ТОП просматриваемых книг сайта:
Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge
Читать онлайн.Название Hitleri sekretäri mälestused
Год выпуска 2013
isbn 9789949538003
Автор произведения Traudl Junge
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Poleks mul olnud soovi tantsijaks saada, ei oleks minust vist eales saanud Hitleri sekretäri. Et seda väidet mõistetaks, tuleb mul asja pisut põhjalikumalt seletada. Mu noorem õde ja mina käisime varasest noorusest võimlemis- ja tantsukoolis ning mul polnud vähimatki kahtlust, et üks neist aladest on minu tulevane elukutse. Kahjuks elasime me vaestes oludes ja pärast kooli lõpetamist pidin mina kui vanem tütar hakkama kõigepealt raha teenima. Mõtlesin, et katki pole midagi, bürooametniku sissetulek lubab mul ka tantsualast koolitust jätkata. Paraku selgus, et polnud kaugeltki lihtne leida firmat, kus esiteks saaks piisavalt teenida ja kus teiseks jääks piisavalt aega eraelulise harrastuse jaoks. Lõpuks siiski leidsin töökoha, mis mulle küll üldse ei meeldinud, aga vastas minu mõlemale tingimusele. Niikuinii mõtlesin ma, et pööran kirjutusmasinate maailmale varsti lõplikult selja. Enne pidin ainult tantsueksami sooritama. Ent vahepeal oli alanud sõda ning pikapeale hakkas iga inimene tundma sellest tulenevaid kitsendusi ja kohustusi. Nii kogesin minagi, et olin oma lootustes eksinud, polnud riiki arvesse võinud. Sest kui ma 1941. aastal viimaks tantsueksami õiendasin ja oma firmast võidurõõmsalt lahkuda tahtsin, kehtis juba riiklik töökorraldus1, mis kitsendas tööjõu liikumist. Enam ei saadud teha, mida taheti, vaid mida riik tähtsaks pidas. Sekretäre ja masinakirjutajaid vajati märksa rohkem kui tantsijatare. Viimased osutusid üldse ülearusteks. Mina aga olin juba 21-aastane ja sõda ei paistnud sugugi välksõja, pigem pikaleveniva ettevõtmise moodi. Paari aastaga läheb mu vaevaga omandatud nõtkus rooste, siis tuleb lavaunistus lõplikult maha matta. Tõenäoliselt ei olnud ma oma pettumuses päris objektiivne, kuna valasin kogu viha firma ja šefi peale. Tegin talle ränki etteheiteid, et minu lahkumispalvet tagasi lükates rikub ta isekusest mu elu, sest tööandja nõusolekul võinuksin ma minna. Suutmata teda enam taluda, tegin ma tema kiuste kõik, et sealt lahti saada. Nii läks pikkamisi liikvele laviin, mis oleks mu 1945. aastal Berliinis äärepealt enda alla matnud.
Mu õde Inge elas sellal Berliinis, kuuludes Deutsche Tanzbühne balletitruppi. Tema kolleegi, Albert Bormanni2 hõimlase kaudu sain ma ühel ilusal päeval tööpakkumise füüreri kantseleisse Berliinis. See keskkond ja koht iseendast mind eriti ei meelitanud, kuid mõte kodust ära saada, pealinna tundma õppida ja üldse midagi uut kogeda oli üpris ahvatlev. Pealegi paistsid töötingimused olevat meeldivad. Otsustasin kiiresti jaatavalt ja sõitsin Berliini. Juba elu esimene sõit magamisvagunis oli väga põnev, aga kui ma sisenesin Uue Riigikantselei vägevasse labürinti, et ennast seal esitleda, tundus äsjane otsus mulle veidi ennatlik. Kuid ümber pöörata olnuks häbistav. Minuga vestles sümpaatne mees, Reichsleiter Martin Bormanni3 vend Gruppenführer (kindralleitnant) Albert Bormann. Mind võeti tööle füüreri kantselei osakonda, kuhu saabus Hitlerile määratud post. Seal see sorteeriti ja saadeti edasi, osa töödeldi ka kohapeal. Minu ülesanded olid väga üksluised ja mul polnud kuigi palju teha. Füüreri kantselei juhataja Albert Bormann oli ühtlasi Hitleri adjutant ja viibis harva Berliinis. Küsisin endalt vahetevahel, mispärast õieti oli vaja Münchenist sekretäri tuua, pealegi teenistuskohustuse korras. Istusin hiiglaslikus toretsevas hoones, tulin ja läksin liueldes läbi läikima löödud marmorhalli ning ootasin, mis minust saab. Varsti puhus mu rahulikku oleskellu esimene tuuleiil: levis kuuldus, et Hitler vajab uusi sekretäre, ja valik tehtavat Riigikantselei personali hulgast.
Riigikantselei töötaja Traudl Humps. Berliin 1942
Kõik sekretärid, masinakirjutajad, praktikandid ja abijõud sattusid suurde ärevusse. Kuulutati välja stenografeerimis- ja masinakirjavõistlus, kust minagi pidin osa võtma. Muide, vahepeal viidi mind üle füüreri isikliku adjutantuuri koosseisu. See paiknes samas hoones, ainult teises, pargipoolses tiivas. Osalesin võistlusel üsna ükskõikselt, sest esiteks ei uskunud ma päriselt selle otstarbekusse, teiseks ei pidanud ennast Hitleri sekretäriks sobivaks. Nähes, kui nobedalt teiste neidude sõrmed mööda klaviatuuri lippasid, kadus mul viimanegi iseteadvuseraas. Tõenäoliselt just seetõttu närveldasin ma lõppvoorus kõige vähem, tegin kõige vähem vigu ja sattusin parimate hulka. Ning ühel ilusal päeval pisteti mulle pihku pilet ja kästi järgmisel päeval sõita kiirrongiga füüreri peakorterisse, kus mind ja veel üheksat neidu pidi talle esitletama.
Sellal oli Hitleril kolm sekretäri, kellest noorim, proua Christian4, lahkus tema teenistusest abiellumise tõttu. Kaks teist daami – preili Wolf5 ja preili Schroeder6 – olid olnud selles, ühtlasi tema alalise saatja ametis juba üle kümne aasta. Korrapäratu elu vintsutused ja lisanduv vanus hakkasid nende töövõimet kahandama. Ühel päeval tahtis Hitler midagi dikteerida, aga preili Wolf oli parajasti haige ja preili Schroeder Berliinis teatrietendusel. Füürer vihastas, et tal polnud käepärast ühtki üleskirjutajat. Tema adjutant Bormann sai kõva peapesu ja käsu hoolitseda, et midagi säärast ei korduks. Kahe veterani töökoormuse vähendamiseks tuli tööle võtta perspektiivikaid noori. Nii juhtuski, et 1942. aasta novembrikuu viimastel päevadel viidi kümme noort või vähemalt noorepoolset neidu kõrgema ülemjuhataja palge ette. Kiirrong, mille vagunisse me õhtul Berliinis astusime, reisisihiks tundmatu Gegenstation, saabus järgmisel hommikul Rastenburgi jaama Ida-Preisimaal. Selle kõrvalteel ootas füüreri peakorterisse minejaid mootorvagun, mis viis meid metsa. Viimaks peatus vagun väikese nimesildita putka ees ja me olimegi kohal. Meil oli vastas Gruppenführer Bormann, mootorvagun sõitis edasi ning teised siin väljunud reisijad kadusid lumisesse metsa. Me ei märganud ainsatki maja, aga olime ometi füüreri peakorteris. Bormann viis meid meie esialgsesse peatuspaika. Alles nüüd nägime, et ka teisel rööpapaaril seisis rong. Seal pidimegi hakkama elama. Meile öeldi, et me oleme alles väljaspool füüreri peakorteri sisemist keeluala ja et siin pidevalt auru all seisvast füüreri erirongist saab meie ulualune, kuni füürer on meid näinud ja oma valiku teinud.
Seda rongi maksab kindlasti lähemalt kirjeldada, sest see oli sisustatud nagu hea hotell, olles varustatud kõigi elutähtsate mugavustega. Aga ma teen seda hiljem, kui tuleb juttu füüreri erirongiga ette võetud ühistest sõitudest. Esialgu oli iga neiu päralt omaette kupee külalistevagunis. Meid teenindas Mitropa (Kesk-Euroopa Magamis- ja Restoranvagunite aktsiaselts – tlk) hästi koolitatud personal ja me ootasime suursündmust – füürerile esitlemist. Kuid päev veeres päeva järel, ilma et midagi oleks toimunud. Ükskord metsas jalutades jõudsime teed sulgeva tõkkepuu, okastraattara ja valvepostil seisvate relvastatud sõduriteni, kes nõudsid näha meie isikutunnistusi ja küsisid meilt parooli. Kellelgi meist polnud isikutunnistust kaasas ja parooli me ei teadnud. Me ei kavatsenud keelualale tungida, tegime ainult „luuret” saamaks selgust, kuidas füüreri peakorter õieti välja näeb. Avastasime, et puude alla põõsaste vahele on osavalt peidetud hulk barakke ja väikesi varjendeid, et metsa läbib mitu heas korras teed ja et seal elab rohkesti rahvast, kõik puha vormikandjad. Olime keset kaunist talvemaastikku otsekui puhkusel, saime hästi süüa ning tundsime end mõnusalt, kippusime juba unustama, miks sinna on tuldud. Restoranvaguni väikeses köögis leidus mitmeid põnevaid jooke ja kelnerid, kes polnud juba pikka aega õrnemat sugu näinud ja kosutasid meid õhtuti hea likööriga.
Me ei osanud arvata, et suur hetk saabub kõige ootamatumal ajal, nimelt südaööl. Olime kõik äsja magama heitnud, kui füüreri punkrist tuli kaks käsundusohvitseri kogu seltskonnale järele, et viia meid Hitleri juurde. Kus nüüd puhkes paanika! Lokirullid jäid juustesse kinni, kingad olid kadunud, värisevad käed ei tulnud toime kleidinööpide sulgemisega. Kõik pesid veel kähku hambaid, sest teati, et „saksa naine ei suitseta” või vähemalt ei tohi tema suust tulla suitsulehka.
Viimaks läksime piki pimedat teed metsa. Väravas kontrollisid meid valvepostid, suunasid igaühele näkku võimsa taskulambi valgusvihu ja andsid kätte ajutise loa keelualale sisenemiseks. Meile oli arusaamatu, kuidas käsundusohvitserid
„Saksa eluruumi ümberkujundamise” huvides kehtestasid natsionaalsotsialistid riikliku töökorralduse. Töökohustuse seadus sätestas kontrolli töövõtu ja töökohavahetuse üle.
Albert Bormann (2.09.1902, Halberstadt – mai 1945, Berliin; arvatavasti enesetapp kaaliumtsüaniidiga). Pangaametnik. 1931 asus tööle Adolf Hitleri erakantseleisse. 1938. aastast tema erakantselei juhataja ja Saksa Riigipäeva liige. 1943. aastast Natsionaalsotsialistliku Autokorpuse (
Martin Bormann (17.06.1900, Halberstadt – arvatavasti 2.05.1945, Berliin; enesetapp kaaliumtsüaniidiga). Talunik. Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (
Gerda Christian, neiuna Daranowski (Dara; 13.12.1913, Berliin – 14.04.1997, Düsseldorf). Bürooametnik firma Elisabeth Arden Berliini esinduses. 1937. aastast sekretär Hitleri personaaladjutantuuris. 1939. aastast füüreri peakorteris. Abiellus 2.02.1943 lennuväemajori, Hitleri Wehrmachti-adjutandi Eckhard Christianiga, katkestas töö peakorteris sama aasta keskpaigani. Edasi 1945. aastani jälle füüreri peakorteris, 1. mail 1945 põgenes Riigikantselei hoonest Lääne-Saksamaale.
Johanna Wolf (1.06.1900, München – 5.06.1985, München). 1929. aastast NSDAP liige ja asjaajaja Hitleri erakantseleis. Pärast natside võimuletulekut 1933 sekretär Hitleri kantseleis ja hiljem tema personaaladjutantuuris Berliinis. Sõja ajal füüreri peakorteris. Hitler jättis Johanna Wolfi ja Christa Schroederiga hüvasti ööl vastu 22. aprilli 1945 ning käskis neil Berliinist lahkuda. Interneeritud 14. jaanuarini 1948.
Christa Schroeder (19.03.1908, Hannoversch Münden – 28.06.1948, München). 1930–1933 sekretär NSDAP ülesaksamaalises juhatuses Münchenis. 1933–1939 sekretär Hitleri personaaladjutantuuris. Sõja ajal kuni 22. aprillini 1945 sekretär füüreri peakorteris, Hitleriga kaasas kõigil ta sõitudel. Interneeritud 12. maini 1948.