ТОП просматриваемых книг сайта:
Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge
Читать онлайн.Название Hitleri sekretäri mälestused
Год выпуска 2013
isbn 9789949538003
Автор произведения Traudl Junge
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Midagi dikteerida tahtes käskis Hitler iga kord minu kohale kutsuda, pannes mu alati närveerima. Mul polnud aimugi, kas tegemist on järjekordse proovitööga või ma olen juba päriselt ametis. 30. jaanuaril 1943 käsutati mind taas Hitleri juurde. Läksin tema kabinetti, kus mõlemad sekretärid olid juba ees, ja taipasin kohe, et seekord dikteerimist ei tule. Mõtlesin, et küllap pean andma vandetõotuse või allkirjastama ametliku vaikimiskohustuse, ning see tundus mulle pisut koomiline. Hitler ütles, et on minuga väga rahul, mu mõlemad staažikad kolleegid arvasid samuti, et ma peaksin igati tema sekretäriks sobima. Ja siis küsis füürer, kas ma olen nõus koha vastu võtma. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, sest olin 22-aastane ja poliitikas võhik, pidades nii erakordset kohapakkumist väga vahvaks ja põnevaks, ning vastasin jaatavalt. Kuid sellega polnud kõnelus veel lõppenud. Hitler tahtis midagi lisada ja näis õigeid sõnu otsivat. Lõpuks ütles ta muiates ja peaaegu kohmetult, et ma olen veel üsna noor, siin on palju mehi, kellest enamik käib väga harva kodus, aga sõdurid on üldiselt eriti naistemaiad; lühidalt: veidi ettevaatlikkust ja tagasihoidlikkust pole liiast. Ja kui keegi peaks mind ahistama – ükspuha kes –, siis tulgu ma iga kell tema juurde. Säh sulle vandetõotust!
Millelegi säärasele polnud ma mõelnud. Arvasin, et pean kinnitama oma natsionaalsotsialistlikku meelsust ja parteitruudust, Hitlerile ustavust vanduma ja tõotama saladusi hoida. Selle asemel muretses füürer minu vooruslikkuse pärast. Tundsin suurt kergendust, sest ma võisin puhtast südamest öelda, et see mure on ülearune, aga tema kaitsepakkumise eest olen ma väga tänulik. Hitler naeris, andes mu vanemate kolleegide hoole alla, ja nüüdsest olin ma tema sekretär.
Vähesed puhkusenädalad välja arvatud, oli sealtpeale väga vähe päevi, mil ma Hitlerit ei näinud, temaga ei rääkinud, tema dikteerimise järgi ei kirjutanud või temaga koos ei einestanud.
Kulus võrdlemisi vähe aega, et selle uue, võõra maailmaga harjuda. Minu vahekorda uue töökohaga mõjutas väga positiivselt loodus – mets ja maastik. Polnud ei bürooõhkkonda ega kindlat tööaega. Ma tegin pikki jalutuskäike ja nautisin metsa ilu suurlinna järele hetkekski igatsust tundmata.
Hitler ise väitis küll, et tema jaoks olevat välja otsitud kõige halvem, soisem, sääseküllasem ja ebasoodsama ilmastikuga koht, kuid mina pidasin seda võrratuks paigaks. Vähemalt talvel oli Ida-Preisimaa maastikul kirjeldamatu võlu. Lumised kased, kirgas taevas ja järvedega pikitud lauskmaa ei lähe mul iialgi meelest.
Suvel pidin siiski möönma, et minu ülemusel on paljus õigus, sest meie kaasasukateks oli musttuhat inimverest toituvat sääske. Õhk oli lämbe ja niiske ning vahel hingemattev. Sellise ilmaga polnud kerge ärgitada Hitlerit igapäevast jalutuskäiku tegema. Ta varjas end jahedas punkris, käies pärast hommikueinet ainult oma koera Blondi meeleheaks punkriga külgneval ja selleks otstarbeks reserveeritud muruväljakul. Siin tegi emane lambakoer kõiksugu trikke – peremees kasvatas temast kõige õpetatuma ja osavama peni, keda ma eales olen näinud. Hitlerile valmistas suurt lõbu, kui Blondi jälle paar sentimeetrit kõrgemale hüppasvõi mõne sekundi kauem kitsal latil balansseeris. Ta leidis, et koeraga tegelemine on parim lõõgastus.
Blondi oskused olid tõesti hämmastavad. Ta hüppas üle autorehvide, ületas mängeldes kahe meetri kõrguse laudtara, ronis mööda redelit väikesele poodiumile ja tõusis seal elegantselt tagajalgadele. Tore oli vaadata, millise mõnuga peremees neile koera etteastetele kaasa elas.
Muruväljaku äärde tuli ikka mõni inimene mängu jälgima, ka mulle oli see esimestel nädalatel ainus võimalus füüreriga kokku puutuda. Mind märganud, tervitas ta mind sõbraliku käepigistusega ja küsis, kuidas mul läheb.
Õhtune sukanõelumis toiming oma toas füüreri peakorteris Hundikoopas. 1943
Tööülesandeid ma temalt ei saanud. Esimesed neli nädalat oli mu põhitegevus alaline valmisolek. Pidin igal hommikul järele kuulama, kas tööd on oodata, ja alati kas valvekorrateenrile või telefonikeskjaama operaatorile teatama, kus ma parajasti viibin.
Kasutasin seda aega lähemaks tutvumiseks Hitlerit ümbritsevate inimestega. Ma mõtlen eeskätt tema teenreid Heinz Linget ja Hans Junget10, kes teineteist iga 24 tunni järel välja vahetasid. Nende varem SS-üksusesse Leibstandarte „Adolf Hitler” kuulunud meeste nüüdne amet oli töörohke ja vastutusrikas. Teenri mõiste jääb siinkohal õigupoolest kitsaks, tegelikult täitsid nad kortermeistri ja reisisaatja, ülemteenri ja jooksupoisi kohuseid.
Hommikuti pidi teener Hitleri äratama. See tähendab tema magamistoa uksele koputama, täpse kellaaja ütlema ja talle hommikused uudised kätte andma. Tema koostas Hitleri menüü, määras kindlaks söögiajad, juhatas köögipersonali ja kandis toidud lauale. Selle mehe alluvuses olid abilised, kes Hitleri garderoobi korras hoidsid, ruume koristasid ja kõiki olmeseadmeid hooldasid. Tema kutsus kohale hambaarsti ja juuksuri ning valvas, et koera ei jäetaks kahe silma vahele.
Keegi ei tundnud füüreri isikuomadusi ja harjumusi, tema meeleolusid ja tujusid paremini kui Linge, haruldaselt nutikas ja nobe mees. Peale selle oli ta küllalt rahulik, ei läinud kunagi endast välja ning päästis oma huumorimeelega nii mõnegi olukorra. Pole siis ime, et isegi väga kõrged tegelased ja Hitleri kaastöölised küsisid ooteruumis Lingelt, kas füürerile maksab mõnda halba uudist teatada, ja vahel soovitas teener pigem oodata – „pärast kasutavat lõunauinakut on ta kindlasti paremas tujus”.
Meie, sekretärid, olime sunnitud teenritega tihedas ühenduses olema, sest kuulsime just nimelt neilt, kas meid vajatakse või mitte. Nõnda saime teada mitmeid üksikasju Hitleri harjumustest, mida me temaga lähemalt kokku puutudes kogesime ise alles märksa hiljem.
Peale teenrite oli Hitleri punkris veel kõigest üksainus alaline elanik – tema ülemadjutant SS-Gruppenführer Julius Schaub11.ajaloole ei paku Schaubi isik huvi, aga minult küsitakse veel nüüdki sageli, kuidas on võimalik, et riigimees nii koomilist kuju pikemat aega enda kõrval talus ja ta säärasesse usaldusametisse määras. Püüan äsja seletada, ehkki ka mina ei saanud sellest päriselt aru.
Tubli Julius pidas end enneolematult tähtsaks ja väljapaistvaks isiksuseks. […] Ma ei tundnud teda veel üldse, kui kuulsin loo, mis küll ei tarvitse sajaprotsendiliselt paika pidada, aga iseloomustab teda nii hästi, et toon selle siinkohal ära. Juba esiajaloolisel ajal parteisse astunud Schaub uhkustas oma liikmekaardiga, mis kandis väga väikest järjekorranumbrit. Ükskord küsitud talt, kes NSDAP poliitikat õieti kujundavad. „Need oleme mina … ja see Hitler,” kostnud tollal sisuliselt füüreri saapapuhastaja ja lakeina tegutsenud Schaub, et pärast lühikest kõhklust lisada: „Ja veel Weber12!”
Esimeses maailmasõjas jalust vigaseks lastud Schaub astus pärast sõda NSDAP-sse ja jäi Hitlerile silma tema koosolekute väsimatu külastajana. Kõikjal, kus käis Hitler, komberdas karkude najal ringi ka Schaub. Kuulnud, et mees on parteilise kuuluvuse tõttu töölt vallandatud, võttis Hitler ta teenriametisse. Tänu oma alandlikkusele, usaldusväärsusele ja ustavusele osutus Schaub varsti asendamatuks, punnitas end ajapikku füüreri adjutandiks ja lõpuks ülemadjutandiks. Ainsal võitlusaja kaasa teinud vanal kaardiväelasel oli Hitleriga rohkesti ühiseid mälestusi. Ta teadis nii palju Hitleri eraelusaladusi, et too lihtsalt ei julgenud temast lahti öelda.
Nii oli härra Schaub mõnes mõttes ka meie, sekretäride ülemus. Pidime ühtlasi tema posti töötlema: tegema koopiaid enamasti Hitleri tuttavatelt laekunud avaldustest, mis ta füürerile edasi andis, ning registreerima kõik adjutantuuri saabunud ja sealt väljaminevad kirjad.
Endastmõistetavalt polnud võimalik ühtki kirjavastust nii teele saata, nagu tema neid meile dikteeris – enne tõlkisime need baieri murdest saksa keelde. Üldiselt
Hans Hermann Junge (11.02.1914, Wilster Holsteinis – 13.08.1944, Dreux Normandias). Bürooametnik, 1933. aastast SS-is. 1934 astus SS-ihukaitseüksusse „Adolf Hitler”, 1936. aastast SS-saatemeeskonnas „Der Führer”. 1940. aastast Hitleri teener ja käsundusohvitser. 19. juunil 1943 abiellus Traudl Humpsiga. Sama aasta 14. juulist Relva-SS-is. 1. detsembrist 1943 rindel 12. SS-tankidiviisi „Hitlerjugend” koosseisus.
Julius Gregor Schaub (20.08.1898, München – 27.12.1967, München). Rohukaupmees. SS-i liikmekaart nr 7, NSDAP liikmekaart nr 81. SS-
Christian Weber (25.08.1883, Polsingen Baieris – 1945, München). Kõrtsmik, totalisaatoripidaja ja poliitik. Löögirühma „Hitler” esimesi liikmeid. 1926–1934 Müncheni linnanõunik, esindas NSDAP-d. 1935. aastast raehärra. SS-ratsaväekoolide inspektor jne. Ülestõusnud baierlased tapsid ta.