LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütles Roland, aga hakkas sellegipoolest minema, kuigi tema linnakingad said ronimisel paksult poriseks ja juuksed läksid sassi. Ta oli hea tervise juures, võimalik, et tänu jalgrattasõidule, hoolimata Londoni tänavate vingugaasist ja tinast.

      Ratastoolis oli naine, kellel oli peas laia servaga ja sügav roheline viltkübar, mis varjas ta nägu, ning ta paksu musta, kapuutsiga mantli kaeluses oli neerumustriga siidsall. Tool oli veerenud kõrvale keskselt rajalt ning oli nüüd viltu, nii et seda ähvardas mööda järsku ja kivist nõlva allaveeremine. Kinnastatud käed tegid suuri ringe. Ilusad, pehmed ja läikima löödud nahksaapad puhkasid rahulikult jalatoel. Roland nägi, et üks suur, porisse vajunud ränikivi oli ratta taga ning takistas kõiki manööverdamise või pööramise katseid.

      „Kas ma saan aidata?”

      „Oh!” pikk pinev ohe. „Oh, tänan teid. T-tundub, et ma olen t-tõesti k-kinni jäänud.” Hääl oli kõhklev, vana ja aristokraatlik. „N-nii t-tüütu. N-nii abitu. Kui te olete nii lahke…”

      „Siin on üks kivi. Ratta all. Oodake. Pidage natuke.”

      Roland pidi porisele rajale põlvili laskuma, nii et ta määris ära oma püksid ning see meenutas talle kunagisi mänguväljaku piinu – ta haaras, sikutas ja hoidis tasakaalu.

      „Kas see tool püsib paigal?” küsis ta. „Mulle tundub, et ma kallutan teid.”

      „See on disainitud p-püsima. M-mul on p-pidurid peal.”

      Rolandile jõudis aeglaselt kohale olukorra tõeline ohtlikkus. Üks vale liigutus ja naine kukuks üle järsaku serva. Roland pistis käed porisse ja siblis. Ta leidis mitte kuigi tõhusa oksa ja kraapis. Ta kasutas teist ränikivi algelise kangina ning kukkus lõpuks tagurpidi, süüdlane käte vahel, ja määris ära ka püksireied.

      „Valmis,” ütles ta. „Nagu hambaravi. Kivi on nüüd väljas.”

      „Ma olen väga tänulik.”

      „Te olete parajas plindris. Ilmselt te libisesite sellest ühtpidi üle ning siis kaldus see tagasi ja kerkis üles nagu hammas, vaadake, nagu põrkmehhanism.” Roland sai aru, et naine väriseb. „Ei, oodake üks hetk, lükkame tooli tagasi tee peale. Ma kardan, et mu käed on porised.”

      Selleks ajaks, kui ta oli naise tagasi tõuganud, tooli ümber pööranud ja uuesti rajale seadnud, oli ta hingetu. Tooli rattad tilkusid porist. Siis pööras naine tema poole näo. See oli suur ja meenutas kuud, sellel olid vanaduse pruunid mündid, esiletungivad kõõlused ja lõua all pehmed nahakotid. Suured ja kahvatupruunid silmad olid pisarais. Siledate, tahapoole tõmmatud hallide juuste alt kübaraservade kõrval nirisesid suured higitilgad.

      „Tänan teid,” ütles naine. „Ma olin ennast väga rumalasse olukorda pannud. Ma oleksin vabalt võinud alla kukkuda. Hulljulge, ütleks mu m-mees. M-ma peaksin jääma tasasele maale. Mu abitus pahandab mind.”

      „Muidugi,” ütles Roland. „Kindlasti pahandab. Asi polnud tegelikult nii hull. Keegi oleks ikka tulnud.”

      „Väga hea, et teie tulite. Kas te olete matkamas?”

      „Ma olen külas. Ühel sõbral.” Kus oli Maud? „Imeline õhk. Siit näeb nii kaugele.”

      „Sellepärast ma siia üles tulengi. Koer peaks õigupoolest minu juures püsima, aga ei tee seda kunagi. Mu mehele meeldib metsas tuhnida. Kuhu te kõnnite?”

      „Ma ei tea. Mu sõber teab. Kas ma tulen teiega natuke maad kaasa?”

      „Ma ei tunne ennast kuigi hästi. M-mu k-käed värisevad. Kui te oleksite nii hea ja tuleksite – raja jalamile, alla tasandikule, mu mees…”

      „Muidugi, muidugi.”

      Maud astus ligi. Ta nägi oma Burberry mantliga ja kummikutega välja kena ja korralik.

      „Me saime tooli välja,” ütles Roland talle. „See oli kivi taha kinni jäänud. Ma lähen lihtsalt selle prouaga mäest alla – ta mees on seal – ta sai paraja vapustuse…”

      „Muidugi,” lausus Maud.

      Nad läksid kõik kolmekesi, Roland ratastooli lükkamas, mööda rada alla. Künka taga oli maa kaetud tiheda metsaga. Puude vahel nägi Roland jälle ja paremini üht torni ja parapetti, mis valendasid hämaruses.

      „Seal Court,” ütles ta Maudile.

      „Jah.”

      „Romantiline,” pakkus Roland.

      „Pime ja niiske,” ütles ratastoolis naine.

      „Selle ehitamine võis terve varanduse maksta,” ütles Maud.

      „Ja selle ülalpidamine maksab ka,” vastas ratastoolis naine. Ta nahksed käed tantsisklesid kergelt süles, aga hääl hakkas juba kindlamaks minema.

      „Küllap vist,” ütles Roland.

      „Te tunnete huvi vanade majade vastu?”

      „Mitte päriselt,” kostis Roland. „Me tahtsime näha just seda maja.”

      „Miks?”

      Maudi saabas tabas Rolandi pahkluud. Ta surus maha valukarjatuse. Metsast ilmus välja väga räpane labrador.

      „Ah, Much,” ütles naine. „Seal sa oledki. Kasutu kolakas. Kasutu. Kus su peremees on? Ajab mäkrade jälgi?”

      Koer laskus porri oma heledale kõhule ja liputas saba.

      „Öelge mulle oma nimed,” lausus ratastoolis naine. Maud vastas kiiresti:

      „See on dr Michell. Londoni ülikoolist. Mina õpetan Lincolni ülikoolis. Minu nimi on Bailey. Maud Bailey.”

      „Minu nimi on ka Bailey. Joan Bailey. Ma elan Seal Courtis. Kas te olete mu sugulane?”

      „Mina olen Norfolki Bailey. Kauge sugulane. Mitte eriti lähedalt. Perekonnad ei ole hoidnud…”

      Maudi hääl kõlas tõrjuvalt ja külmalt.

      „Väga huvitav. Oh, George tulebki. George, kallis, mul oli seiklus ja üks rüütel päästis mu. Ma jäin Eagle Piece’il kinni, üks suur kivi oli mul ratta all ja tundus, et ainus pääsetee on järsakust alla – väga alandav. Aga siis tulid härra Michell ja see noor naine, kelle nimi on Bailey.”

      „Ma ju ütlesin, et hoia tee keskele.”

      Sir George oli väike, märg ja turris. Tal olid jalas kinninööritud saapad, mille sääred olid läikima löödud ja kaarjad nagu säärekaitsed. Seljas oli tal pruun, arvukate taskutega jahipintsak ja peas pruun tviidsoni. Ta haukus. Rolandi meelest oli ta nagu karikatuur ja ta ajas end jäänuslikust klassiärritusest turri. Tema ja Vali maailmas ei olnud niisugused inimesed päris reaalsed, aga nad olid ikka veel maailmas olemas. Maud nägi teda ka kui teatud tüüpi, aga tema puhul esindas Sir George lapsepõlve loendamatute jahti ja trampimist ja spordijuttu täis nädalalõppude kitsendusi ja igavust. Midagi, mida põlata ja vältida. Sir George’il ei olnud püssi. Vesi oli teinud plekiliseks ta õlad, see sätendas ta jalanõudel, seisis tilkadena tema sokkide karvastel vorpidel pükste ja saabaste vahel. Ta silmitses oma naist.

      „Sina ei ole kunagi rahul, eks ole?” ütles ta. „Mina lükkan su üles ja siis jääb sulle kindlalt keset teed olemisest väheks, oo jaa. Kas sa viga ka said?”

      „Ma olen natuke ehmunud. Härra Michell tuli õigel ajal.”

      „Noh, seda ei saanud sa oodata.” Sir George lähenes Rolandile, käsi välja sirutatud. „Ma olen väga tänulik. Minu nimi on Bailey. See idiootlik koer peaks Joani juures püsima, aga ta ei püsi, ta läheb astelhernesse omaenda väikestele avastusretkedele. Küllap te arvate, et mina oleksin pidanud üles jääma, haa?”

      Roland kõhkles, puudutas Sir George’i otse talle sirutatud kätt ja astus tagasi.

      „Oleksingi pidanud. Oleksingi pidanud. Ma olen isekas vana vennike. Aga metsas on mägrad, Joanie. Ega ma seda öelda ei tohiks, julgustaksin nii ainult igasuguseid sissetungijaid ja loodushuvilisi vaeseid loomi surnuks

Скачать книгу