LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Schaub poolehoiust oma füüreri vastu ammu maha jätnud. Tema ainsaks harrastuseks jäi trimpamine ja ta paistis silma hämmastava kandevõimega. Veel kaugelt üle südaöö põles Schaubi toas tuli või kostis tema hääl kasiinost või mõnest teisest punkrist, kus seltskond härrasid tähtsaid tööasju arutades napsitas. Imetlusväärselt aga ilmus ta hommikul kell kaheksa virgena ja pestuna habemeajaja juurde ning tegi pärast seda ringkäigu kogu asulas, et enda kui varajase tõusja vastu aukartust äratada ja unimütse häbistada. Jõudsin alles hulga hiljem jälile, et pärast hommikust ringkäiku, kui kõik tunnustavalt nentisid, et Schaub on juba üleval, heitis ta rahuldustundega voodisse ja magas poole päevani.

      Varem oli Hitler koos oma lähimate kaastööliste ja kindralitega ikka kasiinos lõunastanud. Aga kuna talle ei meeldinud kindlast kellaajast kinni pidada ja söögilauaski aina tööasju arutada, sõi ta nüüd juba mitmendat kuud üksi oma punkris. Ainult siis, kui tuli Himmler, Göring, Goebbels või mõni muu harv kõrge külaline, einestas füürer koos temaga kasiinos. Meie berliinlasest kokk oli väga tubli, kuid veidi ühekülgse maitsega. Baieri rahvustoite valmistades pidi ta lootma headele nõuannetele ja oma fantaasiale. Tema õige nimi oli Günther, aga seda teadsid vähesed, isegi Hitler kutsus teda ainult hüüdnimega Krümel (ee Kübe)13. Köögiukse kohal ilutses suur plakat tekstiga „Kes Krümelist lugu ei pea, see kooki maitsta ei saa!” Väikest kasvu Krümel valmistas oma tohututes kateldes toitu kogu keeluala asukatele – ligi paarisajale inimesele. Üheainsa vegetaarlase ekstravagantsete tujude rahuldamisele see masstoitlustamise asjatundja, aastaid üksnes sõduritele süüa teinud kokk, aga täielikult pühenduda ei saanud.

      Ja Krümel ei sallinud seda lihapõlgajat silmaotsas. Või õigemini – tema ei sallinud Krümelit. Aga et Krümel tahes-tahtmata pidi ka füürerile süüa tegema, sest ühtki teist kokka polnud silmapiiril, ja lõpuks oli Hitler kõige tähtsam isik, siis püüdis ta ausameelselt taimetoitlase menüüd kokku seada. Olgu öeldud – hiljem nägin seda ka Berghofis –, et Hitler oli selles suhtes üsna leplik. Tema näol oli tegemist väga vähenõudliku ja kasina sööjaga. Ainult vahel harva kurtis ta oma roogade üksluisust: talle pakutavat kõigest liha lisandeid, midagi jäävat puudu. Leides, et inimene ilma lihata elada ei saa, lisas Krümel igale supile ja paljudele muudele toitudele vähemalt sortsu lihaleent või sutsu searasva. Enamasti märkas füürer pettust, sai pahaseks ja loomulikult väitis, et oli sellest saanud kõhuvalu. Lõpuks laskis ta Krümelil keeta veel ainult tummi, kartuliputru ja puhast aedvilja, kuhu ei olnud võimalik loomseid lisandeid sisse poetada. Muidugi ei muutunud tema söögisedel seetõttu isuäratavamaks ega vaheldusrikkamaks.

      Kõik need teadmised omandasin ma ajapikku kõnelustes Lingega kasiinos süües, asulas ringi jalutades jne.

      Nelja nädala pärast, 30. jaanuaril 1943, kutsuti mind viimaks jälle Hitleri juurde tema dikteerimisel kirjutama. Pean tunnistama, et kui söögiajal ilmus kasiinosse minu laua kõrvale käsundusohvitser teatega, et mul tuleb minna füüreri kabinetti, olin taas sama ärevil nagu esimesel korral. Aeg dikteerimiseks oli tavatu – keskpäev! Jätsin söömise pooleli ja läksin üle tee paiknevasse füüreri punkrisse. Seal ütles mulle valvekorra teener Junge, et füürer tahtvat mulle dikteerida võimuletuleku 10. aastapäeva proklamatsiooni. Sellele polnud ma mõelnud. 30. jaanuar oli üks neid tähtpäevi, mil Hitler ikka kõnet pidas. Tänavu aga ei kavatsenud ta koosolekul kõnelda, vaid pidi oma kõne raadios ette lugema ja ajakirjanduses avaldada laskma.

      Mõne minuti pärast avati mulle kabineti uks. Alles seekord söandasin ma ruumi lähemalt silmitseda.

      Oli väga kosutav jõuda suure tiibukse kaudu kitsastest ja madalatest kunstliku valgustusega betoonkoridoridest punkriga külgnevasse, kabineti ülesannet täitvasse barakki. Teener teatas minu kohaleilmumisest ja ma tervitasin füürerit.

      Tal olid jalas tuttavad mustad püksid, seljas välihall kahe reaga kuub ja lumivalge särk ning kaelas must lips. Ühegi teise ülikonnaga polnud ma teda näinud. Kuub oli väga lihtne, hõbedaste nööpidega, ühegi tressi ja kaunistuseta. Vasakul hõlmal kandis Hitler kuldset parteimärki, Raudristi ja musta haavatumärki.

      Kuni füürer andis teenrile korraldusi järgnevaks rindeolukorra aruteluks, uurisin mina tema kabinetti. Vasakpoolses seinas olevast viiest suurest aknast, mida katsid kireva mustriga talustiilis kardinad, tulvas ruumi päevavalgust. Peaaegu kogu aknaaluse hõivas pikk ja lai laud, millel olid mõned telefonid, laualambid ja pliiatsid. Sõjaliste arupidamiste ajaks laotati sinna topograafilised kaardid. Istuda sai väikestel puittaburettidel. Tiibukse vastas, põiki ruumi tagumises osas seisis Hitleri kirjutuslaud – tavaline tammepuust laud, nagu neid leidub igas tänapäevases büroos. Laual oli kell, aga seda ei vaadanud füürer kunagi, vaid küsis kellaaega ikka oma külalistelt. Ka kuldset taskukella, mille kaas avanes vedruga, ei vaevunud ta püksitaskust välja võtma. Parempoolse seina ääres, laia, kamina ees oli ümmargune laud ning selle ümber kaheksa käetugedega polstertugitooli. Ühel pool ukse kõrval seisis sisseehitatud grammofonikapp, teisel pool võis aimata suurt tammist seinakappi. Ringi vaadates seadsin kirjutusmasina töökorda ja panin paberi võlli vahele. Siis lahkus ka teener kabinetist.

      Hitler astus minu juurde ja küsis: „Laps, kas te ei külmeta? Tuba on külm.” Vastasin kergemeelselt, et ei külmeta, ent kahetsesin seda juba varsti kibedalt, sest kabinet oli tõesti kärekülm.

      Hitler alustas kõne dikteerimist, ise kõndis, käed seljal ja pea viltu, pikkade sammudega mööda ruumi edasi-tagasi. Jälle pidin teraselt kuulama, et kõigest aru saada. Ta dikteeris järjepanu ja ilma käsikirjata ning kiirus oli enam-vähem sama, mis kõnet pidades. Võimuletuleku kohta polnud füüreril õieti midagi uut öelda. Alles lõpus, rääkides halastamatust heitlusest, mis pidavat Saksamaa võidule viima, tõstis ta häält, ja mul polnud enam raske teda mõista ka siis, kui ta mulle selja pööras ja kabineti kaugeimasse nurka seisma jäi. Dikteerimine lõppes umbes tunni pärast, andsin paberipataka talle üle ja ütlesin ka, et mul oli väga raske temast aru saada. Hitler naeratas sõbralikult, andis mulle kätt ja lausus, et katki polevat midagi, kõik on tipp-topp.

      Lahkusin kabinetist, jalad jääkülmad, kuid pea kuum. Ooteruumis küsisin teenrilt, mispärast kõrvaltoas nii külm on. Termomeetrit vilksates olin kindlaks teinud, et see näitas kõigest 11°. Sooja tuba võib riigipea endale ometi lubada. Kogu kompleks on kaugküttel ja kuskil mujal külma ei kurdeta. Mulle vastati, et Hitlerile meeldivat nimelt selline temperatuur ning ta ei luba oma ruume kunagi soojemaks kütta. Nüüd ma mõistsin, mispärast härrastel staabiülematel ja kindralitel oli sageli tundidepikkuseks veninud nõupidamiselt tulles nina punane ja käed sinised ning nad kohe seejärel kas ooteruumis või kasiinos kärakat võtsid. Kindral Jodl14 väitis koguni, et ta saanud Hitleri juures toimunud aruteludelt ravimatu reuma.

      Vähehaaval õppisin ma tundma asula tähtsaimaid inimesi ja ehitisi. Näiteks oli seal kinobarakk. Kui hulk sõdureid peab isoleeritud metsas elama, tuleb neile rumalate mõtete vältimiseks vaheldust pakkuda. Seetõttu toimus igal õhtul kell 8 kinoseanss. Peaaegu kõik kiitsid selle ettevõtmise heaks ning varsti tuli barakki laiendada – publikut kogunes nii palju.

      Ainult Hitler ise ei käinud kunagi kinos. Nädalaringvaateid vaatas ta üksi ja tsenseeris neid, aga ühegi mängufilmi vastu huvi ei tundnud, puududes ka Saksa filmide esilinastustelt.15 Mina sain kinos tuttavaks paljude härradega, kellega mul polnud tegelikult mingit pistmist, kuid kes kuulusid Hitleri lähikonna n-ö siseringi. Näiteks arstide – professor Morelli16 ja harvem kohal viibiva professor Brandtiga17. Esimene oli terapeut ja Hitleri ihuarst, teine kirurg ja teda reisidel saatev meedik, hiljem tervishoiu riigikomissar.

      Need kaks meest olid suurimad vastandid, keda on võimalik kujutleda, nende isiksuste kirjeldamiseks tuleb mul reserveerida terve omaette peatükk. Peale nende käis tihti kinos ajakirjanduse esindajaid, näiteks riigi pressišeff Dietrich18, kes nägi välja nagu hiir ja jättis endast täiesti süütu, värvitu ja silmatorkamatu mulje, ning tema kolleeg Heinz Lorenz19

Скачать книгу