LITMIR.BIZ

Скачать книгу

heita.

      Kui ma varem seisvas rongis elades lühendasin oma ooteaega tutvumiskäikudega, siis ulatusid need ainult Hitleri privaatvagunini, mille tagumises osas pidi olema söögisaal ja külaliste vastuvõturuum. Aga mul on meeles, et enne vedurit olid veel mõned vagunid raudteelaste ja eeskätt õlitõrjevaguni meeskonna tarbeks. Nimelt pidi rongi vaenlase hävitajate eest kaitsma mitu õhutõrje-kuulipildujat. Minu teada küll ei tulistatud neist ainsatki valangut, kui õppelaskmised välja arvata.

      Nüüd sõitsime öö läbi risti läbi Saksamaa nii suurte mugavustega, nagu raudteel üldse võimalik on. Mõtlesin, kuidas näevad välja teised rongid, mis samal ajal Saksamaal kurseerivad. Need on külmad ja pimedad, reisijatel on kõht tühi ning mugavustest pole jälgegi. Mind valdas ebameeldiv tunne.26 Mis viga sõda pidada, kui sa ei pea selle raskusi oma nahal tundma. Mina polnud säärast luksust näinud ega nautinud isegi mitte sügaval rahuajal. Vaatasin neid valitsuse, kindralstaabi ja Hitleri lähikonna isandaid, kui nad suitsu tehes ja napsi võttes koos istusid, ise heas tujus ja eluga rahul, ning mul tärkas suur soov: et nende püüdlused ja tegevus peaksid silmas sõja võimalikult kiiret lõpetamist. Ainult nii õilis eesmärk vabandanuks selle seltskonna süümepiinadeta priiskamist ajal, mil rahvas nägi näguripäevi. Mu mõttemõlgutuse katkestas koputus kupeeuksele. Üks käsundusohvitser pistis pea ukse vahelt sisse ja teatas, et füürer kutsub mind õhtusöögile.

      Enne olin olnud üpris näljane, aga nüüd korraga isu kadus. Hüppasin püsti ja läksin preili Wolfi juurde kõrvalkupeesse küsima, kas temalegi toodi kutse. Sain jaatava vastuse ning kolleeg selgitas, et reisil viibides on füüreril kombeks lõunastada paari härra ja daami seltsis. Uurisin, mida sellisel puhul selga panna. Mul olid kaasas eeskätt sportlikud rõivad – pulloverid ja kostüümid. Preili Wolf rahustas mind: närveerida ja ümber riietuda pole vaja, üritus on täiesti argine.

      Läksin tagasi oma kupeesse, pesin käed, puuderdasin kähku nina, panin koguni pisut minki, põskedele, et närvilist kahvatust peita, ning juba me kappasimegi koos preili Wolfi ja preili Schroederiga salongvaguni poole. […] arusaadavalt läksin mina, uje piiga, mööda erirongi koridore oma esimesele riiklikule lõunasöögile vabisevi põlvi.

      Salongvagunis oli kaetud laud kaheksale inimesele. Füürer ise polnud veel kohal. Lauanõusid vaadates valdas mind kergendus – kõik söögiriistad olid mulle tuttavad. Teadsin, et Hitler on taime-toitlane, aga ei teadnud, kas ka kogu muu laudkond peab tema eeskuju järgima. Tahtsin seda just preili Schroederilt küsida, kui saabusid teised külalised. Esimesena ukselävele ilmunud professor Morellil tekkis sisenemisega mõningaid raskusi. Ka füüreri erirongi vaguniuksed olid projekteeritud n-ö normaalmõõtmetega inimesi arvestades. Kohutavalt kogukas Morell ähvardas uksepiidad laiali pressida. Olin Hitleri ihuarsti varem üksnes eemalt näinud ja siis ta mulle nii paks ei tundunud.

      Morelli järel tulnud suursaadik Walther Hewel polnud samuti kõhn, küll aga pikka kasvu ja proportsionaalne, meeldiva välimusega mees. Tema sundimatu käitumine peletas mu ujeduse. Hewel pajatas paar-kolm Reinimaa anekdooti, lülitas täiendavalt sisse valgusteid, öeldes, et siis on road paremini näha, ja naljatas, et kui Hitler kohe ei tule ning lõunasöögi algus venib, hakkab tema kaasavõetud võileibu mugima.

      Tammusime viiekesi laua otsa jääval väikesel vabal põrandaruudul. Istumine tõotas kitsaks kujuneda, toolide taga pidi veel teenindajatele liikumisruumi jääma. Olin käsundusohvitserilt küsimas, kus on minu koht, kui tuli Hitler Julius Schaubi ja Martin Bormanni saatel. Olles härrasid juba varem näinud, tervitas ta kättpidi ainult meid, daame, ja palus siis kõigil lauda istuda. Füürer ise istus laua pikikülje keskele, temast paremale preili Wolf ja vasakule preili Schroeder, nende vastu härrad Hewel ja Bormann, kelle vahele jäin mina. Ühte laua otsa platseerus Schaub ning lõpuks paigutati suuri vaevu selle teise otsa Morell.

      Kõik oli sundimatu ja lihtne. Kohe tulid käsundusohvitserid ja Linge, käes liudade ja vaagnatega koormatud kandikud. Füürerile serveeris Linge kartulipüreed härjasilmaga ning selle kõrvale klaasi Fachingeri mineraalvett. Vahele hammustas Hitler kuivikleiba.

      Seda, mis käsundusohvitserid meile pakkusid, ma enam ei mäleta, olin hõivatud vaatluse ja jälgimisega. Igatahes kuigi palju ma ei söönud. Professor Morell seevastu ilmutas oma kehaümbermõõduga kooskõlas olevat isu, lastes seda mitte ainult näha, vaid ka kuulda.

      Söögi ajal hargnenud üldisse, väheütlevasse vestlusse ei söandanud ma sekkuda, vastasin vaid mulle esitatud küsimustele. Meid, daame, võõrustas Hitler lahkelt ja sõbralikult, käskis aga toitu ette võtta, küsis, kas me veel midagi soovime, rääkis elavalt ja humoorikalt varasematest sõitudest selle rongiga ja oma koerast ning heitis nalja kolleegide üle.

      Vestluse sundimatus üllatas mind väga. Eeskätt Bormann oli leebe ja sõbralik ega jätnud üldsegi nii kardetud ja võimuka mehe muljet, nagu temast räägiti. Füürer rääkis vaiksel häälel ja käskis pärast sööki laevalgustuse välja lülitada. Oma tundlike silmade tõttu eelistas ta hämaramat valgust. Nüüd põles veel ainult laualamp, vagun õõtsus ühtlases rütmis ja professor Morell jäi vaikselt tukkuma, ilma et keegi oleks sellele tähelepanu pööranud. Veidi hiljem pakuti veel teed ja küpsiseid. Hitler jõi köömneteed, kiitis seda ja pakkus lahkesti ka preili Schroederile, kes aga ei võtnud vedu. Istusime veel tükk aega koos. Kuulasin küll iga Hitleri lausutud sõna, kuid ei mäleta enam, millest seal räägiti. Edaspidi viibisin ma nii paljude Hitleri kõneluste juures ja lõunastasin tema seltskonnas, et üksikasjad on meelest läinud. Kirjeldatud esimene õhtusöök aga oli mulle uudne elamus. Tähtis polnud Hitleri jutu sisu, vaid tema kõnemaneer ja see, kuidas ta oma olemuse esile tõi.

      Vahel peatus rong lühikest aega mõnes jaamas. Siis olid sideväelased kärmed füüreri rongitelefone valitsuse telefonivõrku lülitama, et talle tähtsaid ühendusi tagada. Aeg-ajalt tõi teener või keegi Wehrmachti adjutantidest Hitlerile raporteid. Ka oma koera vajadusi unustamata käskis füürer Lingel ta ühes või teises peatuses välja viia. Oma alluvaid kutsus Hitler üldiselt üksnes perekonnanime pidi, ilma tiitli või auastmeta. Näiteks ütles ta: „Linge, viige Blondi välja!”, et veidi hiljem pärida: „Bormann, mis kell on?” Kell oli pool kaks öösel. Schaubilt üle küsinud, millal me järgmisel päeval Münchenisse jõuame, kõlistas füürer kellukest. Linge tuli kohale. Keskustelu lõppes, näis, et hakatakse laiali minema. Enne veel sai Linge käsu järele uurida, kas on teateid vaenulikest lennukitest Saksamaa kohal. Eitava vastuse saanud, tõusis Hitler püsti, andis igaühele kätt ja lahkus salongvagunist.

      Äkki polnud ma enam põrmugi väsinud. Kohv oli mind virgutanud. Asusime ühiselt tagasiteele oma vagunitesse, kuid tegime restoranvagunis suitsupeatuse, ning seal istusin ma veel korraks koos Heweli ja Lorenziga. Seejärel heitsin asemele ja magasin seni, kuni koridorist kostev sammumüdin mind äratas. Pimendusruloo üles tõmmanud, nägin lumiste puulatvade kohal päikest. Pidime kella 12 paiku Münchenisse saabuma.

      Nüüd näitas kell üheksandat hommikutundi. Panin kähku riidesse ja läksin hommikueinele: ümberringi räägiti Berghofist ning teati, et Münchenis tuleb rongi Eva Braun ja sõidab koos meiega Berchtesgadenisse. Loomulikult huvitas mind tema isik ja positsioon Hitleri juures. Teener Hans Hermann Junge, kellega me hästi läbi saime ja meelsasti koos istusime, ütles mulle, et Eva Braun on Berghofi perenaine. Vaikimisi tunnustatavat teda sellena kõik, kes seal käivad. Ja üldse võtku ma teadmiseks, et Berghof on füüreri privaatresidents, meie oleme tema külalised ja sööme temaga ühes lauas. See kehtis ainult kitsama ringkonna kohta. Peakorteri kogu muu koosseis majutati kõrvalhoonetesse ja Berghofi kaugemasse ümbrusse. Riigikantselei osakondadel ja Wehrmachti juhtkonnal oli Berchtesgadenis oma asum.

      Kõigepealt aga ootas meid päev Münchenis. Ma ei suutnud rahulikult paigal istuda, sest polnud pool aastat kodus käinud, ja rõõmustasin väga, et saan jälle oma peret näha. Viimaks veeres rong Müncheni peavaksali halli ja jäi vähimagi tõuketa seisma – sama sujuvalt, nagu oli sõitnud. Eelmine rong, millega Ida-Preisimaal asuva peakorteri kogu muu koosseis lahkus Rastenburgist pool tundi enne meid, seisis tühjalt ja mahajäetult kõrvalteel. Kui külalisvagunite reisijad perroonile astusid, polnud füürerist enam jälgegi. Ta oli rongist väljunud kõige esimesena, ruttu oma autosse istunud ja ära sõitnud.

      Jälgi

Скачать книгу