LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et kiirustab lõpetama „Klaaskirstu” oma jutukogu jaoks. Minu meelest kirjutab ta vähem luuletusi. Igatahes ei näita ta neid mulle õhtuti, nagu meil varem kombeks oli. Kogu see kirjavahetus on tema tõelisele andele kahjulik. Talle pole epistolaarseid meelitlusi tarvis. Ta teab oma väärtust. Hea oleks, kui mina enda väärtuses ka nii kindel oleksin.

      Kaks nädalat hiljem:

      Kirjad, kirjad, kirjad. Mitte mulle. Mina ei tohiks näha ega teada. Ma ei ole mingi pime mült, armuline emand, ega ka väljaõpetatud teenijatüdruk, et ma pööraksin pea kõrvale ja ei näeks seda, mis ei pidavat olema minu asi. Sul pole vaja neid kiirustades oma õmbluskarpi peita ega neid joostes ülakorrusel kokkumurtult taskurättide alla pista. Ma ei ole mingi pealekaebaja, valvaja ega guvernant. Guvernant ei ole ma kohe kindlasti mitte. Sellest saatusest päästsid sa mu ning mitte ealeski, mite ainsakski hetkeks, mitte ainsaks põgusaks hetkeks ei saa sa arvata, nagu ma oleksin tänamatu või esitaksin mingeid nõudmisi.

      Kaks nädalat hiljem:

      Nii et nüüd on meil siis luusija. Miski uitab ja nuusib meie väikese pelgupaiga ümber, katsub luuke ning ähib ja puhib tuulekojas. Vanasti pandi haldjarahva eemalepeletamiseks uksesilluse kohale pihlakamarju ja sepistatud hobuseraud. Ma naelutan nüüd ka midagi üles, kui tohin, et sissepääsu takistada. Koer Tray teevad luusijad ärevaks, ta turjakarvad tõusevad turri nagu hundil, kui see kuuleb küti lähenemist. Ta haarab hammastega tühja õhku. See ohus elamu on nii väga väike, nii väga turvaline. Lukud paistavad nii suured ning nende muukimine ja lõhkumine oleks hirmus.

      Kaks nädalat hiljem:

      Kus on meie suhtlemise siirus? Kus on need väikesed ja väljaütlemata asjad, mida me varem vaikses harmoonias jagasime? See uudishimulik piiluja on surunud oma silma vastu meie seinte uuret või pragu ning piilub häbitult sisse. Printsess naerab ja ütleb, et tal pole kurje kavatsusi ning ta pole võimeline nägema neid põhilisi asju, mida me teame ja kindlas kohas hoiame, ning nii see on ja nii peab see olema, peab alati olema. Aga Printsessi lõbustab see, kui ta kuuleb teda meie tugevate seinte ümber lööberdamas ja ähkimas, ta arvab, et luusija jääb alatiseks nii taltsaks, nagu ta on praegu. Ma ei saa väita, et tean paremini, ma ei tea midagi, pole kunagi teadnud kuigi palju, aga ma kardan Printsessi pärast. Ma küsisin talt, kui palju kirjatööd ta on viimasel ajal teinud, aga ta naeris ja ütles, et ta õpib praegu nii palju, nii väga palju ning kui see kõik on kord õpitud, on tal palju uut ainest, millest kirjutada ja palju uut, mida öelda. Ja ta suudles mind ning nimetas mind oma kalliks Blanche’iks ning ütles, et ma ju tean, et ta on hea tüdruk, väga tugev ja üldse mitte rumal. Ma vastasin, et me kõik, kõik oleme rumalad ning vajame jumalikku jõudu, mis aitaks meid meie nõrkuses. Ta vastas, et pole kunagi varem tundnud nii väga selle kohalolu, selle ligidust kui nüüd viimasel ajal. Ma läksin üles oma magamiskambrisse ja palvetasin, nagu ma pole palvetanud – lohutamatust kurbusest – sellest ajast saadik, kui ma palvetasin, et saaksin lahkuda proua Teape’i majast ja arvasin, et mu palvetele ei vastata. Küünlaleek heitis tuuletõmbuses lakke hiiglaslikke varje, mis olid nagu konksus sõrmed. Ma võiksin tõmmata mõned niisugused kulgevad ja konksus valguse ja varju jooned ümber Nimue ja Merlini. Printsess tuli minu tuppa, kui ma seal nõnda põlvitasin, tõstis mind üles ja ütles, et me ei tohi ealeski riidu minna ning et ta ei anna mitte kunagi, ealeski mulle põhjust temas kahelda ning ma ei tohi arvata, et ta seda teha võiks. Ma olen kindel, et ta mõtles, mida ta ütles. Ta oli erutatud ja pillas mõne pisara. Me vaikisime kaua üheskoos oma erilisel viisil.

      Järgmisel päeval:

      Hunt on läinud ukse tagant. Koer Tray kolle on jälle tema oma. Ma olen hakanud maalima Astolati neidist – see tundus järsku kõige õigem mõte.

      See sissekanne ja tegelikult ka märkmeraamat lõppes järsult, ilma et oleks isegi aasta lõppu jõudnud. Roland tundis huvi, kas on veel teisigi päevaraamatuid. Ta märkis väikeste paberiribadega ära need kohad, millest koosnes tema habras narratiiv või mittenarratiiv. Mingid tõendid ei lasknud siduda luusijat kirjakirjutajaga või kirjakirjutajat Randolph Henry Ashiga, aga ometi tundis Roland võimsat veendumust, et kõik kolm olid üks ja seesama. Kui see tõesti nii oli, kas ei oleks Blanche seda siis öelnud? Ta peab küsima Maud Baileylt luusija kohta, aga kuidas saab ta seda teha, tunnistamata mingil moel üles kõike – tema enda huvi kogu selles asjas? Ja paljastamata ennast sellele norivale ja kõrgile pilgule?

      Maud Bailey vaatas ukse vahelt sisse.

      „Raamatukogu pannakse kinni. Kas te leidsite midagi?”

      „Vist küll. Võib-olla on see kõik ainult mul mõttes. On asju, mida ma pean küsima kelleltki, teilt. Kas sellest käsikirjast on lubatud koopiat teha? Mul ei olnud lihtsalt aega, et kirjutada ümber, mida ma leidsin. Ma –”

      „Tundub, et teil oli kasulik pärastlõuna.” Kuivalt. Siis mööndusena: „Isegi erutav.”

      „Ma ei tea. See kõik on tühja tuule taga ajamine.”

      „Kui ma saan aidata…” ütles Maud, kui ta oli Blanche’i leheküljed nende karpi pakkinud. „Siis teen ma seda suure rõõmuga. Lähme ja joome kohvi. Naisuuringute hoones on üks õppejõudude kohvituba.”

      „Kas mind lastakse sisse?”

      „Loomulikult,” vastas jäine hääl.

      Nad istusid väikesesse lauda nurgas, plakati all, mis reklaamis ülikoolilinnaku lastesõime, ning vastamisi rasedusnõustamisest teada andvate plakatitega – „Naisel on õigus otsustada omaenda keha üle. Me asetame naised esikohale” – ja feministliku ajakirja reklaamiga: Tulge vaatama võlurinnasid, vampe, Kali tütreid ja Fata Morganasid. Me tarretame teil vere soonis ning ajame teid naerma teie näo pahelisema poolega naiste nalja ja õeluse üle. Ruum oli enamasti tühi, ainult vastasnurgas naeris üks teksaseid kandvate naiste seltskond ning akna all ajasid tõsiselt juttu kaks tüdrukut, roosade ogaliste juustega pead lähestikku. Siinses kontekstis oli Maud Bailey ülemäärane elegants veelgi pentsikum. Ta oli täiesti ligipääsematu naine, aga Roland, kes oli meeleheites otsustanud teha panuse sellele, et ta näitab Maudile kirjade koopiaid, ning kes tahtis salajasust ja privaatsust, oli sunnitud mingis võltsläheduses ettepoole kummarduma ja vaikselt rääkima.

      „Teate, see luusija, kelle pärast Blanche Glover nii ärevusse sattus? Kas tema kohta on midagi teada? Selle hundi kohta ukse taga?”

      „Mitte midagi kindlat. Ma arvan, et Leonora Stern on esialgselt tundnud temas ära kellegi noore härra Thomas Hearsti Richmondist, kellele meeldis käia koos daamidega oboed mängimas. Mõlemad naised olid head pianistid. On säilinud kaks või kolm kirja Christabelilt Hearstile – ühes saatis ta mehele isegi mõned luuletused, mille see meie õnneks alles hoidis. Hearst abiellus 1860. aastal kellegi teisega ja kadus pildilt. Võib-olla mõtles Blanche selle luusimise välja. Tal oli elav kujutlusvõime.”

      „Ja ta oli armukade.”

      „Muidugi.”

      „Aga need kirjanduslikud kirjad, millele ta viitab? Kas on teada, kellelt need olid? Või kas need olid seotud „luusijaga”?”

      „Minu teada küll mitte. Christabel sai ohtralt kirju niisugustelt inimestelt nagu Coventry Patmore, kes imetles tema „armsat lihtsust” ja „õilsat resignatsiooni”. Talle kirjutasid paljud. See oleks võinud olla kes tahes. Teie arvate, et see oli R. H. Ash?”

      „Ei. Ma lihtsalt. Ma arvan, et ma parem näitan teile, mis mul on.”

      Roland võttis oma kahe kirja fotokoopiad välja. Neid lahti voltides lausus ta:

      „Ma peaksin selgitama. Ma leidsin need. Ma pole näidanud neid kellelegi teisele. Keegi ei tea nende olemasolust.”

      Maud luges. „Miks?”

      „Ma ei tea. Ma jätsin need enda teada. Ma ei tea, miks.”

      Maud lõpetas lugemise.

      „Nojah,” ütles ta, „kuupäevad klapivad. Te võite terve loo välja mõelda. Ilma mingite tegelike tõenditeta. See muudaks igasuguseid asju. LaMotte’i uuringuid. Isegi suhtumist „Melusinasse”. Seda haldjateemat. See on põnev.”

      „Eks

Скачать книгу