Hitleri sekretäri mälestused - Traudl Junge

Скачать книгу

teevad seda seniajani.

      1947. aastal tutvub Traudl Junge oma tollase sõbra Heinz Baldi kaudu tema jõukast ettevõtjast patrooniga. Naise minevikust kuulnud, ärgitab too teda kirja panema mälestusi tööst füüreri juures. Ettevõtja endine abikaasa – saksa juuditar, kes elab pärast mehe 1930. aastail algatatud lahutust ameerika Ühendriikides, kuid on temaga heades suhetes – lubab pakkuda käsikirja ühele USA päevalehele.

      Traudl Jungele see mõte meeldib, ta võtab asja peatselt käsile. Tagantjärele ütleb ta, et tundis ka ise vajadust nii põnevat aega jäädvustada, enne kui mälestused tuhmuvad. Teine põhjus oli Hitleri surmaga seonduvad pöörased kuulujutud, mille kohta aina tema arvamust küsiti. Uue ülekuulamise korral saaks ta viidata oma kirjapandule.

      Mõne kuuga, vabadel õhtutel ja nädalalõppudel, tipib Traudl Junge 170 lehekülge memuaare. Kirjutamine pakub talle rõõmu. Käsikiri jääb siiski avaldamata, sest tollal – 1949. aastal – leitakse, et „säärased lood ei paku lugejaile huvi”. Autor aga saab oma tööst vähemalt hingepuhastuselamuse. Tõsi, läbielatust kajastab ta ainult mõningaid momente, kuid ei varja midagi ega püüa end õigustada. Sündmusi, seiku ja subjektiivseid muljeid talletades tõmbab Traudl Junge oma mineviku ühele osale esialgu kriipsu alla. Paraku jäävad tema märkmed pikaks ajaks n-ö kalevi alla.

      Käsikirjast nähtub, et esimestel sõjajärgsetel aastatel on Traudl Junge suhtumine Adolf Hitlerisse tegelikult veel ebamäärane. Seetõttu võib tema tekst tänapäeva lugejat kohati šokeerida. Oma mälestusi aastakümned hiljem ise üle lugedes avastab ta kohkumuse ja piinlikkusega nende ebakriitilisuse ja erapoolikuse. Autor heidab neile ette banaalsust ja osalt lubamatult mühaklikku intonatsiooni. Ta ei mõista kirjapandu ajaloolist väärtust, selle siirus ja ehtsus ärritavad teda. Traudl Junge ei taipa, et nimelt tema pealtnäha kiretud kirjeldused Hitleri ilmetust argipäevast Wolfsschanze’s – nn Hundikoopas – ja Berghofis tõendavad Hannah Arendti palju tsiteeritud teesi paikapidavust, mille kohaselt kurat ongi banaalne. Teda ei lohuta isegi tõsiasi, et inimesed, kes ennast nõnda rahustades kujutavad Hitlerit ja tema lähemaid abilisi inimlike iseloomujoonteta monstrumitena, võivad siit saada selgitavat teavet. Tema silmis on need eeskätt tunnistus mõtlematult elatud ajast, omamoodi lõpparve kahjulikus keskkonnas möödunud puhtsüdamliku noorpõlvega.

      Gertraud Humps, keda hakatakse kutsuma Traudliks, tuleb ilmale 16. märtsil 1920. aastal Saksamaal Münchenis. Kolm nädalat enne seda, 24. veebruaril, kuulatavad Adolf Hitler ja Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei – DAP) asutaja anton Drexler Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei – NSDAP) esimesel suurel koosolekul Müncheni õllerestoranis Hofbräuhaus välja oma ksenofoobse parteiprogrammi. See seik väärib mainimist, kuna koosolek lubab kaitsta puudust kannatava rahva huve.

      Tõepoolest elab suurem osa rahvast viletsuses, on seetõttu rahulolematu ja tulvil poliitilist protestivaimu. Kui 1918. aasta detsembris oli Münchenis 8000 töötut, siis järgmise aasta veebruari keskel juba 40 000. Ei jätku kortereid, toiduaineid ega küttematerjali.

      Traudli isa Max Humpsi , sündinud 1893, õllepruuli ja reservleitnanti, teatakse kui „sarmikat kehkenpüksi, kes „pole just päris truu abielumees”. Ema Hildegard, sündinud Zottmann, on kaasast kolm aastat noorem ja kindrali tütar, kellele ei ole see abielu seisusekohane. Noorpaar asub elama väikesesse mansardkorterisse Schwabingi linnaosas. Paraku kaotab Regenist pärit alambaierlane Max kohe pärast Traudli sündi töökoha õllevabrikus Löwen, majandusliku kitsiduse taustal tulevad esile abikaasade suured iseloomuerinevused ja neist saab probleem. Hildegard on raskemeelne, kuid väga tundeline, kindla maailmapildi ja range moraalikoodeksiga naine. Max on laveerija, suhtub elusse kergelt ja suure huumoriga. Tema peale on raske vihastada, aga võimatu ka kindel olla.

      Nii nagu paljud töötud sel ajal, liitub ka kindla maailmavaateta, pereidüllile sõpru ja niinimetatud spordipoisse eelistav Max Humps paremäärmusliku, vabariigivastastest, natsionalistlikest ja antisemiitlikest meeleoludest kantud Oberlandi Vabakorpusega. See rangelt distsiplineeritud suur sõjaväeline koondis, mille paljud liikmed pärinesid Baierimaalt Oberlandist, asutati 1919. aasta aprillis eesmärgiga astuda välja Müncheni Nõukogude Vabariigi vastu. Nüüd värvatakse sinna agaralt uusi liikmeid. Meeste hulgas, kes on kaotanud pinna jalge alt, kujuneb vabakorpus väga populaarseks. Nad tõmbavad vormirõivad selga, demonstreerivad oma relvi ja aumärke ning avaldavad nõnda rahulolematust sõjakaotuse ja Versailles’ lepingu, sõja tagajärjel naiste emantsipeerumise ning neile antud valimisõiguse, aga ka üldise majandusliku viletsuse suhtes. Baier tõmbab parempoolseid organisatsioone ligi, sest osariigi uus, paremsuunitlusega valitsus on nende suhtes ülimalt leplik.

      Pärast Müncheni Nõukogude Vabariigi kukutamist 1919. aasta mais surub vaba korpus järgmise aasta aprillis maha kommunistlikud ülestõusud Ruhri piirkonnas ja osaleb 1921. aasta maist augustini Ülem-Sileesia piirisõjas Poola vastu. Seal teeb Max Humps kaasa tormijooksu Annabergile, millega vabakorpus pälvis konservatiivsete ringkondade suure tunnustuse. Tema naist ja tütart peab ülal kindralist äi, mees ise viibib kodus harva. Pärast seda, kui liitlased 1921. aasta suvel käsivad kõik sõjaväelised koondised laiali saata, asutab osa Oberlandi Vabakorpuse liikmeid Oberlandi Liidu, mille peakorteriks saab München. Liidu põhikiri deklareerib „võitlust sisevaenlasega” ja on rõhutatult vabariigivastane. Selle juht Friedrich Weber alustab tihedat koostööd NSDAP-ga. 1. mail 1923 tungib Oberlandi Liidu ja Saühine relvastatud üksus Müncheni Oberwiesenfeldi linnaosas kallale sotsiaaldemokraatide ja kommunistide meeleavaldusele. Sama aasta septembrist saab Oberlandi Liidust uue, Adolf Hitleri juhitud Saksa Võitlusliidu liige.

      Hitleri putšist ööl vastu 9. novembrit 1923 võtab Oberlandi Liit osa mitme kompaniiga, ka Max Humps ei jää sündmusest kõrvale ning pälvib oma panuse eest NSDAP Vereordeni. Seejärel Oberlandi Liit küll keelustatakse, kuid see jätkab tegevust Saksa Küti- ja Rännumeeste Liidu nime all.

      Pole selge, kas Max Humps toetab Hitleri putšikatset maailmavaatelistel kaalutlustel või kõigest parema tegevuse puudumisel ja kas ta tõesti usub, et Hitler tagab Saksamaa majandusliku tõusu. Tema tütar igatahes peab teda isamaaliseks landsknehtiks, kellele meeldis tollal ringi käia oma semude kambaga, kuhu kuulus ka hilisem SS-diviisi Leibstandarte „Adolf Hitler” ülem Sepp Dietrich, ja rahvuslikke lööklauseid hõikuda. Pärast nurjunud putši Humpsi ei arreteerita, selleks on ta liiga tähtsusetu tegelane. Kuid kindlat töökohta ei leia mees endiselt. Naine ja lapsed – kuu aega pärast putšikatset, 1923. aasta detsembris, sünnib teine tütar Inge – virelevad vaesuses, ema Hildegard ei tea pahatihti, mida järgmisel päeval lauale panna. 1925. aastal sõidab pereisa Türki, mida juhtis Mustafa Kemal Paša, hilisem Kemal atatürk. End Euroopale lähendada püüdev riik vajab Lääne spetsialistide praktilist abi. Seal leiab Max Humps jälle tööd oma kutsealal, õllepruulina. Kuid perekonna jätab ta ikka Münchenisse. Nüüd katkeb Hildegardi kannatus. Koduperenaine ja sissetulekuta ema ei näe muud võimalust kui minna koos lastega oma vanematekoju. Olles Türgis mõnevõrra järjele jõudnud, üritab Max siiski tuua perekonda enda juurde Smürnasse, nüüdsesse İzmiri, kuid Hildegard keeldub, nõudes selle asemel lahutust.

      Paariaastane Traudl oma ema Hildegard Humpsiga

      Traudl on viieaastane, kui isa ta maha jätab. Ka enne seda ei esinenud Max Humps klassikalises isa- ehk kaitsjarollis, aga neist harvadest hetkedest, mil isa kodus viibis, on ta tütrel meeles hella kaaslase ja leidliku mänguseltsilisena.

      1926. aastal pannakse Traudl kooli. Seda, et nimelt Müncheni Luisenstrassel asuvasse ühiskooli, kuhu võetakse kõigisse konfessioonidesse kuuluvaid lapsi, saab seletada pigem vana botaanikaaia juures Sophienstrassel oleva vanavanemate korteri läheduse kui ema Hildegardi vabameelsusega. Traudl on küll ristitud luterlane, kuid ei tunneta oma seost kirikuga ning teeb pühapäevastelt laste-jumalateenistustelt sageli poppi.

      Peaaegu härrandlikus viietoalises korteris Sophienstrassel annab tooni vanaisa Maximilian Zottmann, sündinud 1852. Traudli silmis on ta karm autoritaarne isiksus ja pedant, kes koostab endale täpse päevakava, peab väga tähtsaks distsipliini ja korda ega saa õieti naljast aru. Isa ta ei asenda. „Sa pead oma plikasid paremini kasvatama!” öeldakse

Скачать книгу