LITMIR.BIZ

      Agathe Zottmann sureb 1928. aastal. Kaheksa-aastasele Traudlile on see raske kaotus. Nüüd ilmneb vanaisas tõeline kodutürann ja lisaks veel kitsipung. End hiliseks poissmeheks kujutledes saab temast noore tantsijatari Thea sugar-daddy. Oma tütrest majapidajannale annab ta igal võimalusel mõista, et too elab koos lastega tema kulul. Kui Traudl läheb 1930. aastal senisest koolist Luise tütarlastelütseumi, taotleb ema õppemaksusoodustust, sest napist majapidamisrahast – 4 marka ja 50 penni päevas nelja sööja kohta – kogu summa tasumiseks ei piisa. Kooli väljasõitude aegu peab Traudl end tihti haigeks kuulutama, kuna ema ei suuda kanda 2 marga ja 70 penni suurust kulu. Kummatigi ei pea Traudl oma lapsepõlve ja varast noorust õnnetuks. Raske olukord liitis ema ja tütred kolmekesi ühte. Ehkki Hildegard Humps pole eriti õrn naine, ei kipu lapsi meelitama ega kallistama, tajuvad tütred, et ta armastab ja mõistab neid. Ema annab neile turvatunde, tema kasvatusmall on kooskõlas ajastu ideaaliga: „Teist peavad saama korralikud inimesed, kellel pole lubatud valetada; te peate olema ausad, abivalmid ja hoolivad, vähenõudlikud ja järeleandlikud ega tohi sekkuda võõrastesse asjadesse.”

      Hoolivust peavad tüdrukud omal moel ilmutama siis, kui perekonda lisandub ema noorem vend Hans. See suure kunstiande ja arhitektidiplomiga noor mees põeb skisofreeniat. Enamasti teevad tema jälitusluul ja kummalised ideed lastele nalja, aga vahel ka tüütavad neid. Taibanud, kui rängalt ema venna hullumeelsete ideede ja süüdistuste tõttu kannatab, muutuvad nad Hansu suhtes tõrjuvamaks. 1930. aastate keskpaiku steriliseeritakse Hans Zottmann sundkorras nagu vähemalt 360 000 teist väidetava päriliku kahjustusega sakslast. Sugulased operatsioonile vastu ei vaidle, käsitades seda vältimatu halbusena. Ennast lohutatakse arvamusega, et perekonnapea rollis oleks Hans tõesti süüdimatu.

      Traudl tunneb elust rõõmu. Ta armastab loodust ja loomi, majas on kogu aeg kas koer või kassid. Ja koolis käib tütarlaps meelsasti. Eriti haridusjanune ta ei ole, aga tunneb end klassikollektiivis hästi ja tahab olla sõbrataridega koos. Tagantjärele kirjeldab Traudl end kui kollektiivset inimest, kes ei ole määratud üksi olema ega torka silma oma isikupäraste sügavmõtteliste ideedega, vaid otsib turvalisust, kindlustunnet ja tunnustust kooskõlalisest inimrühmast. Tema koolihinded on keskmised, lemmikained joonistamine ja võimlemine, ka saksa ja inglise keel istuvad talle. Tüdruk on elava loomuga ja kui vanaisa või ema jälle tema temperamendi peale pahandavad, läkitab ta õhtul taeva poole lühikese tungiva palve: „Palun lase mul sõnakuulelik olla!” Esmajoones emale ei taha Traudl haiget teha, sest tema isiklik kurbmäng läheb tüdrukule korda. Ja ikkagi ei tule tal vallatustest puudu. Noomitusele „Oh, Traudl, sa oled tõesti päris pöörane!” leiab laps juba kuueaastaselt kelmika vastuse: „Mis parata, kui see on Jumala tahtmine.” Perekonnas saab sellest lendsõna. Traudli noore elu harvad tipphetked on kinoskäigud – sissepääs Bogenhauseni linnaosas asuvasse kinno maksab 70 penni. Traudlil ja Ingel kulub tubli tund jalgsi Schwabingist Bogenhausenisse minekuks ja teist sama palju sealt tagasitulekuks – ning suvised koolivaheajad Baieris alpide eelmäestikus, vanaisa jahimaadel. Enne ollakse mitu suve aschaus, siis Seeonis ja lõpuks ammersee järve ääres, kus 80-aastane Maximilian Zottmann laseb oma viimase metskitse.

      1933. aasta jääb vahepeal 13-aastaseks saanud Traudlile mitmes mõttes meelde. Esiteks tähistatakse koolis Hitleri võimuhaaramist kui suurt ja pidulikku sündmust, mida temagi käsitab murrangu ja peatselt algava õitsengu signaalina. Mälupildid armetutest, kuidagi kahtlase välimuse ja süngete nägudega meestest, kes karjakaupa Sendlinger Tori väljakul ringi uitavad, on alles hirmuäratavalt värsked. Puha töötud, öeldakse talle. Nüüd peab töötus kaduma.

      Muide, 1933. aastal ilmub ka Max Humps jälle välja. Tema kui nn võitlusaja kamraad ja Vereordeni kavaler sokutatakse tööle NSDAP keskaparaati. Missugusele kohale nimelt, see Traudlit ei huvita, ta pole isaga enam kaua ühenduses olnud. Tütar käib isa juures tema kabinetis Münchenis Barerstrasse nr 15 üksainus kord kas 1934. või 1935. aastal, sest ema ei näi sellest kontaktist vaimustatud olevat. Kõnealuses majas asuvad NSDAP üleriigilise organisatsiooni juhatus, partei käitiserakukeste keskus, samuti Sõjaohvrite Peaamet ja Pärilikkushügieeni Peaamet. Samas tänavas – hotellides Marienbad ja Union – resideerib sellal ka Sa juhtkond.

      Isa püüab tütre poolehoidu võita maiustuste ja väikeste kingitustega, ent Traudl säilitab distantsi ega loobu eelarvamustest tema vastu. 1932. aasta detsembris lahutas kohus mehe äraolekul Humpside abielu. Traudl nägi, kuidas alandav protsess tema ema masendas. Eelnevalt oli Max Humps ilmutanud täielikku südametust ja hämmastavat fantaasiat veeretamaks lahutuse süü oma naisele. Kuna erukindral Maximilian Zottmanni meelest olnuks seltskonnale absoluutselt vastuvõetamatu, et tal on tollase abieluõiguse järgi lahutuses süüdi tunnistatud tütar, pidi Hildegard Humps tegema ebameeldiva kompromissi – loobuma ülalpidamisnõudest tingimusel, et Max võtab kogu süü endale. Nii jäi ta edaspidigi sõltuma isa almustest. Oma juudist advokaadi tõttu olid Hildegardil kohtus halvemad kaardid kui Vereordeni kavaleril Maxil. Liiatigi kahtlustati kohtunikku selges poolehoius või siis ennatlikus kuulekuses NSDAP-le, mis oli 1932. aasta juuli lõpust vähemasti ajutiselt Baieri tugevaim poliitiline jõud.

      Igatahes kinnitab mainitud otsus Hildegard Humpsi veendumust, et „see Hitler” olevat nende abielu lõhkunud juba 1923. aastal. Seda räägib ta pärast Hitleri võimuletulekut sageli ja pahandab nõnda Traudlit. Murdeealine tütar peab ema arvamust üheülbaliseks, asub füürerit kaitsma ja unistab võimalusest kunagi tema elu päästa, et ohvrivalmiduse kaudu kuulsaks saada. Üks kord näeb Traudl teda sellal näost näkku. Hitler sõidab autoga nn Pruuni Maja ette Briennerstrassel, tüdrukut valdab meeltülendav tunne, mida ta mäletab veel aastaid hiljemgi. Oma mulje Hitlerist võtab 15-aastane Traudl kokku lihtsas sõnastuses: „Füürer peab olema midagi väga suurt.” Ta on uhke Saksamaa ja saksa rahva üle ning nn rahvusühiskonna ülla idee mõju all. „Üks kõigi, kõik ühe eest!” Niipea kui kõlavad Saksa hümni helid, valguvad tal liigutuspisarad silma. Poliitilist haridust ei saa ta aga sellal ega ka hiljem ei koolis ega kodus. Luise lütseumi pedagoogid käituvad vaoshoitult, Traudl ei pea kirjutama propagandistlikke kirjandeid, mille teemasid paljude koolide agarad õpetajad oma õppeplaanidesse lisavad. Nürnbergi seadusi ning sääraseid mõisteid, nagu „juudiküsimus”, „rassihügieen” ja „rassihäbi” muidugi käsitletakse, aga ainult kui fakte. Ja need võetakse teadmiseks. Et bolševism on tsiviliseeritud maailma suurim vaenlane ning ohustab selle moraali ja kultuuri, peab Traudl sama hirmuäratavaks kui vaieldamatuks tõsiasjaks. Natsionaalsotsialismi edendatav kirjavara temani ei jõua, piiga öökapil on enne „Jonnipunn” ja „Pesamuna”, pärast Theodor Stormi novellid ning agnes Güntheri menuraamat „Pühak ja tema narr”.

      Kodus ei arutleta natsionaalsotsialismi ega teiste maailmavaateliste küsimuste üle. Ema kannab Hitleri vastu küll isiklikku kauna, kuid füüreri poliitilised ettevõtmised teda ei huvita. Vanaisa kirjutuslaual seisab meene endistest aegadest – Baieri printsregendi Luitpoldi pilt tema omakäelise õnnitlusega kindral Maximilian Zottmannile 60. sünnipäevaks 1912. aastal. Kas need ajad olid paremad? Erukindral Zottmann oma mõtteid ei avalda, tema aktsepteerib kehtivat võimu, ja nii nagu enamikule n-ö harilikele sakslastele, ei tähenda natsionaalsotsialistlik süsteem tallegi mingit reaalset ohtu. Ta on raamatukogu abonent, ainus ajakiri, mida ta loeb, on Der deutsche Jäger (Saksa Kütt), raamatutega ei mõista ta midagi peale hakata. Kodus käib päevaleht Münchner Neueste Nachrichten, et põneva joonealuse romaani ükski osa kaduma ei läheks. Detektorvastuvõtjaga kuulab perekond soovikontserte, õhtuti istutakse ümber laua, kuuldeklapid peas ja tekstiraamat ees, ning jälgitakse telefoniliinide kaudu tehtavaid ooperietenduste otseülekandeid. Vanaisa vihastab iga kord, kui programmi edastamist häirib Traudlile või Ingele tulev telefonikõne.

      1933. aasta on Traudl Jungele eelkõige seetõttu otsustav aasta, et ta avastab endas tantsukire. Inge tutvustab talle õekseid Erika ja Lore Klopferit

Скачать книгу