LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meelest tunnevad tema vastu huvi feministid,” ütles Paola.

      „Muidugi mõista,” arvas Blackadder. „Randolph Ash neile ei meeldi. Nemad tahavad ainult lugeda Elleni lõputut päevikut, kui meie sõber seal on suutnud selle ükskord päevavalguse kätte tuua. Nad arvavad, et Randolph Ash surus Elleni kirjutamissoovi maha ja kasutas ära tema kujutlusvõimet. Minu meelest on neil raske seda tõestada, kui neid huvitavad tõendid, aga ma ei ole kindel, et see nii on. Nad teavad, mida seal leida on, juba enne, kui nad on seda näinud. Neil ei ole lähtuda millestki muust kui teadmisest, et ta veetis palju aega diivanil lebades ning see ei ole küll tema ajastut ja asjaolusid arvestades eriti harukordne. Nende tegelik probleem – ja Beatrice’i probleem – on selles, et Ellen Ash on igav. Kahju küll, aga ta pole mingi Jane Carlyle. Vaene vana Beatrice alustas soovist näidata, kui ennastsalgav ja toetav oli Ellen Ash ning ta otsis üles iga karusmarjakeedise retsepti ja iga väljasõidu Broadstairsi kahekümne viie aasta jooksul, kas sa suudad seda uskuda, ning kui ta sellest kõigest ärkas, leidis ta, et keegi ei tahtnud enam ennastsalgavust ega pühendumist, kõik tahtsid, et Ellenis oleks möllanud mässumeelsus, valu ja kasutamata anne. Vaene Beatrice. Tal on ainult üks publikatsioon, aga õhuke raamat, mille pealkiri on ilma mingi irooniata „Abikaasad”, ei lähe tänapäeva feministidele peale. Üks väike antoloogia 1950. aastal suurmeeste kaaslannade tarkadest, vaimukatest ja helladest ütlemistest. D. Wordsworth, J. Carlyle, E. Tennyson, Ellen Ash. Aga naisuuringute tegelased ei saa kogu seda materjali avaldamiseks kätte, kuni vaene vana Bea on ikka veel ametlik toimetaja. Ta ei saa ise arugi, mis temaga on juhtunud.”

      Roland ei tahtnud kuulda Blackadderilt veel üht pikka kõnet Beatrice Nesti edasilükkunud väljaandest Ellen Ashi kohta. Blackadderi häälde ilmus Beatrice’i teema ülesvõtmisel üks teatud toon, närvidele käiv lõrisev toon, mis meenutas Rolandile kilavaid hagijaid. (Ta oli küll kuulnud hagijate kila ainult telerist.) Mõte Cropperist tõi õpetlase näole põgusa ja vandeseltslasliku ilme.

      Roland ei pakkunud ennast Blackadderiga Londoni Raamatukogusse kaasa. Ta läks hoopis kohvi otsima. Pärast seda võib ta hakata taga ajama preili LaMotte’i, kellel nüüd oli mingi identiteet, kataloogis nagu kõigil teistelgi surnud hingedel.

      Ta ilmus välja Egiptuse raskekaallaste seast ning nägi kahe tohutu kivist jala vahel midagi kiiret, valget ja kuldset, mis osutus Fergus Wolffiks, kes suundus samuti kohvi jooma. Fergus oli väga pikk, tema vaskjad juuksed olid lõigatud pealt pikaks ja tagant lühikeseks nagu mingis 1930ndate moe 1980ndate versioonis ning need juuksed olid pimestavvalge raske džempri ja lohvakate mustade pükste kohal, millega ta meenutas Jaapani võitluskunstide harrastajat. Ta naeratas Rolandile säravsiniste silmadega ja laia, tugevaid valgeid hambaid kohutavalt täis suuga rahulolevalt ja aplalt. Ta oli Rolandist vanem, kuuekümnendate laps, kes oli õpingud ajutiselt pooleli jätnud, valinud vabaduse, Pariisi revolutsioonid ja istumise Barthese ja Foucault’ jalge ees ning tulnud siis tagasi, et särada Prince Albert College’is. Ta oli üldiselt küllaltki meeldiv, kuigi enamikul temaga kohtunud inimestel tekkis väga ähmane mõte, et ta võib mingil määratlematul kombel ohtlik olla. Rolandile Fergus meeldis, sest näis, et tema meeldis Fergusele.

      Fergus kirjutas dekonstruktiivset käsitlust Balzaci „Chefd’Oeuvre Inconnu” teemal. Rolandit ei üllatanudki enam see, et inglise keele ja kirjanduse osakond toetas uurimusi Prantsuse raamatutest. Tundus, et viimasel ajal enam muud ei olnudki ning Roland ei tahtnud, et teda peetaks kitsarinnaliseks. Tema enda prantsuse keel oli hea tänu ema kirglikule sekkumisele tema haridusse. Fergus lamaskles kohviku seinaäärsel pikal pingil ning ütles, et raskus seisnes selles, et ta pidi dekonstrueerima midagi, mis oli nähtavasti juba ise ennast dekonstrueerinud, sest raamat rääkis maalist, mis osutus üksnes kaootiliste pintslitõmmete kogumiks. Roland kuulas viisakalt ja küsis:

      „Kas sa tead midagi kellestki preili LaMotte’ist, kes kirjutas lastejutte ja religioosset luulet kusagil 1850ndate paiku?”

      Selle peale naeris Fergus üsna kaua ja vastas napilt:

      „Peaks teadma.”

      „Kes ta oli?”

      „Christabel LaMotte. Mütograaf Isidore tütar. „Viimased asjad”. „Novembris jutustatud lood”. Eepos pealkirjaga „Haldjas Melusina”. Väga veider. Kas sa tead, kes on Melusina? Ta oli haldjas, kes abiellus surelikuga, et saada endale hing, ning võttis mehelt lubaduse, et see ei jälgi teda laupäeviti kunagi salaja, ning mitu aastat mees ei jälginudki ja nad said kuus poega, kellel kõigil oli mingi imelik viga – kummalised kõrvad, tohutud kihvad, ühest põsest välja kasvav kassipea, kolm silma – sedasorti asjad. Ühe nimi oli Geoffroy à la Grande Dent ja ühe nimi Hirmus. Melusina ehitas Poitous losse, päris losse, mis on praegu veel alles. Ja lõpuks vaatas mees muidugi läbi lukuaugu – või tegi ühes versioonis oma mõõgaotsaga augu naise terasukse sisse – ja seal ta naine lõbutseski suures marmorvannis. Ja vöökohast allpool oli ta kas kala või madu, Rabelais ütleb „andouille”, mingi tohutu vorukas, sümbolism on ilmne, ja ta peksis vett oma lihaselise sabaga. Ja mees ei öelnud midagi ja naine ei teinud midagi, kuni Geoffroy, see vintske poeg, pani pahaks seda, et tema vend Fromont otsis varju kloostris, ning kui ta keeldus välja tulemast, kuhjas Geoffroy hagu ja põletas kõik koos munkade, Fromonti ja muuga maha. Ja kui sellest kanti ette Raimondinile (tema on see algne rüütel, see abikaasa), siis ütles ta: „See kõik on sinu süü, ma poleks kunagi pidanud võtma naiseks jubedat madu.” Siis tegi Melusina talle etteheiteid, muutus loheks ja lendas ümber lossimüüride, lüües hirmsat lärmi ja kolkides kive. Ah jaa, enne seda andis ta mehele range käsu tappa kindlasti Hirmus, sest muidu hävitab ta nad kõik, ning nõnda ka tehti. Ja ta käib Lusignani krahvidele surma ette kuulutamas – ta on omamoodi Dame Blanche või Fata Bianca. On olemas kõikvõimalikke sümboolseid, mütoloogilisi ja psühhoanalüütilisi tõlgendusi, nagu sa võid kujutleda. Christabel LaMotte kirjutas selle pika ja väga keerulise poeemi Melusina loost 1860ndatel ning see avaldati 1870ndate alguses. See on veider värk – seal vohavad tragöödia, armulugu ja sümbolism, see on mingi unenäoline maailm, mis on täis kummalisi elajaid, varjatud tähendusi ja tõeliselt pentsikut seksuaalsust või sensuaalsust. Feministid on selle pärast pöördes. Nad ütlevad, et see väljendab naiste võimetut iha. Ega seda enne suurt ei loetud, kui nemad selle avastasid – Virginia Woolf teadis seda, ta esitas seda loova mõistuse olemusliku androgüünsuse kujundina – aga uued feministid näevad Melusinat vannis naiste iseseisva seksuaalsuse sümbolina, mis ei vaja vaeseid mehi. Mulle see meeldib, selles on midagi häirivat. Selle fookus muutub kogu aeg. Soomuselise saba väga täpsetest kirjeldustest kosmiliste lahinguteni.”

      „Väga kasulik informatsioon. Ma otsin selle üles.”

      „Miks sa seda teada tahad?”

      „Ma sattusin Randolph Ashi teostes ühe viite peale. Randolph Ashi loomingus on varem või hiljem peaaegu kõigele viidatud. Miks ma sind naerma ajasin?”

      „Minust sai tahtmatult Christabel LaMotte’i asjatundja. Maailmas on kaks inimest, kes teavad kõike, mida on Christabel LaMotte’i kohta teada. Üks on professor Leonora Stern Tallahassees. Ja teine on dr Maud Bailey Lincolni ülikoolis. Ma kohtusin nende mõlemaga Pariisis ühel seksuaalsuse ja tekstuaalsuse teemalisel konverentsil, kus ma osalesin. Kui sa mäletad. Minu meelest neile ei meeldi mehed. Sellegipoolest oli mul hirmuäratava Maudiga lühike armulugu. Pariisis ja siis siin.”

      Ta jäi vait ja kortsutas endamisi kulmu. Ta tegi suu lahti, et midagi lisada, aga pani selle uuesti kinni. Natukese aja pärast ütles ta:

      „Tema – Maud – juhib naiste teaduskeskust Lincolnis. Neil on seal küllaltki palju Christabeli avaldamata dokumente. Kui sa tahad midagi vähetuntut, siis just sealt tulekski otsida.”

      „Võib-olla otsingi. Aitäh. Missugune ta on? Kas ta pistab mu nahka?”

      „Ta tarretab meeste vere külmusega,” kostis Fergus tugeva dekodeerimatu tundega.

      neljas peatükk

      Okastihniku sülest

      kõrgub torn, katteks klaas

      tuvimaja see pole

      ega lai buduaar.

      Tuul

Скачать книгу