LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaljune mäesein.

      Adjutantuuri tööruumidesse pääses kas Berghofi tagauksest või terrassi kaudu. Otse peahoone läänetiiva kõrval liibus vastu kaljuseina väike kahekorruseline maamaja. Selle alumisel korrusel asus ajakirjanike tööruum ja suursaadik Heweli kabinet. Teisel korrusel õdusas talustiilis apartemendis leidis peavarju parajasti valves olev ülemadjutant – kas Gruppenführer Albert Bormann või Obergruppenführer Julius Schaub. Apartement koosnes elu-, magamis- ja vannitoast. Sinna viiv vana lahtine puutrepp nägi välja küll väga maaliline, kuid võis vihma- ja lumesaju korral olla eluohtlik. Maamaja otsa külge ehitatud pikas madalas puitbarakis paiknesid mitmesugused ametiruumid. Esimene oli sekretäride oma – väga asjalik, ilmetu ja harukordselt kasina sisustusega tuba.

      Ma ei saanudki selgust, mispärast nimelt sellest ruumist üldse ei hoolitud. Vahest põhjusel, et Hitler ise polnud seal kordagi käinud. Pimedavõitu oli see ka, sest piki kogu baraki esikülge sirutus varikatusega lahtine rõdu, mille sambaid ja kirevaid lillekaste oli küll ilus vaadata, aga mis ei lasknud tuppa ainsatki päikesekiirt. Meie kõrvale jäi hambaarsti kabinet. Vajaduse korral askeldas seal professor Blaschke32 Berliinist oma assistendi ja õega. Pisikeses kabinetis olid kõige ajakohasemad arstiriistad ja aparaadid, sest enamasti kasutas Hitler mägedes viibimise aega ka hambaraviks. Edasi tuli juukselõikla, kuid juuksur pidi küll leppima ainult kõige hädapärasemate töövahenditega. Ja lõpuks valvemeeskonna sõdurite kasarmuruum. Ning siis oldigi aiamüüri ääres, kust viis värav külalistemaja õuele. Väravas seisev valvepost nõudis igalt sisenejalt ja väljujalt isikut tõendava dokumendi ettenäitamist.

      Otse Berghofi jalamilt möödus lai autotee, mis orust looklemisi tõustes viis Türkeni33 ja Platterhofi34, Martin Bormanni villa ja kasarmute juurde. Teisel pool maanteed laius lausa nõiduslikult kaunis küngasmaastik. Ükski aednik poleks osanud kujundada ilusamat haljastust kui loodus ise. Aasad, metsatukad ja mägiojad moodustasid loomuliku pargi. Inimkäe sekkumist tõendasid ainult hästi hooldatud jalgrajad ja kitsas autotee. Siin oli füüreri „jooksuaed”, nagu tema lähikondlased seda paika nimetasid. Puud varjasid vaadet teepaviljonile, mida Hitler peaaegu iga päev külastas. […]

      Hoolimata ilust, mille suhtes ma olin väga vastuvõtlik, ei meeldinud mulle Berghofi õhkkond. Meid koheldi küll nagu külalisi, kuid me polnud seal iseenda peremehed, vaid teenijad. Ainult mehed, kellel lubati pere kaasa võtta või vähemalt naine kas Berchtesgadenisse või selle naabrusesse majutada, rõõmustasid väga, kui füüreri peakorter toodi Lõuna-Saksamaale. Aga ka nende rõõmu rikkus asjaolu, et ehkki omaksed olid lähedal, õnnestus neil haruharva eraelu jaoks vaba aega saada. Üksnes kindla teenistusgraafikuga mehed, keda füüreri päevased toimetused otseselt ei sidunud, nautisid Berghofi-aega täiel rinnal. Teisi kammitses Hitleri korrapäratu, pingeline ja kummatigi väga üksluine päevakava.

      Hommikupoolikul oli hoone vaikne ja mahajäetud. Mõningaid elumärke täheldati vaid majandusruumides ja adjutantide apartemendis. Liikumine algas õieti lõuna paiku. Siis saabusid kindralid ja ohvitserid autode mürinal rindeolukorra arutelule. Terrassil tammusid vormis mehed, kes ei suutnud sigarist või sigaretist loobuda ja eelistasid seetõttu viibida vabas õhus. Talveaias ootasid käsundusohvitserid topograafiliste kaartide ja portfellidega, telefonid helisesid vahetpidamata ning majja mindi alles füüreri ilmudes. Suurest hiidaknaga hallist, mis näis olevat loodud pigem seltskondlikeks koosviibimisteks ja vaimukateks vestlusteks, sai ägedate vaidluste ja külmavereliste arvestuste ning elu ja surma üle langetatavate otsustuste areen.

      Vahepeal valgus üksteise järel kohale inimesi, kellel polnud rindeolukorra arutamisega mingit pistmist, vaid kes tahtsid ainult lõunat süüa. Külalistemajast tulid alla dr Dietrich ja Lorenz, nähtavale ilmusid arstid Morell ja Brandt ning füüreri teine saatearst von Hasselbach35. Mõne päeva pärast rikastas pilti trobikond daame: proua Brandt, proua von Below, Eva Brauni sõbratar, füüreri lennuväeadjutandi Schneideri abikaasa36 ja Eva õde Gretl Braun olid majas nüüd alalised külalised.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      „Saksa eluruumi ümberkujundamise” huvides kehtestasid natsionaalsotsialistid riikliku töökorralduse. Töökohustuse seadus sätestas kontrolli töövõtu ja töökohavahetuse üle.

      2

      Albert Bormann (2.09.1902, Halberstadt – mai 1945, Berliin; arvatavasti enesetapp kaaliumtsüaniidiga). Pangaametnik. 1931 asus tööle Adolf Hitleri erakantseleisse. 1938. aastast tema erakantselei juhataja ja Saksa Riigipäeva liige. 1943. aastast Natsionaalsotsialistliku Autokorpuse (Nationalsozialistische Kraftfahrkorps – NSKK) Gruppenführer (kindralleitnant) ja Hitleri isiklik adjutant.

      3

      Martin Bormann (17.06.1900, Halberstadt – arvatavasti 2.05.1945, Berliin; enesetapp kaaliumtsüaniidiga). Talunik. Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei – NSDAP) liige 1924. aastast. 1933 NSDAP Reichsleiter, füüreri asetäitja kantselei tegevjuht kuni 1941. aastani. 1938. aastast ühtlasi füüreri personaalstaabi koosseisus. 12. maist 1941 parteikantselei juhataja. 12. aprillist 1943 füüreri sekretär. 1944. aastast ministri tiitel. 1946. aastal Nürnbergis sõjaroimarina tagaselja surma mõistetud.

      4

      Gerda Christian, neiuna Daranowski (Dara; 13.12.1913, Berliin – 14.04.1997, Düsseldorf). Bürooametnik firma Elisabeth Arden Berliini esinduses. 1937. aastast sekretär Hitleri personaaladjutantuuris. 1939. aastast füüreri peakorteris. Abiellus 2.02.1943 lennuväemajori, Hitleri Wehrmachti-adjutandi Eckhard Christianiga, katkestas töö peakorteris sama aasta keskpaigani. Edasi 1945. aastani jälle füüreri peakorteris, 1. mail 1945 põgenes Riigikantselei hoonest Lääne-Saksamaale.

      5

      Johanna Wolf (1.06.1900, München – 5.06.1985, München). 1929. aastast NSDAP liige ja asjaajaja Hitleri erakantseleis. Pärast natside võimuletulekut 1933 sekretär Hitleri kantseleis ja hiljem tema personaaladjutantuuris Berliinis. Sõja ajal füüreri peakorteris. Hitler jättis Johanna Wolfi ja Christa Schroederiga hüvasti ööl vastu 22. aprilli 1945 ning käskis neil Berliinist lahkuda. Interneeritud 14. jaanuarini 1948.

      6

      Christa Schroeder (19.03.1908, Hannoversch Münden – 28.06.1948, München). 1930–1933 sekretär NSDAP ülesaksamaalises juhatuses Münchenis. 1933–1939 sekretär Hitleri personaaladjutantuuris. Sõja ajal kuni 22. aprillini 1945 sekretär füüreri peakorteris, Hitleriga kaasas kõigil ta sõitudel. Interneeritud 12. maini 1948.

      7

      Heinz Linge (23.03.1913, Bremen – 1980, Bremen). Müürsepp. 1933. aastast SS-ihukaitse-

Скачать книгу