Lumm - A. S. Byatt

Скачать книгу

poole, aga nendest sa ei tohi sisse minna, ning üks madal eesriidega kaetud uks viib edasi ja alla. Seda eesriiet ei tohi sa käega puudutada, vaid vastu seda pead sa panema piimvalge sule, mille kana sulle annab, ning eesriide avavad hääletult nähtamatud käed, uks selle taga on lahti ja sa võid astuda saali, kus sa leiad selle, mille sa leiad.”

      „Noh, ma siis lähen seiklema,” ütles väike rätsep, „kuigi ma kardan kangesti maa-aluseid pimedaid paiku, kus pole päevavalgust ning pea kohal on tihe ja raske maa.” Siis lubasid kukk ja kana võtta tal üks läikiv häilitud must ja smaragdroheline sulg ja mahe kreemikasvalge sulg ning ta jättis kõigiga hüvasti, läks välule ja kutsus võtit tõstes Läänetuult.

      Ja see oli tore ja väga hirmutav tunne, kui Läänetuule pikad õhulised käsivarred sirutusid puude vahelt alla ja tõstsid ta üles, lehed aga värisesid, tärisesid ja võbisesid, kui tuul möödus, ja õled tantsisklesid maja ees ja tolm tõusis ja lendas ringi nagu väikestes tolmust purskkaevudes. Kui rätsep puhangutes ühele ja teisele poole kaldudes puude vahelt üles kerkis, haarasid puud teda raagjate okstega ning siis tundis ta, kuidas pikk tuul ägades taevas tuhisedes teda vastu oma nähtamatut kohisevat rinda surus. Rätsep toetas pea vastu õhulist patja ning ei karjatanud ega rabelenud ja Läänetuule uluv laul, mis oli täis peent vihma ja põgusat päikesepaistet, libisevaid pilvi ja ajuvat tähevalgust, mässis ta mitmekordselt endasse.

      Tuul pani rätsepa maha, nagu hall mehike oli ennustanud, suurele hallile graniidilahmakale, mis oli auklik, armiline ja paljas. Rätsep kuulis, kuidas lahkuv tuul vihises ja halas, ning ta kummardus ja asetas kukesule kivile ja ennäe! Suur kivi kerkis raskelt ägades ja kriginal õhku ja mulla sisse, nagu oleks see pöördteljega varustatud või kummalises tasakaalus, lükkas mulda ja kanarbikku eemale lainetena nagu merevett ning tõi kanarbikujuurte ja astelherne sõlmjate juurte all nähtavale pimeda ja niiske koridori. Nii ta astus üsnagi vapralt sisse ning mõtles kogu aeg, kui paks on kivi, turba ja mulla kiht ta pea kohal, aga õhk oli seal paigas külm ja rõske ning maa jalge all oli niiske ja vettinud. Talle tuli meelde väike võti ning ta tõstis selle vapralt enda ees üles, nii et see heitis nõrka sädelevat valgust, mis valgustas üht astet korraga kahvatuhõbeja helgiga. Nii jõudis ta vestibüüli, kus oli kolm ust ja kahe suure ukse alt paistis soe ja ahvatlev valgus, aga kolmas oli kopitanud nahkkardina taga. Ta puudutas nahka, riivas seda ainult pehme kanasule otsaga, ja see tõmmati kõrvale nurgelistesse voltidesse, mis olid nagu nahkhiiretiivad, ja selle taga viis väike tume avatud uks tillukesse avasse, millesse tema arvamise kohaselt võisid mahtuda vaid ta õlad. Siis oli tal tõesti hirm, sest ta väike hall sõber ei olnud öelnud midagi selle kitsa käigu kohta, ning ta mõtles, et kui ta oma pea sealt avast sisse pistab, ei pruugi ta enam kunagi elusalt välja tulla.

      Siis vaatas ta selja taha ja nägi, et koridor, mida mööda ta oli äsja tulnud, oli üks paljudest ja need kõik olid kortsus ja kibralised ja auklikud ja tilkuvad ja ühtepõimunud juuri täis ning ta mõtles, et tagasiteed ei leia ta enam kindlasti ja peab seepärast edasi rühkima ja vaatama, mis ootab ees. Tal läks tarvis kogu jõudu, et pea ja õlad sellesse sissekäiku lükata, aga ta pani silmad kinni ning väänas ja käänas ennast ning kukkus natukese aja pärast suurde kivikambrisse, mida valgustas mahedalt selle oma valgus, milles tuhmus ta särava võtme sädelus. Imeasi, et klaas pole selle trügimisega katki läinud, mõtles ta, aga võti oli niisama selge ja habras nagu enne. Siis vaatas rätsep ringi ja nägi kolme asja. Esimene oli klaaspudelite ja plaskude hunnik, kõik kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega. Teine oli inimesesuurune ja meie kangelasest natuke kõrgem klaaskuppel. Ja kolmas oli särav klaaskirst, mis lebas uhkel sametist kirstukattel kullatud pukkalusel. Ja kõigist neist asjadest kumas mahedat valgust, mis oli nagu pärlite helk veesügavuses, nagu fosforestseeruv valgus, mis liigub lõunamerede pinnal või särab liikuvate kalaparvede ümber ning paistab piimvalgena nende hõbedaste sähvatuste kohal meie oma tumedas väinas.

      Noh, mõtles rätsep, neist üks või need kõik on minu seiklus. Ta vaatas pudeleid, mis olid mitut värvi, punased, rohelised, sinised ja suitsjad topaasid ning neis olid mingid keerud või jäljed millestki – aimatav suits ühes, mingi vägijoogi tilk teises. Kõik olid korgiga suletud ja kinni pitseeritud ning rätsep oli liiga ettevaatlik, et lõhkuda pitsereid, enne kui ta saab paremini aru, kus ta on ja mida ta tegema peab.

      Ta läks edasi kupli juurde, mida tuleb kujutleda samasugusena, nagu on need maagilised katted, mida te olete näinud oma võõrastetoas ja mille all elavad kõikvõimalikud värvilised linnukesed nagu elusad oma okstel või siis saladuslike surude ja liblikate parved. Aga võib-olla olete näinud klaaskuuli, milles on väike maja ning mida tuleb imelise lumetuisu tekitamiseks raputada? Selle klaaskupli all oli terve loss keset ilusat parki, seal olid puud, terrassid ja aiad, kalu täis basseinid ja roniroosid ning paljudes tornides lõdvalt rippuvad lipud. See oli vapper ja ilus loss, seal oli loendamatu hulk aknaid, keerdtrepid, muru, puu küljes kiik ning kõik, mida hing võis ihaldada ühes avaras ja ihaldusväärses elupaigas, ainult et see kõik oli liikumatu ja nii tilluke, et selle nikerduste ja lisandite nägemiseks oli vaja suurendusklaasi. See väike rätsep oli, nagu ma olen teile juba öelnud, eelkõige käsitööline ning vaatas imestusega seda ilusat maketti, oskamata kujutledagi, millised tööriistad või vahendid olid selle nikerdanud ja sepistanud. Ta pühkis kuplilt pisut tolmu, et paremini imetleda, ning läks siis edasi klaaskirstu juurde.

      Kas te olete pannud tähele, kuidas seal, kus kiire vooluga jõgi väikese kose moodustab, muutub tormlev vesi klaasjalt siledaks ning selle all lähevad vesiheina pikad peened niitjad lehed selle paigalseisuna paistva tormamisega kaasa ja tõmbuvad kergelt võbeledes voolus sirgu? Nii oli ka paksu klaaspinna all pikkade kuldsete niitide pahmakas, mis täitis selle üleni oma loogete ja kaartega, nõnda et väike rätsep arvas kõigepealt, et ta on sattunud kirstu peale, mis on täis kedratud kuldlõnga, millest saab kududa kuldriiet. Siis nägi ta aga kahlude vahel nägu, kõige ilusamat nägu, mida oleks võinud unes või kujutlustes esile manada, liikumatut valget nägu, kahvatutel põskedel pikad kuldsed ripsmed ning täiuslik kahvatu suu. Tütarlapse kuldsed juuksed lebasid tema ümber nagu mingi kate, aga seal, kus mõni salk ta näole ulatus, liikus see pisut ta hingamise mõjul, nii et rätsep sai aru, et tütarlaps on elus. Ja ta mõistis – lõpuks on see alati nii –, et tõelises seikluses tuleb vabastada see magaja, kellest saab siis tema tänulik mõrsja. Tütarlaps oli aga nii ilus ja rahulik, et rätsep poolenisti ei tahtnudki teda häirida. Ta mõtles, kuidas oli tütarlaps sinna sattunud, kui kaua ta seal oli olnud, milline võiks olla ta hääl ja veel tuhandet naeruväärset asja, samal ajal kui neiu hingas sisse ja välja, sasides oma juuste kuldseid niite.

      Ja siis nägi rätsep sileda kirstu küljel, milles polnud mingit nähtavat lõhet ega pragu, vaid mis oli terve nagu rohelisest jääst muna, üht tillukest lukuauku. Ja ta mõistis, et see ongi tema imelise õrna võtme lukuauk, ning ohates pistis ta võtme sellesse ja ootas, mis juhtub. Väike võti libises lukuauku ja näis, nagu oleks see sulanud kirstuklaasi, nii et hetke vältel oli kogu kirstu pind täiesti suletud ja sile. Siis aga purunes kirst väga korralikult ja kummalise kellade tilinat meenutava heli saatel pikkadeks jääkildudeks, mis helisesid ja haihtusid maapinda puudutades. Ja magaja tegi lahti silmad, mis olid niisama sinised nagu igihalja õied või suvetaevas, ning väike rätsep kummardus ja suudles täiuslikku põske, sest ta teadis, et just seda peab ta tegema.

      „Sina oled ilmselt see õige,” lausus noor naine, „sina oled ilmselt see õige, keda ma olen oodanud, see, kes peab mind nõidusest päästma. Sina oled ilmselt prints.”

      „Oh ei,” ütles meie kangelane, „selles sa eksid. Ma pole ei midagi rohkemat – aga tõesti ka ei midagi vähemat – kui hea käsitöömeister, rätsep, kes otsib oma kätele tööd, ausat tööd, millega endal elu sees hoida.”

      Siis naeris noor naine lõbusalt ja ta hääl läks pärast tõenäoliselt aastaid kestnud vaikust jälle tugevamaks, nii et terve kummaline kelder helises sellest naerust ja klaasikillud tilisesid nagu katkised kellad.

      „Kui sa mind siit pimedast paigast välja aitad, saab sul olema küllalt ja enam kui küllalt kõike, et endal hinge igaveseks sees hoida,” ütles tütarlaps. „Kas sa näed seda klaasi sisse suletud ilusat lossi?”

      „Igatahes näen ning panen imeks seda meisterlikkust, millega see on tehtud.”

      „Siin

Скачать книгу