Lumm - A. S. Byatt

Скачать книгу

te hakkasite temaga tegelema perekondliku sideme pärast?”

      „Võimalik. Vist mitte. Kui ma olin väga väike, teadsin ma peast üht tema luuletust, ning sellest sai omamoodi proovikivi. Teate, Baileyd ei ole Christabeli üle eriti uhked. Nad ei ole kirjanduslike huvidega. Mina olen kõrvalekalle. Minu Norfolki vanaema ütles mulle, et liiga palju haridust rikub tüdruku ära ja temast ei tule head naist. Ja pealegi ei räägi Norfolki Baileyd Lincolnshire’i Baileydega. Lincolnshire’i haru kaotas Esimeses maailmasõjas kõik pojad peale ühe invaliidi ning vaesus, aga Norfolki Baileydele jäi nende rahast küllalt palju alles. Sophie LaMotte abiellus ühe Lincolnshire’i Baileyga. Nii et ma ei kasvanud üles arusaamaga, et mul on abielu kaudu perekonnas luuletaja. Luges hoopis see, et meil oli kaks derbi võitjat ning onu, kes sai hakkama rekordilise laskumisega Eigeri mäetipust.”

      „Mis väike luuletus see oli?”

      „Luuletus Kyme sibüllist. See oli väikeses raamatus, mille ma sain kunagi jõuluks ja mille nimi oli „Tondid ja teised pentsikud olevused”. Ma näitan teile.”

      Roland luges

      Kes oled sa?

      Tolmunud riiulil siin

      korvpudelis rippun ma

      kokkuvolditud nahkhiir

      enda mina kel kuivamas.

      Kes olid sa?

      Sundis kullajumalus mind

      lauldes kõrgelt ja kiledalt

      tema lõõsk küll söövitas mind

      ei ma omaks teind hüüdu talt.

      Mis nägid sa?

      Nägin taevavõlvi ma sina

      hoidmas tervet maailma

      nägin ma surilina

      katmas Caesari silma.

      Mis loodad sa?

      Iha vaid kustutet leek

      siira armu vale jõud murrab

      vaid riiuli tolmu püüd me

      ma ihkan surra.

      „See on väga kurb luuletus.”

      „Noored tüdrukud ongi kurvad. Neile meeldib olla, see tekitab neis tunde, et nad on tugevad. Sibüllil oli tema purgis turvaline olla, keegi ei saanud teda puutuda ja ta tahtis surra. Ma ei teadnud, kes on sibüll. Mulle meeldis lihtsalt luuletuse rütm. Igatahes kui ma alustasin oma tööd lävede teemal, tuli see mulle meelde ja Christabel tuli ka.

      Ma kirjutasin töö Victoria-aegsete naiste ruumikujutlusest. „Marginaalsed olevused ja läveluule”. Agorafoobiast, klaustrofoobiast ja paradoksaalsest ihast saada välja piiranguteta ruumi, metsikule nõmmele, avatud loodusesse, aga sulguda samal ajal üha kitsamatesse ja kitsamatesse läbitungimatutesse ja väikestesse ruumidesse – nagu Emily Dickinsoni vabatahtlik vangistus, nagu sibülli purk.”

      „Nagu Ashi nõid tema „In-Pace’is”.”

      „See on midagi muud. Ash karistab teda tema ilu pärast ja selle pärast, mida ta pidas tema tigeduseks.”

      „Ei karista. Ta kirjutab inimestest, tema ise kaasa arvatud, kes arvasid, et nõid peaks saama karistatud tema ilu ja tigeduse eest. Nõid mängis nende otsusega kokku. Ash seda ei tee. Ta jätab selle meie arukuse otsustada.”

      Üle Maudi näo libises vaidlushimuline ilme, aga ta ütles üksnes:

      „Aga teie? Miks teie Ashi teemaga tegelete?”

      „Ta meeldis mu emale. Ema õppis inglise kirjandust. Ma kasvasin üles Ashi arusaamaga Sir Walter Ralegh’st, tema luuletustega Agincourt’ist ja Offast Dyke’il. Ja siis tuli „Ragnarök”.” Roland kõhkles. „Need jäidki ellu, kui mulle oli õpetatud ja mult küsitud kõike muud.”

      Siis Maud naeratas. „Täpselt nii. Nõnda see ongi. Mis suudaks üle elada meie hariduse.”

      Maud tegi Rolandile voodi üles elutoa kõrgele valgele diivanile – see polnud mitte magamiskottide ja tekkide kuhi, vaid pestud ja triigitud linade ja smaragdroheliste puuvillaste püüridega patjadega päris voodi. Ja seal oli valge suletekk, mis kukkus välja diivani all olevast peidetud sahtlist. Maud otsis talle ka ikka veel ümbrises oleva uue hambaharja ning ütles:

      „Kahju, et Sir George’iga on niimoodi. Et ta on selline toriseja. Kes teab, mis tal olemas on? Kas te olete üldse Seal Courti näinud? Victoria-aegne gooti arhitektuur kõige ehedama maasvärgiga, tornid ja lantsettkaared, sügaval orus. Me võiksime sinna sõita. Kui te arvate, et teil on aega. Ma tunnen väga harva huvi Christabeli elu vastu – see on imelik – ma olen isegi natuke peps nende asjade osas, mida ta võib-olla katsus, või kohtade osas, kus ta võib-olla käis – see, mis loeb, on ju keel, eks ole, see, mis toimus tema peas…”

      „Täpselt nii…”

      „Ma pole kunagi viitsinud eriti tegelda Blanche’i luusijaga ja sedasorti asjadega – tundus, et pole tähtis, kes see oli, vaid ainult see, et tema meelest oli midagi olemas – aga teie olete midagi liikuma pannud…”

      „Kuulge,” lausus Roland. Ta võttis oma käsikohvrist ümbriku. „Ma võtsin kirjad kaasa. Mida muud ma lõpuks nendega teha saaksin? Need on luitunud, aga…”

      Meie erakordsest vestlusest saadik ei ole ma mõelnud millestki muust… Ma tunnen, ma tean kindlusega, mis ei saa olla narruse või vääritimõistmise tulemus, et teie ja mina peame uuesti juttu ajama…”

      „Ma mõistan,” ütles Maud. „Need on elus.”

      „Neil pole lõppu.”

      „Jah. Need on algused. Kas te tahaksite näha, kus Christabel elas? Ja kus ta tõesti lõpetas?”

      Rolandit külastas mälestus kassikusest laest ja ilma vaateta toast.

      „Miks mitte? Kui ma juba siin olen.”

      „Käige teie esimesena vannitoas. Palun.”

      „Tänan teid. Kõige eest. Head ööd.”

      Roland liikus ettevaatlikult vannitoas, mis polnud niisugune paik, kus istuda ja lugeda või lamada ja liguneda, vaid jahe klaasist ruum, mis kiiskas puhtusest, suured tumerohelised korgiga purgid paksudel veerohelistel klaasriiulitel, põrand kaetud klaasplaatidega, mille põgusatesse ja illusoorsetesse sügavikesse võis piiluda, helkiv vannikardin oli nagu klaaskosk ning akna ees sellega sobiv ja veevirveid tulvil ruloo. Maudi suured rohelise võrestikmustriga käterätid olid süstemaatiliselt rätisoojendajale pandud. Ühelgi pinnal polnud talgikübetki ega vähimatki seebijälge. Kui Roland hambaid pesi, nägi ta sinakasrohelises valamus oma nägu. Ta mõtles on kodu vannitoast, mis oli täis vana aluspesu, lahtisi silmavärvitopse, rippuvaid särke ja sukki, kleepuvaid juuksepalsami pudeleid ja habemeajamisvahu tuube.

      Hiljem seisis seal Maud ja pööras oma siredat keha duši kuuma sisina all. Ta mõtted olid täis kujutluspilti suurest ülestegemata, määritud ja kortsus linadega voodist, linad siin-seal püstisteks tippudeks tõmmatud nagu vahustatud munavalge pinnal. Iga kord, kui ta mõtles Fergus Wolffist, nägi ta just seda tühja lahinguvälja. Sellest edasi olid, kui ta neid esile manada otsustas, pesemata kohvitassid, püksid, mis lebasid seal, kus neist oli välja astutud, virnas tolmused paberid, millel olid veiniklaasidest jäänud sõõrid, tolmu ja tuhka täis vaip ning sokkide hais ja teised lõhnad. Freudil oli õigus, mõtles Maud, hõõrudes jõuliselt oma valgeid jalgu, iha asub teisel pool vastikust. Selle Pariisi konverentsi, kus ta kohtus Fergusega, teemaks oli olnud „Sugu ja autonoomne tekst”. Ta oli rääkinud lävedest ning Ferguse loengu pealkiri oli olnud „Potentne Castrato: Balzaci hermafrodiitlike kangelaste/ kangelannade fallogotsentriline strukturatsioon”. Tema väidete suund näis olevat feministlik. Tema esinemise toon oli kuidagi pilklik ja salalik. Ta flirtis eneseparoodiaga. Ta ootas, et Maud tuleb tema voodisse. „Tead, meie kahekesi oleme siin kõige intelligentsemad inimesed. Sa oled kõige ilusam olevus, keda ma olen kunagi näinud või kellest unistanud. Ma tahan sind, ma vajan sind,

Скачать книгу