatan ise. Ma lähen sinna. Ega sa midagi seal segi ei ajanud.”

      „Oi ei. Oi ei. See tähendab, hulga lehti lihtsalt lendas välja, kui raamat lahti tehti, aga minu meelest me panime need tagasi paika.”

      „Ma ei saa sellest aru. Ma arvasin, et Cropper jõudis kõikjale. Sa ära parem sellest kõssagi, mõistad, või see kõik lendab üle Atlandi ning Londoni Raamatukogu vahetab oma vaibad välja, paneb sisse kohvimasina ja Cropper saadab meile veel ühe kena ja abivalmi kahetseva naeratusega faksi, pakkudes ligipääsu Stanti kogule ning igakülgset abi mikrofilmi osas. Ega sa ei ole kellelegi midagi öelnud?”

      „Ainult raamatukoguhoidjale.”

      „Ma lähen ise sinna. Patriotism peab finantseerimise asemel asja ära ajama. Peatame selle lekke.”

      „Nad ei –”

      „Mina ei usaldaks lasta silmist kedagi, kes seisab vastamisi Cropperi tšekiraamatuga.”

      Blackadder maadles oma mantliga, niru, lühikese, villase palituga. Roland oli loobunud igasugusest mõttest arutada näpatud kirju Blackadderiga ja ega see olnudki igal juhul kuigi realistlik. Ta küsis aga siiski: „Kas sa oskad öelda mulle midagi kirjaniku kohta, kelle nimi on LaMotte?”

      „Isidore LaMotte. „Mythologies”, 1832. „Mythologies indigènes de la Bretagne et de la Grande Bretagne”. Ka „Mythologies françaises”. Suur teaduslik folkloori ja legendide kogumik. Nõretab tolleaegsest moodsast kõigi mütoloogiate võtme otsimisest, aga ka bretooni rahvuslikust identsusest ja kultuurist. Ash oli seda peaaegu kindlasti lugenud, aga ma ei mäleta, kuidas täpselt ta seda kasutas…”

      „Oli

Скачать книгу