LITMIR.BIZ

Скачать книгу

see, et Kannik, Luik ja Nutt moodustasid koos Töökollektiivide Liidu direktoritega peagi Isamaa erakonna ühe eelkäija, Vabariiklaste Koonderakonna.

      1991. aasta kevadel liitus Pan Kleksi akadeemiaga Tiit Pruuli, kes oli Kanniku ja Luige ülikoolikaaslane ajakirjandusosakonnas, mille ta lõpetas 1990. aasta kevadel. Erinevalt teistest akadeemikutest ei vaimustunud Pruuli parteipoliitikast. Ta tahtis saada kultuuriajakirjanikuks ja vaatas sõprade sisepoliitilist rähklemist kerge muigega. Pruuli oli suurte projektide mees ja liitus Isamaaga alles 1992. aasta sügisel, kui oli parteitu pressiesindajana aidanud selle erakonna ise valmis teha.

      ISAMAA SÜND

      Isamaa kerkis komeedina poliitikataevasse, aga mitte erakonnana, vaid nelja erakonna valimisliiduna. Esimestel sõjajärgsetel riigikogu valimistel 20. septembril 1992 sai Isamaa üllatavalt ülekaaluka võidu ja moodustas Euroopa noorima peaministri Mart Laari juhtimisel valitsuse, mille algatatud reformid panid aluse Eesti kiirele pöördumisele idast läände.

      Isamaa tuumiku moodustasid valdavalt Hruštšovi ajal sündinud, Brežnevi ajal kasvanud ja Gorbatšovi ajal ülikoolis õppinud humanitaarid, kes juba laulva revolutsiooni alguseks olid koondunud mitmesugustesse sõpruskondadesse. Liikumine Noor-Tartu, muinsuskaitseklubi Portaal, raamatuklubi Tõru, tudengiteater Valhalla, vaidlusklubi Alternatiiv, üliõpilasselts Sodalicium, noorteühendus Uus Eesti, 10. aprilli liit ja paljud teised rühmitused olid justkui ühinemismärguannet ootavad embrüod, kust lõpuks arenes välja erakond, mille teeneid Eesti puhtaks rookimisel kommunistlikust saastast on raske üle hinnata.

      Kuigi tegu polnud poliitiliste organisatsioonidega, aeti kõigis neis rühmitustes suuremal või vähemal määral Eesti asja ja nende hilisem mõju poliitikale on võrreldav põrandaaluste vabadusvõitlejate ennastsalgavate ettevõtmistega. Okupatsioonivõimu silmis hädavaevu sallitud, aga siiski seaduslikes või vähemasti poolseaduslikes, enamasti kultuurikallakuga ühendustes õppisid noored inimesed koostööd tegema ja üksteist usaldama, nii et laulva revolutsiooni saabudes ei osanud nad mitte ainult üksteisel käest kinni hoides kõikuda, vaid ka tõhusalt tegutseda.

      Edasi tuli juba Muinsuskaitse Selts, mis alustas tööd 1986. aastal Jüri kalmistul lehti riisudes ja jõudis oma tipphetkedeni muinsuskaitsepäevadel 1988. aasta aprillis Tartus, kus esimest korda pärast Eesti okupeerimist korraldati võimas sinimustvalge meeleavaldus. Too esimene lipp koosnes perekond Kasterpalu kahest voodilinast, millest üks oli siniseks värvitud. Must lipusiil oli eriti hinnaline – selleks ohverdas Karin Kasterpalu oma seelikuriide.

      Tulid ka sõltumatu infokeskus, ajakiri Heinakuu, sõltumatud noortefoorumid Tallinnas ja Tartus, ühendus Res Publica. Tuli Eesti Instituut, mille loomeliitude kultuurinõukogu asutas 1988. aasta oktoobris, et kirjanik Lennart Meri kava järgi luua varivälisministeerium. Tuli isegi Töökollektiivide Liit, kus eestimeelsed tehasedirektorid, ise enamasti küll kompartei liikmed, seisid vapralt vastu üleliidulise alluvusega ettevõtete venelastest töökollektiivide väljaastumistele.

      Veidi hiljem, 1988. aasta detsembris, loodi usujuhtide üleskutsel Eesti Kristlik Liit, mis augustis 1989 muutus Eesti Kristlik-Demokraatlikuks Liiduks.

      Viimaks tõusis ühe kõige kirkama helgiheitjana esile Eesti Üliõpilaste Selts, mille taastas Tartus üliõpilasselts Sodalicium. Kahekümne ühest EÜSi tegevliikmest, kes taastamispäeval värvid said, jõudsid tublisti rohkem kui pooled mõni aasta hiljem iseseisvas Eestis kas ministritoolile või mõnda muusse kõrgesse riigiametisse, juhtisid Isamaa valimiskampaaniat või täitsid esimese põhiseadusliku valitsuse teenistuses tähtsaid ülesandeid. 1. detsembril 1988 üheskoos EÜSi liikmeiks saanud Mart Laar, Jüri Luik, Indrek Kannik, Tiit Pruuli, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre, Indrek Tarand, Ivo Rull, Eerik-Niiles Kross, Sulev Kannike, Margus Kolga, Margus Kasterpalu, Margus Kastehein, Tiit Riisalo ja Marek Strandberg on tänapäevalgi poliitikahuvilisele tuntud nimed.

      Karin Jaani naeratus

      1991. aastaks, kui Eesti taas vabaks sai, oli klubidest, seltsidest, liitudest, ühendustest ja ka lihtsalt sõpruskondadest tekkinud neli parempoolset parteid:

      1. Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, EKDE, asutatud 23. juulil 1988 Ida-Virumaal Kalvis. Eestvedajad Aivar Kala, Toivo Jürgenson, Kalle Jürgenson, Jaanus Betlem, Andrus Villem.

      2. Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, EKDL, asutatud 29. augustil 1989. Eestvedajad Illar Hallaste, Mart Laar, Trivimi Velliste, Karin Jaani.

      3. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, EKRE, asutatud 9. juunil 1990. Eestvedajad Kaido Kama, Enn Tarto, Andres Heinapuu, Kalju Põldvere.

      4. Vabariiklaste Koonderakond, W, asutatud 22. septembril 1990. Eestvedajad Leo Štarkov, Ülo Nugis, Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt, Matti Päts.

      Need olid väikesed, sünnihetkel enamasti mõnekümneliikmelised parteid, kuid peale EKDE olid nad kõik imekombel esindatud ka ülemnõukogus. Seadusandjatena tegutsesid Illar Hallaste, Mart Laar, Ülo Nugis, Kaido Kama, Andres Ammas, Villu Jürjo jt.

      Teine koht, kus koostööd harjutati, oli Eesti Kongress ja Eesti Komitee. Seal oli tulevastel isamaalastel veelgi rohkem esindajaid.

      Aga nii ülemnõukogu kui ka Eesti Komitee olid poliitiliselt veel nii ebamäärased ja laialivalguvad moodustised, et tungivat vajadust ridade koondamiseks väikeparteidel ei tekkinud. Ka üks mees oli sealsel lahinguväljal sõdur, nagu EKRE liige Kaido Kama korduvalt oma tegudega tõestas.

      Erakondi ei sundinud ühte heitma mitte niivõrd sisepoliitiline paratamatus, kuivõrd välismaine surve. EKDL ja EKDE polnud sugugi juhuslikult end ristinud äravahetamiseni sarnaselt välismaiste sõsarparteidega. Eriti just Saksa kristlikud demokraadid olid kahele Eesti pisierakonnale mitte ainult eeskujuks, vaid ka suureks sihiks partnerite ja toetajatena.

      Eesti iseseisvumise eel käisid Saksa Kristlik-Demokraatliku Liidu esindajad korduvalt Baltimaades kohalike erakondadega tutvumas, et leida tulevasi koostööpartnereid. Üha sagedamini kutsuti siinseid parempoolseid poliitikuid ka Saksamaale koolitustele ja seminaridele.

      Üks agaramaid välissuhete sõlmijaid oli EKDLi esimees, Kadrina 30-aastane pastor Illar Hallaste. Usuteaduste instituut oli talle olnud pooleldi sundkäik pärast seda, kui ta Tartu ülikoolist välja visati, põhjuseks üheaegne kuulumine komsomoli ja kirikukoguduse ridadesse. Koos usuharidusega oli Hallaste saanud suhu sorava saksa keele, millest tal hiljem elus palju kasu oli.

      Kus poisiohtu Hallaste ja tema veelgi noorem kaasvõitleja, 29-aastane Mart Laar hallipäiste lääne parteiveteranidega asju ajades kimpu jäid, seal oli EKDLil varuks vastupandamatu salarelv, noor ja ilus välissekretär, hilisem Eesti suursaadik Karin Jaani, kelle malbe olek, arukas jutt ja veetlev naeratus sulatasid kõigi kristlike vanahärrade südamed.

      Karin Jaani asjaajamisoskus oli nii tõhus, et aitas tal Nõukogude armeest ära päästa hilisema Isamaa majandusjuhi Jaanus Reisneri, kes tol ajal õppis pedagoogilises instituudis ja oli EKDLi noorteorganisatsiooni aseesimees. KGB kasutas sõjakomissariaate sageli poliitiliselt tülikate noormeeste kimbutamiseks ja Reisner taheti otse ülikoolist aega teenima võtta.

      EKDLi välissekretärina leidis Karin Jaani 1990. aastal võimaluse toimetada Reisner viimasel hetkel otse Nõukogude armee nina alt Leningradi ja Moskva kaudu Norrasse. Jaani palvel kutsus Reisneri Oslosse külla ei keegi muu kui Norra toonane välisminister ja hilisem peaminister Kjell Magne Bondevik isiklikult. Viimane kutse Vene kroonusse jõudis Reisnerini juba turvalises Norras. Seal varjas ta end 1991. aasta suveni, mil nõukogude võim Eestis lõplikult kokku varises.

      Samalaadseid suhtekorralduse imesid saatis Karin Jaani justkui muuseas korda kümneid kui mitte sadu. Nii juhtuski, et kõigest mõni kuu pärast erakonna asutamist, detsembris 1989, lendas Hallaste juba Guatemalasse Kristlik-Demokraatliku Internatsionaali kongressile, kus EKDL võeti selle mõjuka rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks.

      Lõpeta soigumine, Mart!

      Toomas Hendrik Ilves, raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja, oli siiralt üllatunud, kui Saksa kristlike demokraatide kutsel Münchenisse seminarile tulnud eestlased ühel 1990. aasta kaunil kevadpäeval tema palvel stuudiosse kogunesid. “Nii palju Nõukogude diplomaatilise passiga inimesi pole varem mitte kunagi

Скачать книгу