LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ise andis ennast harva näole. See jässakas kangekaelne mees oli Kolmanda Riigi tuntuimaid ja kardetuimaid tegelasi, ehkki istus peaaegu kogu aeg oma punkris kirjutuslaua taga ja murdis hommikust õhtuni tööd teha, et füüreri käske teostada.

      Tõepoolest sümpaatne oli suursaadik Walther Hewel, kes esimest korda torkas mulle silma ühel kinoseansil, kus ta südamest rõõmsalt naeris ja oma hea tujuga kogu seltskonda nakatas. Edaspidi kohtasin teda sageli füüreri seltskonnas; mul tuleb veel võimalus teda lähemalt kirjeldada. Vaatasime kord väga sentimentaalset Saksa mängufilmi „Emaarmastus”. See oli nii halearmas, et mõjus pigem meie naerulihastele kui pisaranäärmetele.

      Olin üllatunud, nähes pärast seansi lõppu kaht täiesti äranutetud vanemat härrat, kelle robustse välimuse taga ei osanud küll aimata nii hella hinge. Küsisin oma naabrilt Heinz Lingelt, kes need kaks õrnatundelist ohvitseri on, ja sain teada, et SS-Oberführer (ooberst) Rattenhuber20 ja kriminaalnõunik Högl21. Nende ülesanne oli hoolitseda füüreri ja kogu asula turvalisuse eest, aga mulle jäi mulje, et mis tahes halemeelne lugu paneb neid oma kohustusi unustama. Igal juhul viisid kinokülastused mind ühendusse paljude uute inimestega ja edaspidi oli mul kasiinos lõunasöögi ajal või pärastlõunakohvil ikka mõni lauanaaber. Nende kõigiga toimunud vestluste märkimisväärne eripära oli, et kunagi ei räägitud poliitikast ega Saksamaad ja kogu maailma puudutavatest probleemidest ning kui jutuks tuli sõda, siis väljendati ainult kindlameelsust, võidutahet ja absoluutset usaldust füüreri vastu. Seda käsitas igaüks oma isikliku arvamusena. Tegelikult oldi Hitleri mõju all.

      Olin uude keskkonda sattudes nii siiras ja eelarvamusteta, et ahmisin seda positiivset suhtumist nagu imik emapiima. Olen pärast sõja lõppu sageli pead murdnud, kuidas ma ennast toona nende inimeste hulgas küll nii lahedalt tundsin. Aga mõeldes, et tõkkepuu ja okastraattara välistasid iga kõhkluse ja kuulduse ning mis tahes teistsugused poliitilised tõekspidamised, saab mulle selgeks võrdlusvõimaluste puudumine ja konflikti mõeldamatus. Kohe alguses, esimese dikteerimisseansi järel, instrueeris Julius Schaub mind, et ma oma tööst kellelegi ei räägiks. Ma teadsin, et samasugune karm käsk oli antud ka kõigile teistele sealsetele asukatele käsundusohvitserist feldmarssalini.

      Kahe kuuga jõudsin uutesse oludesse täielikult sisse elada ja ka paari inimesega sõbruneda. Päevad möödusid rahulikult ja üksluiselt, kuni ühel hommikul võttis maad harjumatu ärevus.

      Käsundusohvitserid sõelusid füüreri punkri vahet, autod sõitsid asulas ringi, lõpuks käsutati mind Schaubi juurde. Väga salapärasel ilmel ulatas ta mulle mingi käsikirjalise marsruudikirjelduse ja ütles, et füürer lendab idarindele, asi olevat hirmus salajane. Talle oleks kindlasti meeldinud, kui ma saanuks teksti läbi lugemata masinasse lüüa. Lahkusin kiirustades, et tähtsat dokumenti ümber kirjutada. See sisaldas korraldusi autojuhtidele ja lenduritele ning kõigile Hitleri saatjaskonda kuuluvatele isikutele.22

      Sain teada, et füürer lendab Vinnõtsjasse külastama armeedegruppi „Mitte”. Tema saatjaskonnas olid teener, kaks käsundusohvitseri, ihuarst, Wehrmachti väeliikide adjutandid ja veel mõned isikud, keda ma ei mäleta. Minu nime loetelus polnud.

      Õhtupoolikul oli füüreri punker inimtühi. Koos sellega saabus kummaline vaikus kogu asulasse. Näis, nagu oleks mootor äkki seisma jäänud. Kogesin siis esimest korda […], kui suur liikuma panev jõud oli Hitler kõigile neile inimestele. Nukujuht, kelle käes olid marionettide ohjad, laskis need järsku valla.

      Nüüd ma tean, et ainult arusaamatu juhuse tõttu sai ta ohjad uuesti pihku võtta. Sest lennukis, millega füürer idarindelt naasis, oli põrgumasin, mis plahvatades rebinuks õhusõiduki tuhandeks tükiks.

      Kolmanda päeva hommikul oli kogu meeskond jälle kohal ja Hitler ei saanud iialgi teada, et sellel lennul ähvardas teda surmaoht.

      Hundikoopa tavaline elurütm kestis ainult mõne päeva. Siis tuli mul jälle marsruudi kirjeldus ümber lüüa. Seekord olime saatjaskonna nimekirjas ka mina ja mu kolleegid. Pidime sõitma kogu täiega mitmeks nädalaks Obersalzbergi Berchtesgadenisse, kus Hitler kavatses oma Berghofis lõõgastuda ja ühtlasi tähtsaid riiklikke vastuvõtte korraldada.

      1943. aasta märtsikuu viimastel päevadel tegin ma kaasa hiiglasliku juhtimisaparaadi ülekolimise. Ettevalmistustega saadi väga ruttu hakkama, need kulgesid sujuvalt ja rahulikult.

      Meie, sekretärid, panime oma isiklikud asjad kohvrisse, kuid tuli võtta kaasa ka kogu kantselei. Füüreril võis kergelt tärgata mõte sõidul midagi kirja panna ja seda pidi ette nägema. Pakkisime erilistesse kastidesse kaks Silenta kirjutusmasinat ja kõneteksti trükkimiseks mõeldud umbes sentimeetrikõrguste tähtedega masina, sest Berghofis neid polnud. Koguka kappkohvri paljudes laegastes ja lahtrites leidsid koha paberivarud ning muud bürootarbed.

      Kaasa pidi võtma igat sorti paberit – et ei vajataks nimelt seda, mille me maha oleme unustanud. Näiteks plank, kuhu riigipea Hitler laskis trükkida läkitused teistele riigijuhtidele; valge leht, miile vasakus ülanurgas oli riigivõimu sümbol – haakristi hoidev kotkas – ja selle all kuldkirjas trükitud sõna „füürer”. Erakirjade jaoks mõeldud poogen erines eelmisest ainult nii palju, et riigivõimu sümboli all seisis tema suurte tähtedega laotud nimi. Igaks juhuks tuli kaasa võtta veel reljeefse ja tavatrükis kirjapeaga lehed. Esimestele jäädvustati parteid puudutavad korraldused, teistele sõjalise iseloomuga käsud. Neis kahes valdkonnas meile kunagi midagi ei dikteeritud, oma suunised edastas Hitler otse Bormannile või Keitelile23 või mõnele teisele väejuhile. Kuid reisil võis meie varusid ikkagi vaja minna, seepärast hoolitses igaüks, et kogu kraam kaasas oleks.

      Kõige rohkem tegemist oli noortel SS-adjutantidel Fritz Dargesel24 ja Otto Günschel25. Nende õlgadel lasus kogu reisikorraldus, kõigi asjaosaliste teavitamine, autode reserveerimine, rongi sõiduplaani koostamine ja mahajääjate instrueerimine. Kõik pidi toimuma võimalikult salaja ja ruttu. Telefonid olid lakkamatult hõivatud, Berghofi administratsiooni tuli meie saabumisest informeerida, Münchenis asuv füüreri korter tema tulekuks valmis seada ning Rastenburgi jaamas seisev erirong pikemaks sõiduks ja paljude sõitjate jaoks ekipeerida.

      Väljasõit oli määratud kella 21.30-ks. Kõik tulid õigel ajal kohale, igaüks teadis oma vaguni- ja kupeenumbrit. Viimasena saabus Hitler autoga, kus peale tema olid veel teener, saateohvitser ja koer. Füürer astus vagunisse ja samal hetkel hakkas rong liikuma. Lahkusime peakorterist salamahti ning vaikselt selgel, pehmel talveööl, jõudes peatselt välja pidulik-lumisest metsast. Seisin oma kupee pimeda akna all ja vaatasin rahulikku lauskmaad. Tundsin väikest lahkumisnukrust ja ärevust uute elamuste ees. Taas ootas ees midagi seni kogematut.

      Läksin koridori. Rong sõitis nii sujuvalt ja vaikselt, et seda oli vaevu kuulda. Teisalt polnud mul üldsegi ärasõidutunnet. Lihtsalt peakorter kolib ümber ja selle õhkkond on temaga kaasas.

      Enne Hitlerile esitlemist külalistevaguni kupees elades oli mul püsinud kogu aeg meeles, et ma viibin seisvas rongis. Nüüd sai kupeest äkki väike toake nagu iga teine. Aga nii mõnestki luksuslikum!

      Voodist sai päevaks teha moodsa, võrratult pehme polstriga diivani, mille katteriie oli igas kupees ise värvi. Näiteks minul helebeež kirjute õitega. Seinu kattis nägus poleeritud puit, kraanist tuli ööpäev läbi külma ja kuuma vett.

      Akna all väikesel laual seisis messinglamp, voodipäitsis oli seinatelefon, mille kaudu sai ühendust teiste kupeedega, ja õdus lugemislamp. Kõigi vagunite põrandat kattis veluur.

      Kahe külalistevaguni taha jäi viimane, ohvitseride kasiinot asendav restoranvagun. Meist eespool leidsid peavarju käsundusohvitserid ja ihukaitsjad, radistid ja telegrafistid ning kogu muu teeninduspersonal. Edasi tuli konverentsiruumina sisustatud salongvagun. Seal, väärispuidust laua ääres, arutati rindeolukorda. Toole kattis punane nahkpolster, kõikjal paistsid silma viimistletud valgustid. Varem oli selles vagunis ka vastuvõtte korraldatud ja riigivisiitide ajal näidati seda kui erilist huviväärsust.

Скачать книгу