ТОП просматриваемых книг сайта:
Isamaa tagatuba. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Isamaa tagatuba
Год выпуска 2012
isbn 9789949308248
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Vähi lubas töörahu saavutamiseks ja ülemnõukogu poolehoiu võitmiseks, et moodustab spetsialistide valitsuse, mille ministrid peatavad kuulumise erakondadesse, ei sekku valimisvõitlusse ja teevad koostööd kõigi saadikurühmadega. Samuti lubas ta avalikult, et ei kandideeri riigikogusse.
Isamaa oli küll Savisaare vastu ja aitas ta kukkumisele igati kaasa, kuid ei sidunud end avalikult ka Vähiga. Kuna Vähi lubas kiiresti läbi viia rahareformi, panna põhiseaduse rahvahääletusele ja korraldada riigikogu valimised, siis toetati uut valitsust hääletustel, kuid avalikus kõnepruugis hoiti end siiski Koonderakonnast eemale.
Juba aasta algul andis Isamaa tulevane poliitiline sekretär Indrek Kannik Postimehes teada, et Isamaa keeldus osalemast Koonderakonna algatatud läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks, kuna Koonderakond tahtis ainult peaministrit vahetada, mitte valitsuse poliitikat arutada. Isamaa tahtis muuta just valitsuse poliitikat, mis takistas vara tagastamist õigusjärgsetele omanikele ja püüdis teha kõikidest migrantidest Eesti kodanikud.
Valitsusevahetus ja kahe suurema konkurendi, Koonderakonna ja Keskerakonna võimuvõitlus aitas Isamaal lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.
Esiteks andis Savisaar liiga kauaks võimu külge klammerdudes Keskerakonnale niisuguse löögi, millest see enne valimisi päriselt enam ei toibunudki. Vene kindralite ja riigivastaste toel eriolukorra väljakuulutamine tegi Savisaarest ajakirjanduses paaria, kelle valitsust nimetati selle viimastel päevadel internatside juhi nime järgi Savisaare-Lebedevi valitsuseks.
Teiseks sai Keskerakonna rünnakute peamiseks märklauaks nüüd Koonderakond. Peaaegu olematu toetajaskonnaga Isamaad kohtles Savisaar tühja kohana, mille materdamine ei tasu vaeva. Keskerakonna hoiak muutus alles kuu aega enne riigikogu valimisi, kui Savisaar lõpuks nägi, et Isamaa võib võimule tulla.
Kolmandaks oli Koonderakonna üks väljapaistvamaid poliitikuid Tiit Vähi valimisvõitlusest vabatahtlikult kõrvale astunud. Kuna valitsus vajas ka Isamaa hääli, siis tekkis Isamaal esmakordselt vahetu võimalus mõjutada valitsuse poliitikat.
Kokkuvõttes tähendas 1992. aasta alguse valitsuskriis Isamaale esimest suurt poliitilist võitu.
VALIMISKAMPAANIA
Big Mac – value pack!
Mida lähemale jõudsid 1991. aasta jõulud, seda rohkem kipra kiskus välisministeeriumi pressiesindaja Tiit Pruuli kulm. Kuidas seda küll Lennartile öelda? Mis näoga talle otsa vaadata?
Alles see oli, kõigest seitse kuud tagasi, kui ta seltsikaaslaste pealekäimisel Tartust Tallinnasse ja Postimehest välisministeeriumisse kolis. Palka sai ta siin küll vähem, kuid töö oli hoopis teine tera. Palju laiema haardega ja põnevam.
1991. aasta suve lõpp ja sügis, Eesti uue iseseisvuse esimesed kuud, olid olnud erakordselt pingelised. Teel Põhjamaadesse Eesti riigile tunnustust hankima oli välisminister Lennart Meri 25. augustil otse mootorlaeva Nord Estonia pardalt dikteerinud välisministeeriumi valvesekretärile käskkirja, millega tühistas kõigi töötajate puhkused ja kehtestas ministeeriumis seitsmepäevase töönädala.
Sellele järgnenud diplomaatiliste suhete taastamise ja vastastikuste visiitide virvarr olid välisministeeriumi pressipealikult röövinud kogu jõu, aga lahkumismõte tundus nüüd sellegipoolest reetmisena, sest lisaks väsimusele kehutas teda tagant poisikeselik rännukihk.
Pruuli oli 26-aastane, aga ta polnud piiride avanemisest hoolimata õieti kuskil oma käe peal reisimas käinud. Kõik ta päevad möödusid välisministeeriumis ja napid öötunnid valdavalt Lasnamäel, kus ta üüris seltsikaaslase Eerik-Niiles Krossi vanematelt korterit. Naine oli koos kahe väikese tütrega – neist noorem alles pooleaastane – jäänud Tartusse. Pere juurde jõudis Pruuli Tallinnast põigata harva. Kui hästi läks, siis korra nädalas, aga sageli ei läinud hästi. Kõik kõrvalekalded marsruudilt Lasnamäe-Toompea-Tartu olid seotud eranditult tööga, mis enamasti tähendas täiesti ettearvamatult käituva ministri sõnade ja tegude tõlkimist ajakirjanike jaoks arusaadavasse keelde.
Novembri viimastel päevadel, kui Meri oli Oslosse Norra välispoliitika instituudi korraldatud julgeolekukonverentsile sõitnud, võttis Pruuli viimaks südame rindu ja poetas ministri lauale kirjakese:
Palun Su luba, et kas lahkuda töölt välisministeeriumist või – kui see peaks võimalik olema – võtta umbes poolteist-kaks kuud palgata puhkust. Sõidan pühapäeval Austraaliasse, sealt Uus-Meremaale, Fidžile, Samoale, Tongale.
Palun ära käsitle mu soovi kui otsustaval hetkel põgenemist. Vajan lihtsalt täielikku väljalülitust. Ja eks Sa tea ju isegi vana reisumehena selliste matkade võlu.
Minu töö Toompeal võtaks üle Urmas Reitelmann.
Tänan Sind seniste koos töötamise võimaluste eest ja loodan, et see on mõeldav tulevikuski. Võttes endale õiguse tunda, et me suhted on midagi rohkemat kui vaid ülemuse-alluva vahekord, usun, et mõistad mu soovi aeg maha võtta.
Pruuli ei tahtnud sildu põletada ega tänamatu kaabakana näida. Ta kaalus iga sõna. Kiri pidi olema aupaklik, aga samas sõbralik ja mitte väga ametlik.
Jäänud oma läkitusega rahule, laskis ta sekretäril koostada välisministeeriumi blanketil ametliku ingliskeelse teatise, milles Eesti Vabariigi välisministeerium palus kõigil, kes seda kirja loevad, mister Tiit Pruulit võimaluse korral igati aidata. Täpselt samasuguseid kirju oli oma reisidel Nõukogude Liidu avarustes kasutanud kirjanik Lennart Meri – sealt sellise kirja ideegi.
Nüüd jäi üle veel vaid lennukile istuda. Üks vana sõber oli saanud Aerofloti odavmüügist rublaaja viimased odavad piletid Austraaliasse, üks ots alla 200 dollari tükk. Ja ainult ühe otsa pileteid oligi vaja.
Lisaks välisministeeriumi hädaabikirjale ja okupatsiooniajast pärit Nõukogude Liidu diplomaatilisele passile oli Pruulil taskus ka nn Jaaksoni pass. See oli esimese iseseisvusaja isikutunnistuse moodi dokument. Neid andis pagulastele välja Eesti peakonsulaat New Yorgis. Pruuli oli suursaadik Ernst Jaaksonilt passi saanud koos välisminister Lennart Meri ja ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga 17. septembril 1991. Eesti võeti tol päeval, juba vähem kui kuu pärast iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks.
Dokumente oli Pruulil seega palju, aga raha peaaegu üldse mitte. Ent kui ta koos sõbraga Austraalias Darwini lennujaamas maandus, vedas neil kohe hullupööra. Quantase lennufirma oli mõlema mehe seljakotid jäljetult ära kaotanud. Vabanduste saatel ulatati hüvituseks hunnik esmatarbeasju ja 150 dollarit valuraha, mis mõjus nagu hingeõnnistus. Sellise summa teenimiseks oleks Eestis tulnud mitu kuud tööd teha.
Teise äärmiselt meeldiva üllatuse valmistas McDonalds, kellel oli Austraalias parajasti käimas suurejooneline reklaamikampaania Big Mac – value pack! Väärt pakk koosnes kolmest saiaviilust ja kahest kotletist. Nii sai ühel päeval üks mees kaks saiaviilu ja ühe lihatüki, teine aga ühe saiaviilu ja ühe lihatüki. Järgmisel päeval osad vahetusid.
Menüü läks märksa vaheldusrikkamaks siis, kui kohtuti väliseestlastega. Pruuli kutsuti Adelaide’i, Sydneysse ja Melbourne’i Eesti olukorrast loenguid pidama. See oli tuttav töö. Pärast ülikooli lõpetamist oli Pruuli lugenud ajakirjanikuameti kõrvalt väliseesti kirjandust, nüüd siis, vastupidi, tuli rääkida väliseestlastele Kodu-Eestist. Loengute eest andsid väliseestlased öömaja ja maksid isegi raha.
Veidi jaksu kogunud, otsustas Pruuli koos oma rändurist sõbraga Polüneesia kaudu Põhja-Ameerikasse minna. Seal tahtsid nad pikema tiiru teha, kuid kõik ilusad plaanid lõikas läbi ärev telefonikõne kodumaalt. Helistas Indrek Kannik, kellega Pruuli oli juba aastaid peaaegu kõike koos teinud. 1989. aastal aitasid nad koos taastada Eesti Üliõpilaste Seltsi, järgmisel kevadel