LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seisnes selles, et küllakutsuja maksis lennupileti kinni sellele trükitud dollarihinna järgi, aga Eestis sai nende dollarite eest kursivahe tõttu kümneid kordi rohkem rublasid, kui oli kulunud pileti ostmiseks. Selleks et vaheltkasu poliitikute isiklikku taskusse ei läheks, hakati sõidupileteid ostma erakonna raha eest ja seega tuli ka pileti eest saadud hüvitis tuua erakonna kassasse. Tulu oli nii suur, et sel moel rahastati EKDLi kõiki jooksvaid kulutusi. Lisaks koguti suur hulk raha 1992. aasta valimiskampaaniaks. EKDL oli valimisliidu Isamaa erakondadest ainus, millel oli kampaania alguseks valuutavaru, kokku umbes 8000 dollarit.

      Karmi parteidistsipliiniga rahuolematutele reisipoliitikutele endile jäi lohutuseks taskuraha, milleks nõukogude võim vahetas rublade vastu välisvaluutat täpselt sama absurdse kursi järgi.

      Kui Arge ja Reisner olid Aerofloti rahamasinaga juba veidi valuutat teeninud, otsustasid nad EKDLile mikrobussi soetada. Arge sõber Kristjan Moora, hilisem Eesti kaitseatašee Berliinis, vedas ülikoolis õppimise kõrvalt Soomest Eestisse kasutatud autosid. Mooral oli uskumatu anne panna sõitma mistahes riistapuu, millel veel vähegi auto tunnuseid oli. Peagi leidiski ta kuskilt Helsingi lähedalt EKDLile ühe vana naljaka kaheksakohalise Fordi.

      Arge ja Reisner võtsid fimmid ühes ja sõitsid Soome kaupa tegema. Hind kujunes koos kindlustuse ja maksudega paraku pisut suuremaks, kui nad algul arvestanud olid. Tagasisõiduks jätkus raha ainult inimestele, aga mitte bussile laevakoha ostmiseks.

      Moora arvestas välja, et kui pikematel langustel mootor seisma panna, on laevapiletist odavam sõita Eestisse Venemaa kaudu bussiga. Bensiin oli nii odav ja laevapilet nii kallis. Nõnda vuraski partei esimene oma sõiduk Soomest Eestisse mööda maismaad.

      Toompeal tuli buss parkida Lossi platsil alati kõige äärmisse ritta ninaga allamäge, muidu ei saanud seda käima. Kütus oli vilets ja aku vana. Käivitamiseks lasti buss allamäge veerema. Kui hoog juba suur, lükati käik sisse ja mootor võttiski tuurid üles.

      Uue elu sümbol

      1992. aasta mais avas ühisettevõte Saku Õlletehas uue keedumaja. Selle rajamist oli alustatud juba 1985. aastal, aga Moskvas võimule tulnud Mihhail Gorbatšovi karskuskampaania tõmbas õlletehase plaanidele kriipsu peale.

      15. mail 1992 peetud avamispeol võis uue keedumaja tohutult suurte vasesulamist katelde vahel lisaks eesti keelele kuulda ka soome, rootsi ja inglise keelt. Saku Õlletehas oli juba rahvusvaheline ettevõte, mille osanikeks olid Eesti riigi kõrval ka soomlaste Hartwall ja rootslaste Procordia Beverage. Kumbki välisosanik oli uude pruulikotta investeerinud 10 miljonit Soome marka.

      Uue tootmishoone avamise puhuks olid Saku õllemeistrid valmistanud Eesti esimese luksusõlle Saku Reval Luksus. Hartwalli peadirektor Erkki Bäckmann, kes keedumaja avamas käis, nimetas uut kesvamärjukest esimeseks rahvusvahelise klassi õlleks Eestis pärast Teist maailmasõda.

      Seda jooki ei müüdud rublade eest, vaid seda sai kuni rahareformini osta üksnes valuutapoodidest. Uudsesse 0,33-liitrisesse pudelisse villitud õlle eest tuli seal välja käia 3,1 Soome marka.

      Põhjus oli selles, et Saku Reval Luksus oli küll Eesti õlu, aga seda ei toodetud algul tegelikult Sakus, vaid litsentsi alusel hoopis Soomes. Sakus sai selle tootmine võimalikuks alles 1993. aasta veebruaris, kui avati uus villimisliin. Siis lõpetati ka nõukogudeaegse legendaarse Žiguli õlle pruulimine. Seda asendas hinnalt enam-vähem samaväärne Pilsner.

      Aga 1992. aasta mais ei tähistanud Saku Reval Luksus murrangut mitte ainult õllepruulimises, vaid ka poliitikas, sest just sellele kangele (5,4 %) heledale õllele usaldas tulevase Eesti presidendi käsi keskse rolliIsamaa esimese murranguhõngulise propagandavõidu niisutamisel.

      Kuni 1992. aasta kevadeni püsis Isamaa kõigist ponnistustes hoolimata Koonderakonna ja Rahva-Keskerakonna varjus. Valimisstaap vihtus palehigis tööd teha, aga sellest ei paistnud vähimatki tulu tõusvat.

      EKE-Ariko märtsikuises küsitluses juhtis teiste ees pikalt Koonderakond (22,2 %), järgnesid Rahva-Keskerakond (11,2), Vene Demokraatlik Liit (7,9), ERSP (7,6) ja Maaliit (6,7). Kõikide ülejäänud erakondade, sealhulgas ka sotside ja kommunistide toetus oli allpool viit protsenti.

      Isamaa populaarseim koostisosa oli EKDL (4,2). Vabariiklaste, EKRE ja EKDE toetus oli ühe protsendi kandis ehk väiksem kui statistiline viga. Sellegipoolest oli Isamaal valimisliiduna poolehoidjaid veelgi vähem kui liitu kuuluvatel erakondadel nelja peale kokku.

      Koonderakond edestas pärast jaanuarikuist valitsusevahetust kõiki teisi erakondi mäekõrguselt ja tõus jätkus. Edgar Savisaare Rahva-Keskerakond ja Marju Lauristini sotsiaaldemokraadid olid sama sündmuse mõjul seevastu vabalanguses.

      Olulisim muutus parteimaastikul oli see, et venelaste seas kerkis 1992. aasta algul kõige populaarsemaks poliitikuks Savisaar. Jaanuaris oli ta seda napilt ja kevadeks oli ta seda juba ülekaalukalt. Hiljuti veel nii vihatud Rahvarinde juhist tegi venelaste lemmikpoliitiku võimuhaaramise katse 1992. aasta jaanuaris, mille ta pani toime punakindralite ja internatside toel.

      Mures oma maine languse pärast eestlaste seas, nõudis Savisaar rahvaga kõnelemiseks ETVlt eetriaega. Peaministrina oli ta niisuguseid jutlusi pidanud igal laupäeval riigiraadios, aga nüüd polnud tal enam voli kedagi käskida. ETV juhtkond keeldus, kuid pakkus võimalust korraldada otsesaatena kahe suurima poliitilise jõu debatt.

      Üritades kõiki üle kavaldada, ei valinud Savisaar vastaseks sugugi riigi suurimat poliitilist jõudu Koonderakonda, nagu ETV soovis, vaid kutsus kerge seljavõidu lootuses duellile hoopis Isamaa. See paistis Koljati ja Taaveti heitlusena: ühel pool tõeline poliitiline gigant, mitmeaastase peaministrikogemusega Rahvarinde juht, teisel vaevu tudengieast välja kasvanud noorukid.

      Ent Isamaa juhid nägid Savisaare pakkumises taeva kingitust. Kas nüüd või mitte kunagi! Kaks tundi tasuta eetriaega riigi sisuliselt ainukeses telekanalis koos rahva hiljutise iidoliga oli võimalus, mida ei tohtinud kasutamata jätta.

      28. mail peetud televäitluse lõpptulemus oli Savisaarele masendav. Isamaa oli heitluseks põhjalikult valmistunud. Terve saade oli valimisstaabis mitu korda üksipulgi läbi mängitud, kõikvõimalikud küsimused ja vastused täpselt kirja pandud, iga lause lausa läikima lihvitud. Igal vähegi haritud televaatajal ei saanud jääda kahtlust, et poliitikasse on astunud värske jõud, mis ei erine konkurentidest mitte ainult hästi istuvate ülikondade, vaid ka selge sõna ja kindla maailmavaate poolest. Televäitlus algas majandusteemadega, kus Savisaar endise peaministrina suutis koos oma kaaskonnaga veel kuidagi vankrit teel hoida. Aga saate teises pooles kodakondsusseaduse ja migrantide üle vaieldes tegid Mart Laar, Jüri Luik, Indrek Kannik ja Kaido Kama puhta töö.

      Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves oli parajasti Eestis ja jälgis Isamaa triumfi teleekraanilt. Ta oli nähtust niisuguses vaimustuses, et tõttas veel hilisõhtul poodi ja ostis terve kotitäie Saku Reval Luksust. See oli nooremate õllesõprade silmis uue, kaua igatsetud lääneliku elu sümbol nagu Isamaagi. “Nüüd pole enam kahtlust, et ükskord te võidate niikuinii,” olid Ilvese esimesed sõnad, kui ta oma kalli kandamiga uhkelt üle Lauri Vahtre elupaiga läve astus, kus isamaalased edukat esinemist tähistasid.

      Saku Reval Luksuse tootmine lõpetati 2000. aasta novembris. Isamaa esimees Mart Laar oli siis juba teist korda peaminister.

      Savisaar ründab krooni

      1992. suve tähtsündmuste, 20. juunil alanud rahareformi ja 28. juunil toimunud põhiseaduse rahvahääletuse õnnestumine tõstis inimeste meeleolu. Oma raha oli esimene selge, igale inimesele silmaga nähtav ja käega katsutav märk riigi iseseisvusest. Ametlikult oli vabadus saabunud juba ligi aasta tagasi, aga igapäevaelus polnud see rahvale seni kaasa toonud midagi muud peale kohutavate majandusraskuste. Ainsaks ametlikuks isikutunnistuseks oli ikka veel Nõukogude pass, Vene väed ei kavatsenudki lahkuda ja isegi riigi lääne- ja põhjapiiri valvasid veel kuni 1992. aasta augusti alguseni Vene piirivalvurid. Kroon polnud seetõttu ainult maksevahend, vaid ka iseseisvuse ja vabaduse sümbol, esimene tunnismärk uskumatuna tunduvast võidust võõra võimu üle.

      Pärast rahareformi hinnatõus pidurdus ja poelettidele hakkas tasapisi ilmuma kaupu, mida polnud seal juba mitu aastat nähtud. Ehkki

Скачать книгу