ТОП просматриваемых книг сайта:
Isamaa tagatuba. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Isamaa tagatuba
Год выпуска 2012
isbn 9789949308248
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1992. aasta esimesed ajalehed teatasid koos uusaastaõnnitlustega ka saiajahu ja saia tootmise lõppemisest. Müügilt kadusid isegi esmased toidukaubad leib ja piim.
11. jaanuaril seadis valitsus sisse leiva-, piima-, või- ja juustutalongid. Ühele inimesele nähti ette päevas pool liitrit piima, nädalas 1,5 kilogrammi leiba, kuus 400 grammi võid ja kvartalis 500 grammi juustu.
Eriti hull oli elu Tallinnas, kus talvekuudel oleks võinud dekoratsioone kasutamata vändata filmi Leningradi blokaadist. Linn oli lumme uppunud, ühistransport ei liikunud, tänavail ukerdas mõni üksik auto, toidupoodide letid olid lagedad, elu- ja tööruumid olid külmad nagu hundilaudad.
Valitsuse andmetel jätkus 13. jaanuaril liha veel viieks päevaks, võid kolmeks päevaks, küttemasuuti kuuks ajaks, bensiini kaheks nädalaks, diislikütust kuuks ajaks. Seda kõike loomulikult ülisäästliku kasutamise korral.
Kangiga võilao kallal
12. detsembril 1991 vabastas ülemnõukogu peaminister Edgar Savisaare ettepanekul ametist tööstus- ja energeetikaministri Jaak Tamme. Savisaar oli püüdnud isepäisest Tammest lahti saada juba aasta algul, viidates lahkhelidele ja tööalasele saamatusele, kuid siis ei läinud see ülemnõukogus läbi.2 Nüüd tõi Savisaar esile veel ühe kaaluka põhjuse: Jaak Tamm oli 8. detsembril asutatud Koonderakonna esimees.
Koonderakonna peamiseks tekkepõhjuseks oli direktorite ja majandusmeeste rahuolematus valitsusega. Savisaar oli peaministrina sisuliselt peatanud omandireformi, mille rahvuslased olid ülemnõukogus läbi surunud. Omandireformi põhimõtted, eelkõige vara tagastamine õigusjärgsetele omanikele ei sobinud Savisaarele, kes ei hinnanud Eesti riigi järjepidevuse ja õigusjärgsuse põhimõtet kuigi kõrgelt ka muudes valdkondades, eriti näiteks kodanikkonna määratlemisel.
Direktorid seevastu olid kohutavas majanduskaoses eluliselt huvitatud ettevõtete kiirest erastamisest. See tähendas neile ühtaegu nii ainsat võimalust ettevõtete päästmiseks hävingust kui ka lootust saada ise poolmuidu riigi vara omanikuks.
Koonderakonnale pani aluse kolm meest: Mainori direktor Ülo Pärnits, tööstusminister Jaak Tamm ja Peeter Lorents. Nende eestvedamisel tuli 24. oktoobril 1991 Mainori saalis kokku 30-liikmeline algatusrühm – valdavalt ministrid, direktorid, akadeemikud, kõik eranditult mehed –, kes tegi ettepaneku asutada Koonderakond. Algatusrühma avalduses oli ka lause, milles nõuti valitsuse vahetamist: “Me vajame kiiresti uut seadusandlikku kogu, milline oleks võimeline vastu võtma rahva huvidest lähtuvaid seadusi. Vajame valitsust, kes neid seadusi suudab rakendada.”
Kuigi lisaks Tammele kuulus valitsusse veel kuus Koonderakonna asutamisüleskutsele alla kirjutanud ministrit (keskkonnaminister Tõnis Kaasik, tööminister Arvo Kuddo, rahandusminister Rein Miller, materiaalsete ressursside minister Aleksander Sikkal, transpordi- ja sideminister Tiit Vähi ja põllumajandusminister Harry Õunapuu), nimetas Savisaar Koonderakonda opositsiooniparteiks ja teatas, et selle juhi koht on opositsioonis, mitte valitsuses.
Vormiliselt polnud Savisaarel õigus, sest kindlate piiridega valitsusliitu ja opositsiooni polnud ülemnõukogus olemas. Savisaare ehk Rahvarinde valitsus oli moodustatud paljude eestimeelsete saadikute toel. Ühtki suuremat erakonda polnud siis veel olemas, välja arvatud kompartei ja ERSP. Liiatigi polnud Koonderakond ka ise end opositsiooni arvanud, vaid kinnitas oma asutamisavalduses hoopis, et teeb riigi majanduse jaluleaitamiseks koostööd kõigi Eesti poliitiliste jõududega.
Sisuliselt tabas Savisaar siiski naelapea pihta. Oktoobri algul ridu koondama asunud Koonderakond oli kohe pärast ilmaletulekut alustanud Jaak Tamme juhtimisel läbirääkimisi peaministri väljavahetamiseks. Läbirääkimistele kutsuti kõik ülemnõukogus esindatud jõud, kellel oli Savisaarest villand: liberaalid, Maaliit, Vaba Eesti, rohelised, aga samuti valimisliitu Isamaa koondunud erakonnad. Esiotsa peeti salakõnelusi, aga uue aasta hakul plaanis Koonderakond peaministri vahetamise plaaniga avalikkuse ette astuda.
Tamme minema lüües ennetas Savisaar poliitilisi vastaseid ja andis teistele koonderakondlastest ministritele tormihoiatuse.
Aga sellega asi ei piirdunud. Nähes majandusraskuste ja opositsiooni koondumise tõttu võimu käest libisemas, kahtlustas Savisaar, et ka toidu- ja kütusepuudus on Koonderakonda toetavate ettevõtjate salasepitsus valitsuse vahetamiseks. Savisaar otsustas minna vasturünnakule va banque.
Võimalik muidugi, et leidus ka ettevõtjaid, kes tõesti võimendasid majandushädasid poliitilisel eesmärgil. Aga raske olukorra peapõhjus oli ikkagi Eesti majanduslik sõltuvus Venemaast ja Savisaare enda lühinägelik poliitika.
Kauaoodatud turumajanduse asemel oli valitsus raskustega võitlemise sildi all asunud uuesti sotsialistlikku käsumajandust juurutama. Põllumajandusministeerium pidi riiklikele liha- ja piimakombinaatidele kehtestama kohustusliku toodangu nomenklatuuri, et toidukaupu jõuaks tarbijani võimalikult palju. Liha- ja piimakombinaatide toodang kuulutati riigi ressursiks, mida võis vajaduse korral piirkondade vahel ümber jagada. Tagatipuks külmutas valitsus rahvale meeldimiseks aeg-ajalt paljude esmatarbekaupade hindu.
Kuna inflatsioon oli pöörane, siis ei tahtnud ükski ettevõte midagi lepalehtede eest müüa, isegi kui üht-teist toota suudeti. Savisaar nägi selles äriloogikas otseselt valitsuse vastu suunatud vandenõu.
1992. aasta 10. jaanuari õhtul tegi peaminister koos põllumajandusministri ja materiaalsete ressursside ministriga üllatusvisiidi Tallinna lähedal Ääsmäel asuvasse osaühingu Rävala lattu. Võikastide virnad telekaamerate juuresolekul avatud laos pidid tõestama, et valitsus on hea, aga tootjad on pahad ega taha valitsuse kiusamiseks rahvale midagi müüa.
Savisaar nimetas oma igalaupäevases raadiojutluses toidunappust majanduslikuks sabotaažiks. Ta nõudis riigikogult eriolukorra kehtestamist ja valitsusele erivolituste andmist võitluseks nendega, kes poliitilise kasumi nimel riigis nälga lavastavad. Eriolukorra kehtestamine oli peaministri hinnangul vältimatu kuni kevadeni ja lisaks veel kaheks kuuks pärast üleminekut oma rahale.
Kindralite eriolukord
16. jaanuaril 1992 kuulutas ülemnõukogu 53 poolthäälega välja eriolukorra, kuid see jäi üksnes paberile. Savisaare kange kihk erivolitusi kasutada jäi teoks tegemata, sest oma eesmärgi saavutamiseks oli ta kutsunud appi ka impeeriumimeelsed vene saadikud, kes vihkasid Eesti riiki. Valitsus püsis nüüd võimul üksnes vene kindralite armust, sest nende 53 saadiku seas, kes eriolukorda toetasid, olid ka okupatsioonivägede esindajad. Mida Savisaar neile abi eest lubas, on seniajani teadmata.
Pärast eriolukorra väljakuulutamist sulas Savisaare toetus eestimeelsete saadikute seas kiiresti kokku. Justiitsminister Jüri Raidla ja majandusminister Jaak Leimann lahkusid sisetülides vaevlevast valitsusest ja umbusaldusavalduse vältimiseks astus Savisaar 23. jaanuaril ametist tagasi.
Uueks peaministriks sai 30. jaanuaril Koonderakonna liige, senine Savisaare valitsuse transpordi- ja sideminister Tiit Vähi, kes teatas ametisse astudes: “Mulle on selgeks saanud, et pole vaja eriolukorda, vaid koostööd.”
Vähi tee poliitikasse oli alanud Valga autobaasist, mille direktorina ta oli laulva revolutsiooni puhkedes saanud kohaliku rahvarinde üheks juhiks. Rahvarinde ettevõtmistel tutvus ta paljude poliitikutega ja valiti lõpuks ENSV autoettevõtete assotsiatsiooni juhiks. Sealt oli poliitikasse juba kukesamm.
1988. aasta lõpus kutsus Indrek Toome Tiit Vähi oma valitsusse transpordikomitee esimeheks. 1990. aasta aprilli algul võimule tulnud Edgar Savisaar tegi Vähile ettepaneku jätkata transpordiministrina. See oli mõnes mõttes üllatav käik, sest Vähi oli olnud Savisaare konkurent peaministri toolile. Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel ei julgenud Vähit esitada enne tol ajal ülipopulaarse Rahvarinde liidrit. Aga kui Savisaar poleks ülemnõukogu
Iga ministri kinnitas ametisse ja vabastas ametist tol ajal ülemnõukogu. Kui ülemnõukogu oli ministri ametist vabastamise vastu, siis pidi peaminister valitsuses edasi töötama koos ministriga, keda ta seal näha ei tahtnud. Kui ministril oli ülemnõukogu toetus, võis ta olla peaministri ja valitsusega opositsioonis ning kuuluda samal ajal valitsusse.