LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talle märksa rohkem, kui ma oleksin töötanud Münchenis mõnel väikesel, tagasihoidlikul kohal kõigi nende erutuste ja toredusteta. Ta emainstinkt aimas mind varitsevaid moraalseid, aga ka füüsilisi ohte. Kuid mina sööstsin ummisjalu, järele mõtlemata keerisesse. Tundsin rõõmu, et olen bürooametniku ilmetust elust välja rabelenud, ning janunesin uute elamuste järele.

      Päev kadus kiiresti käest, õhtul pidin jälle vaksalis olema. Pärast pimeduse saabumist asusime tasa ja targu teele. Füürerit ei näinud ma enne, kui meie rong saabus Lieferingi, ühte Salzburgi-lähedasse väikelinna. Sealgi nägin pigem pika autokolonni eesotsas Obersalzbergi poole kihutava musta Mercedese tagatulesid, kolonnis olin ka mina koos oma kolleegidega. Sõitsime mäetippude siluettide suunas, varsti hakkas sügava lumega kaetud maantee kõrgusse looklema. Terve prožektoriterodu otsis kobamisi teed 1000 meetri kõrgusele. Lõpuks hakkas Berghof paistma. Suur hoone oli pime, ainult halli aknaklaasilt kumas tuhmilt lume peegeldus.

IIIESIMESED MULJED BERGHOFIST

      Hitler oli pisut enne meid kohale jõudnud ja juba oma ruumides. Tema mantel ja müts rippusid halli nagis. Meid võttis vastu Berghofi majavalitseja proua Mittlstrasser27 – väikest kasvu, nägus ja resoluutne, kuulu järgi väga tubli münchenlanna. Ta juhatas saabunutele kätte nende toad ning saatis meid preili Schroederiga mööda avarat koridori lühikese trepi ette, mis viis üles meie katusekambritesse. Elasime omal ajal Hitleri õele28 kuulunud võõrastemajas Wachenfeld. Hiljem sai Wachenfeldist Berghof. Nüüdseks oli siin kõik paremaks tehtud ja moderniseeritud. Mina leidsin eest väikese meeldiva helesinistes ja valgetes toonides buduaari tualettpeegli, pisikese kirjutuspuldi ja mõnusa voodiga. Preili Schroederi päralt oli natuke suurem punastes toonides teostatud tuba minu kõrval. Otse meie vastu jäi ühine vannituba, mille kõrval elas üks toatüdrukutest. Neid ruume nägin ma juba esimesel õhtul.

      Tundsin suurt heameelt, et saan mägesid kord ka lähemalt näha. Olin küll Münchenist pärit, kuid polnud kunagi varem mägedes käinud. Aga kui ma järgmisel hommikul ärgates kardinad kähku akna eest kõrvale tõmbasin, et palju kiidetud ümbrust imetleda, tabas mind pettumus, sest tiheda udu ja madalate pilvede tagant polnud mägesid üldse näha. Pidin kahjuks tõdema, et selles kandis domineerisid nimelt need loodusnähtused – vähemalt kogu pika aja, mis meie seal viibisime.

      Hakatuseks oli mul küllalt tegemist Berghofi enda tundmaõppimisega. Kusagil pidi olema söögisaal. Mulle polnud keegi öelnud, kus, ega ka, kuidas siin hommikuti einestatakse. Läksin siis alla samast trepist, kust ma eelmisel õhtul, pea laiali, üles olin tulnud. Poolele teele jääval mademel märkasin veel üht toaust ja kuulsin selle tagant Wehrmachti peastaabi ülema kindral Rudolph Schmundti29 häält. Trepp lõppes alumisel korrusel eeskojas, mille vasakus seinas oli klaasruutudega uks. Parempoolne uks viis õue. Teisel pool klaasust avanes mulle suur talustiilis vägeva kahhelahjuga võõrastetuba. Sulgesin selle ukse taas, olles kindlaks teinud, et seal hommikueinet ei pakuta. Kusagilt ei paistnud ühtki inimest, tundsin end pisut ebamugavalt. Kartsin, et võin äkki sattuda Hitleri kabinetti või mõnda muusse taolisse paika. Esiku vastasots suubus laia koridori, mille akendest paistis valgust. Ümber koridorinurga minnes jõudsin eelmisest suuremasse eeskotta. Selle vasakus seinas olev massiivne tiibuks viis arvatavasti postkaartidel nähtud halli. Läinud marmortrepist mööda järgmise tiibukse ette, kuulsin lõpuks hääli. Keegi ei tulnud selle peale, et mina olin Berghofis esimest korda. Pidin omal käel otsima teed söögisaali, mille lõpuks üles leidsin.

      Kui Berghofist sai esindusresidents, ehitati vanale võõrastemajale juurde uus, vasak tiib. Suurema osa sellest hõlmas kohe paraadukse kõrvale jääv pikliku kujuga söögisaal, mille peaaegu maast laeni ulatuvatest akendest avanes Salzburgimaa panoraam. Saali keskel oli pikk tugitoolidega ümbritsetud laud 24 inimesele. Saali esimeses, hoonest poolkaarjalt eenduvas osas seisis teine, hommikusöögiks kaetud ümmargune laud. Kogu saali ainus ehe oli seedermännist seinavooderduse, mööbli ning laelühtrite ja seinalampide kaunis puusüü. Akende vastas olevat suurt seinapinda ilmestas klaasustega seinakapp. Ühtlaselt kuldkollastesse toonidesse tõid värvikirevat vaheldust mõned hinnalised vaasid.

      Einestajate seltskond polnud suur. Mu kolleeg preili Schroeder teatas mulle vaikse etteheitega, et tema olevat juba söönud. Küllap mina jäin liiga kauaks magama. Paraku ei olnud keegi mind äratanud ega ka maja kombeid tutvustanud. Veel istusid lauas kindral Schmundt, füüreri mereväeadjutant mereväekapten von Puttkamer30 ning füüreri peakorteri filmi- ja fotokorrespondent Walter Frentz31. Joogiks pakuti teed, kohvi, kakaod või puuviljamahla. Valida sai kuivikleiva, täisteraleiva ja hariliku musta leiva vahel, saia toodi ainult maohaigetele. Kõigile oli taldrikule pandud 10 grammi võid. Peale selle võis võtta veel marmelaadi. Kuna Hitleri ruumides ei tohtinud suitsetada, lahkus seltskond ruttu lauast, et kusagil mujal hommikusest sigaretist või sigarist mõnu tunda. Liikusin algul ringi koos preili Schroederi ja Otto Günschega, et lähima ümbruse ja uute oludega tutvuda.

      Alguses läksime laiast trepist teisele korrusele. Tahtsin teada, kus füürer elab. Väga avar koridor mõjus pigem saalina. Eeskätt ei loonud seda muljet suured aknad, vaid seinu kaunistavad väärtuslikud maalid. Siinsed kaunid skulptuurid, eksootilised vaasid ja välismaa riigimeeste kingitused lõid mulje, nagu oldaks mõnes muuseumis. Kõik oli tõesti imeilus, kuid külm ja isikupäratu.

      Kui paks vaip poleks samme summutanud, oleksin käinud kikivarvul. Ümberringi valitses surmavaikus, sest Hitler alles magas.

      Kohe trepi kõrvale, vasakult esimese ukse taha väikesesse kahetoalisse vannitoaga apartementi olid majutatud füüreri valveteener ja – autojuht. Paremat kätt jäi Eva Brauni kammerneitside tilluke triikimiskamber. Järgmise – Eva Brauni toa ukse ees, üks ühel, teine teisel pool, istusid nagu pronksi valatult kaks musta šoti terjerit, majaproua portjeed. Kumbki püsis liikumatult oma kohal, kuni perenaine ärkas, siis kutsuti Stasi ja Negus teda tervitama. Edasi tuli Hitleri magamistuba. Selle ja Eva Brauni toa vahele jäi suur vannituba, kuhu koridorist sissepääs puudus. Koridori otsas olev tiibuks viis Hitleri kabinetti. Tookord ma seal ei käinud, vaid hiilisin kikivarvul mööda.

      Eva Brauni toa vastast, mõni trepiaste kõrgemalt […] algav galerii ühendas vana Wachenfeldi võõrastemaja suure Berghofiga. Galerii lõpus trepist jälle alla minnes jõudsime võõrastetuppa, kuhu ma juba hommikul olin põgusa pilgu heitnud.

      Oma teekonnal polnud me kohanud ühtki inimest peale paari mingit korraldust täitva käsundusohvitseri. Kogu maja tundus justkui asustamata. Sain teada, et nüüd olime endises Hitleri elutoas. Selle filisterlik interjöör ei erinenud millegagi mõne jõuka kodaniku võõrastetoa omast. Igatahes oli see ainus õdusapoolne ruum. Rohelist kahhelahju ümbritsev pink näis lahkelt istuma kutsuvat. Laia akna all seisis nelinurkne laud, nurgas seljatoega, polsterdatud puupink. Laudlina oli samasugusest kireva rahvamustriga linasest riidest nagu kardinad ja pingi polster. Aknast teisel pool kõrgus suur raamatukapp, ent ühtki huvitavat raamatut sealt ei paistnud. Olid mitmeköiteline leksikon, mõned maailma kirjanduse tähtteosed, mille välimus reetis, et neid polnud loetud, Wilhelm Buschi karikatuurid, hulk reisikirjeldusi ja loomulikult nahkköites „Mein Kampf”. Muide, kõigil oli voli sellest kogust raamatuid laenuks võtta, keelu all polnud neist ükski. Paremal, akna vastas, eraldas raske samet-eesriie võõrastetuba hallist. Heitsin sinna kiire pilgu ja sain sama mulje, mis juba varem värvilistelt postkaartidelt: väga suur ja väga suurejooneline, monumentaalne nagu kõik, mille ehitas füürer, kuid paksudest vaipadest, võrratutest gobeläänidest ning rohketest seinu ja mööblit kaunistavatest aaretest hoolimata hingetu ruum. Ka edaspidi, kui nii mõnelgi ööl küünlavalgel kamina ees istusin, ei vabanenud ma sellest tundest kunagi päriselt. Küllap hoone oli liiga suur ja sinna majutatud inimesed liiga väikesed, et seda elustada.

      Võõrastetoast terrassile pääses läbi talveaia ja see ruum mulle meeldis. Seal oli palju lilli ning heledad, sügavad ja pehmed tugitoolid ja diivanid väikeste ümmarguste laudade ümber. Talveaia pind oli kõige rohkem 3 x 3 meetrit, selle kaks seina üleni klaasist.

      Ent kogu Berghofi kauneim koht oli terrass – suur

Скачать книгу