LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Vähi valitsuse välisministrist Jaan Manitskist valimisliidu Isamaa suursponsor.

      Isamaa kulutas valimiskampaaniaks kokku 639 388 krooni.3 Umbes viiendiku sellest rahast andis Manitski. Eriti oluline roll oli Manitskil kampaania alguses, kui Isamaa võitu ei uskunud keegi ja teisi toetajaid oli seetõttu raske leida.

      Manitski motiivid Isamaa rahastamisel olid ilmselt sama omakasupüüdmatud nagu aastaid hiljem, kui ta kulutas miljoneid kroone Eesti Päevalehe elushoidmiseks ja oma koduküla Viinistu ülesehitamiseks. Mõned müüki pandud hooned ja Viinistu lähedal asuva Mohni saare ostis Manitski ära ainult selleks, et need ei läheks vene ärikate kätte.

      1992. aasta kevadel oli olukord välisministeeriumis seega pikantne – apoliitilise valitsuse parteitu välisminister pidas salaja ülal valimisliitu, mis konkureeris peaministri erakonnaga. Manitski toetuse avalikustamine ei saanud seetõttu kõne allagi tulla ja selleks polnud ka vajadust. Annetuste vastuvõtmine polnud keelatud, ükski seadus ei nõudnud sponsorite avalikustamist ja erakondadel polnud see tol ajal ka tavaks.

      Nugisel on hääled koos

      Isamaa kõige populaarsem poliitik 1992. aasta märtsis oli ülemnõukogu esimees Ülo Nugis. Rahva palava armastuse tagasid talle mehine hääl ja jõuline haamrilöök, millega ta ülemnõukogu juhtis.

      Aprilli algul Postimehes avaldatud EKE-Ariko küsitluse kohaselt oli Nugis poliitikute populaarsusedetabelis Lennart Meri järel ja Vaino Väljase ees seitsmendal kohal. Viis esimest selles pingereas olid Arnold Rüütel, Endel Lippmaa, Tiit Vähi, Edgar Savisaar ja Marju Lauristin.

      Isamaa poliitikutest järgnesid Nugisele Mart Laar (13. koht), Kaido Kama (17), Trivimi Velliste (19) ja Enn Tarto (22). EKDLi liider Illar Hallaste ja EKDE esimees Aivar Kala ei mahtunud esimese kolmekümne sekka.

      Säärane edetabel ei olnud sugugi tühipaljas edevuse asi. Reiting oli poliitikas mehe mõõt, mis näitas võimet hääli koguda. See osutus tähtsaks näiteks siis, kui hakati valimisnimekirja koostama ja Isamaa nõukogu pidi seetõttu lõpuks ka esimehe valima.

      Esinumber pidi olema häältemagnet, kuid ainuüksi sellest ei piisanud. Vaja oli ka valimisliitu kuuluvate erakondade juhtide toetust ehk peenemalt öeldes koostöövõimet.

      Nugis oli alati valmis kõiki ja kõike juhtima – ka siis, kui tal selleks toetust nappis. Tolleaegses poliitilises slängis oli isegi väljend Nugisel on hääled koos! – see tähendas katset lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad.

      Küllap oleks Nugis meeleldi juhtinud ka Isamaad, aga erinevalt avalikkusest olid tema toetajad Isamaas selges vähemuses.

      Nooremate meeste vastuseisu tõttu ei saanud Nugis isegi Isamaa ühe asutajaerakonna, Vabariiklaste Koonderakonna esimeheks, vaid sellele kohale valiti kompromisskandidaadina Leo Štarkov.

      Ülemnõukogu esimehel oli palju häid omadusi: ta oli kohusetundlik, sõnapidaja, ustav ja vapper eestimeelne mees, kuid tema tehasedirektori mentaliteet, käskiv kõneviis ja sagedased tundepursked ei sobinud kokku Isamaa teiste liidrite märksa liberaalsemate hoiakutega.

      Nugis oli pärit hoopis teisest ajastust ja hoopis teisest keskkonnast kui äsja Tartu ülikooli lõpetanud humanitaarid, üleöö poliitikuteks hakanud luteri kirikuõpetajad või maausku pöördunud ugri-mugri metsamehed.

      Paljud Isamaa tulevased parimad pojad polnud veel sündinudki, kui Nugis oli juba lõpetanud Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikumi ning õppis masinaehitust Valgevene polütehnilises instituudis. Ta oli elupõline tehasedirektor ja kauaaegne kompartei liige, kes laulva revolutsiooni ajal sai tuntuks Töökollektiivide Liidu juhina. See oli organisatsioon, mille eestimeelsed direktorid lõid vastukaaluks töökollektiivide nõukogule, mis otse Moskvale alluvaid Vene ettevõtteid koondades võitles Eesti iseseisvuse vastu.

      Nugisele lisas kuulsust see, et just tema juhitud lambivabrik Estoplast oli esimene üleliidulise alluvusega ettevõte, mille juhtimise Moskva Eestile loovutas.

      1990. aasta kevadel valiti Nugis ühtaegu nii Eesti Kongressi kui ülemnõukogu liikmeks ja seejärel kohe ka esimeheks. Kui Eesti Kongressis tekkinud koostöö tulemusel kaks sisuliselt nii vastandlikku ühendust nagu Töökollektiivide Liit ja Res Publica 1990. aasta sügisel Vabariiklaste Koonderakonna moodustasid, siis panustasid respublikaanid sinna palju mõistust ning Töökollektiivide Liit palju raha. Mõistus võitis ja vabariiklaste toimetamisi suunasid peagi juba Pan Kleksi akadeemia poisid Jüri Luik, Indrek Kannik ja Mart Nutt. Nugist hoiti küll häältepüüdjana ja parlamendi karmi karjatalitajana eesliinil, kuid sisulisi otsuseid langetasid vabariiklaste erakonnas ja Isamaas teised inimesed.

      Nii ei olnudki Nugisel heast reitingust hoolimata võimalust Isamaa etteotsa tõusta. Isamaa nõukogu kaheksast liikmest toetas teda mõnel määral vaid Leo Štarkov, ametivend Töökollektiivide Liidu ajast, aga kõik ülejäänud olid kindlalt tema vastu.

      Hetk Helsingi lennujaamas

      Kuna esinumbri valikul oli esmatähtis tema võime valimistel hääli koguda ning üheaegne hea klapp kõigi nelja erakonna otsustajatega, siis soosis tähtede seis ilmselgelt Mart Laari.

      Laar tegutses silmapaistvalt Eesti Komitees ja ülemnõukogus, kuid tema tähelennule oli aastate eest tõelise stardikiirenduse andnud hoopis KGB. See juhtus siis, kui innuka muinsuskaitsjana ja nobeda ajalookirjutajana juba pisut tuntust kogunud Laar sõitis 1989. aastal koos Ivo Linna ja Alo Mattiiseniga väliseestlaste kutsel Kanadasse, et esineda Eesti vabariigi aastapäeva üritustel.

      Kui Laar märtsis sealt naastes Helsingisse jõudis, tabas teda nagu välk selgest taevast väliseestlastelt kuuldud uudis, et kodumaal ootab teda ees vangikong. Põhjuseks oli ajakirja Vikerkaar novembrinumbris ilmunud artikkel “Õuduste aeg”, milles Laar oli kirjutanud, et Vene julgeolekutöötajad hävitasid 1941. aastal Eestis kolm küla ja naelutasid puu külge ühe lapse.

      Nüüd, mitu kuud hiljem ja just Laari äraolekul oli kompartei häälekandjas Rahva Hääl 7. märtsil ilmunud sõnum pealkirjaga “Eesti NSV Prokuratuuris”. Selles anti teada, et “tegelikult niisuguseid inimvihkajalikke tegusid 1941. aastal Punaarmee ja hävituspataljoni võitlejate poolt Eestimaal toime ei pandud ning M. Laari väited on valed väljamõeldised, mille levitamine on kriminaalkorras karistatav. Eesti NSV Prokuratuur on algatanud kriminaalasja.”4

      Tavaliselt kandsid säärased teated ENSV aseprokuröri Jüri Kasesalu allkirja, aga seekordne sõnum oli anonüümne, ilma vähimagi viiteta autorile. Kes ridade vahelt lugeda oskas – ja tol ajal oskasid seda paljud inimesed –, see sai muidugi kohe aru, millisest asutusest uudis tegelikult pärit on.

      KGBl oli Gorbatšovi ajal kombeks teisitimõtlejaid maalt välja saata, hirmutades vastuhakkajaid vanglaga. Nii ei pidanud enam poliitvangidega jändama. Vastalistele anti valida, kas elada Siberis traataia taga või vaba mehena väljaspool Nõukogudemaad. Mõistlik inimene valis loomulikult teise võimaluse.

      Kriminaalasjast teatamine Rahva Hääles võrdus tol ajal juba ette süüdimõistva kohtuotsusega. Kuna teade ilmus ajal, mil Laar oli välismaal, eemal ENSV prokuratuuri haardeulatusest, siis on vähemasti tagantjärgi ilmne, et ettevõtmise eesmärgiks oli see, et ta sinna jääkski.

      Laar oleks pidanud Eestisse jõudma naistepäevaks, 8. märtsiks. Aga Torontos puhkenud lumetormi tõttu jäi lennuk hiljaks ja Laar ei jõudnud Helsingis laevale. Järgmine laev väljus Tallinnasse alles paari päeva pärast ja muud võimalust Soomest Eestisse pääsemiseks tol ajal polnud.

      See sundpeatus andis Laarile paar päeva otsustamiseks, kas põgeneda Rootsi ja paluda seal varjupaika või taluda kodumaal tagakiusamist ja vangipõlve.

      Jurist Juhan Kristjan Talve, hilisem Isamaa asutajaliige, kelle juures Laar Soomes peatus, veenis teda Rootsi pagema, aga Laar riskis ja tuli tagasi Eestisse, kuhu oli jäänud ka tema pere: abikaasa Katrin nelja-aastase Mihkli ja kaheaastase Kadriga. Hirm oli nii suur, et kui Katrin sättis end sadamasse laevale vastu minema, hoiatas tema isa, Siberis käinud mees: “Ära lapsi kaasa võta! Nad ei pea nägema, kuidas nende isal käed raudu pannakse!”

      Punavõim

Скачать книгу