ТОП просматриваемых книг сайта:
Lumm. A. S. Byatt
Читать онлайн.Название Lumm
Год выпуска 2013
isbn 9789985328842
Автор произведения A. S. Byatt
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Millal see on kirjutatud?”
„1869. aastal. Minu meelest. Jah. Värvikas, aga sellest pole suurt abi.”
„Kui üldse, siis on suhtumine vaenulik.”
„Täpselt nii.”
Roland rüüpas kohvi. Maud Bailey pani kaardi tagasi selle kohale kartoteegis. Ta lausus karpi vaadates:
„Ilmselt te tunnete Fergus Wolffi, ta on minu meelest vist teie kolledžis.”
„Jaa. Fergus soovitaski mul teie käest LaMotte’i kohta küsida.”
Paus. Sõrmed liikusid asjalikult ja korrastasid kaarte.
„Ma tunnen Fergust. Ma kohtusin temaga Pariisis ühel konverentsil.”
Hääl pisut vähem otsustav, pisut väiksema vanemliku autoriteediga, mõtles Roland pahatahtlikult.
„Ta ütles mulle,” lausus Roland neutraalselt ning jälgis, kas naine ei näita kuidagi välja, mida Fergus tema meelest oleks võinud öelda, kuidas ta oleks võinud rääkida. Maud surus huuled kokku ja tõusis püsti.
„Ma viin teid meie uurimiskeskusesse.”
Lincolni raamatukogu erines Ashi-vabrikust nii palju kui üldse võimalik. Selle toestik paiknes klaaskastis, kus värvilised uksed avanesid klaas- ja õõnesseintes nagu mänguasjade kast või hiiglaslik ehitusklotside komplekt. Seal olid kõlisevad metallriiulid ja samme summutavad viltvaibad, punase- ja kollasekirjud nagu ka trepikäsipuud ja liftid. Suvel oli siin kindlasti hele ja palav, aga niiskel sügisel liibus kilthall taevas nagu veel üks kast vastu selle korduvaid aknaruute, milles peegeldusid väikeste ümmarguste tulede read otsekui Tinkerbelli haldjatuled tema Eikunagimaal. Naisuuringute arhiiv asus kõrgete seintega akvaariumis. Maud Bailey pani Rolandi nagu tõrksa lasteaialapse istuma heleda tammepuust laua taha torujasse tooli ning asetas tema ette mitmesugused karbid. „Melusina” I. „Melusina” II. „Melusina” III ja IV. „Ärasaatmata Melusina.” „Bretagne’i luuletused.” „Palveluule.” „Mitmesugune luule.” „Blanche.” Selles karbis näitas Maud Rolandile pikka ja paksu rohelist raamatut, mis nägi natuke arveraamatu moodi välja ja millel olid sünged marmoreeritud eeslehed:
Roland võttis köite aupaklikult kätte. See ei mõjunud talle nii külgetõmbavalt nagu need kaks kirja, mis olid kokkumurtult ta taskus, kuid see õrritas küll tema uudishimu.
Ta muretses oma tagasisõidupileti pärast. Ta muretses Maudi piiratud kannatlikkuse pärast. Päevik oli kirjutatud erutatud ja ilusa käekirjaga, lühikeste sööstude kaupa. Ta libistas pilgu sellest üle. Vaibad, kardinad, eraldumise rõõmud, „Täna palkasime ülemkoka”, uus rabarberi keetmise viis, laps-Hermest ja tema ema kujutav maal, ning jah, hommikusöök Crabb Robinsoni pool.
„Siin see ongi.”
„Tore. Ma jätan teid üksi. Tulen teile järele, kui raamatukogu sulgema hakatakse. Teil on paar tundi aega.”
„Tänan teid.”
Me käisime hommikust söömas koos härra Robinsoniga, meeldiva, kuid igavavõitu vanahärraga, kes jutustas meile keerulise loo Wielandi büstist, mille ta ise oli Goethe ja teiste kirjanduslike kõrgeaususte suureks rõõmuks vääritust unustusest päästnud. Ei räägitud midagi eriti huvitavat ja kindlasti ei teinud seda ka silmatorkamatu mina, kuigi just niimoodi varju tahangi ma jääda. Kohal viibisid proua Jameson, härra Bagehot, luuletaja Ash ilma proua Ashita, kes oli haiglane, ning mõned Londoni ülikooli nooremad õppejõud. Printsessi imetleti väga ja õigusega. Ta ajas väga mõistlikku juttu härra Ashiga, kelle luule ei saa mulle kuidagi meeldida, kuigi Printsess väitis, et temale meeldib see väga, ning loomulikult oli härra Ash sellest meelitatud. Minu meelest puudub tal Alfred Tennysoni lüüriline ladusus ja intensiivsus ning ma kahtlen tema tõsiduses. Tema luuletus Mesmerist on mulle suureks mõistatuseks, sest ma ei oska öelda vähimagi kindlusega, milline ikkagi on tema suhtumine animaalsesse magnetismi, kas pilkav või heakskiitev, ning samasugune on lugu tema teiste teostega – sageli panevad need imestama, kas seal pole mitte palju kisa, vähe villa. Mis puutub minusse, siis kannatasin ma välja pika kõne traktaatlaste kohta ühelt noorelt ja sõgedalt enesekindlalt ülikooli liberaalilt. Ta oleks olnud väga üllatunud, kui ta oleks kuulnud minu tegelikku arvamust nende asjade kohta, aga ma ei lubanud niisugust familiaarsust ning olin vait, naeratasin ja noogutasin nii hästi, kui sain, jättes oma mõtted enda teada. Ma peaaegu aga rõõmustasin, kui härra Robinson otsustas rääkida kogu seltskonnale oma Itaalia-reisidest koos Wordsworthiga, kes ihkas igal sammul, mille nad astusid, tagasi koju ning keda sai üksnes äärmiste raskustega veenda enda ümber vaatama.
Ka mina ihkasin koju ning olin rõõmus, kui me saime sulgeda omaenda armsa välisukse enda järel ning koguneda meie väikese elutoa vaikusse.
Kodu on tore asi, mida ma küll ei söandanud öelda härra Robinsonile, kui see on tõesti oma kodu, nagu on meie väike maja. Kui ma mõtlen oma eelnevast elust, kõigest, mida ma võisin enda arvates mõistlikult ülejäänud eluks eeldada – paigake kellegi teise elutoavaiba kõige kaugemas nurgakeses, teenijatuba katusekorrusel või midagi samaväärset –, siis olen ma tänulik iga pisiasja eest, mis on mulle sõnulseletamatult kallis. Me sõime hilja lõunat, külma linnuliha ja salatit, mille Liza oli valmistanud, jalutasime pärastlõunal pargis, tegime tööd ning jõime õhtul sooja piima ja sõime suhkruga ülepuistatud saia, üsna samamoodi, nagu Wordsworth ise oleks võinud süüa. Me mängisime ja laulsime koos ja lugesime valjusti „Haldjakuningannat”. Meie päevad põimivad ühte igapäevaelu lihtsad naudingud, mida me ei tohiks kunagi endastmõistetavaks pidada, ning kunsti ja mõtlemise kõrgemad naudingud, mida me saame oma tahtmist mööda maitsta nüüd, kus kedagi pole keelamas ega kritiseerimas. Richmond on ju ometi Tõotatud Maa, ütlesin ma Printsessile, kes vastas, et jääb üksnes loota, et ükski kuri haldjas meie õnnelikku saatust ei kadesta.
Kolm ja pool nädalat ei järgnenud midagi peale lihtsate söömaaegade, jalutuskäikude, lugemise, muusika ning Blanche’i kavatsuste maalide osas. Siis leidis Roland lause, mis võis midagi tähendada, kuid võis olla ka tähtsusetu. Tähtsusetu, kui sa poleks seda hoolikalt vaadanud.
Ma olen mõelnud, kas mitte proovida maalida õlivärvidega midagi Malory teemal, võib-olla seda, kuidas neidis Nimue Merlini vangistab või siis üksildast Astolati Elaine’i. Mu mõistus on täis ähmaseid kujundeid, aga ühest vajalikust asjast pole mul selget ettekujutust. Olen terve nädala visandanud tammepuid Richmondi pargis – kõik mu jooned on nende tüvede tüseda tugevuse jaoks liiga kerged. Mis paneb meid tegema kenaks seda, mis peaks väljendama Toorest Väge? Nimue või Astolati Liilia jaoks oleks vaja modelli ning Printsessilt ei saa küll paluda, et ta selle tarvis nii palju oma aega loovutaks, kuigi ma loodan, et ta ehk ei pea maalile „Christabel enne Sir Leoline’i” pühendatud aega päriselt raisatuks. Ma maalin nii lahjalt, nagu oleksid mu pildid valgustamata vitraažid, mis vajaksid valgusvoogu tagant ja teiselt poolt, et see neid helendaks ja elavdaks, aga pole mingit teis- ega tagapoolt. Oh, ma tahan Jõudu! Printsess riputas „Christabeli” oma magamistuppa, kus seda valgustab hommikupäike ning toob esile mu töö puudujäägid. Ta on väga elevil ühe pika kirja pärast, mis saabus täna ning mida ta mulle ei näidanud, vaid üksnes naeratas täielikult lugemisse süvenedes ning murdis selle siis kokku.
Mitte miski peale Rolandi enda vajaduse ja mure ei andnud tunnistust, et see pikk kiri võiks olla tema käes olev kiri. See oleks võinud olla ükskõik milline kiri. Kas neid kirju oli olnud veel? Kolm nädalat hiljem leidis Roland veel ühe tähendusrikka/tähtsusetu sissekande.
Liza ja mina oleme olnud ametis õuna-küdooniaželee valmistamisega ning köök on täis tilkuva musliini loore ja vanikuid, mis on riputatud leidlikult nagu ämblikuvõrk kummuli pööratud toolide jalgade külge. Liza kõrvetas keelt, katsudes, kas želee tarretab või ei, püüdes liiga aplalt maitsta või liiga püüdlikult