Isamaa tagatuba - Kalle Muuli

Скачать книгу

prokuröri esimene asetäitja Ülo Roots teatas lõpuks Rahva Hääles, et asjast on täiesti valesti aru saadud: Laari ei süüdistata milleski. Laar on hoopis tunnistaja ja uurimine peab välja selgitama, kas taolised kuriteod pandi tõesti toime ja kes on kurjategijad. Roots väitis samas, et tema, ENSV prokuröri esimene asetäitja, ei tea, kes prokuratuuri nimel 7. märtsi Rahva Hääles ilmunud avalduse üldse kirjutas ja viseeris.

      Laari julgus kodumaale naasta ja KGBga rinda pista tõid talle esimese suurema tunnustuse. Just sealt, Helsingi lennujaamast, algas 1989. aasta märtsis Laari tee Toompeale. Paljud teised eelistasid samalaadses olukorras pagulust – ja seda pole vähimatki põhjust hukka mõista –, aga kui Laar oleks sama teinud, poleks temast ilmselt kunagi saanud peaministrit.

      Kolm aastat hiljem, aprillis 1992, kallutas Isamaa juhivalikul vaekausi Laari kasuks lisaks suurimale toetajaskonnale ka see, et ta kuulus küll Isamaa nõukogusse, aga polnud ühegi erakonna esimees. Kõigil parteijuhtidel oli hulga kergem leppida valimisnimekirja eesotsas Laariga kui mõne teise erakonna esimehega. Liiatigi juhtis Laar juba sügisest saati ülemnõukogus Isamaa saadikurühma ja sai sellega hästi hakkama.

      Kõige tõsisemat konkurentsi oleks Laarile võinud pakkuda EKRE liider Kaido Kama, aga tema ei tahtnud esimees olla isegi mitte oma erakonnas. Otsustamise tegi lihtsamaks seegi, et Isamaa valimisvõidust ja võimalikust peaministrikohast ei osanud keegi veel undki näha.

      Nii kinnitati Laar 13. aprillil Isamaa esinumbriks suures üksmeeles. Nädal enne seda, 6. aprillil oli valimisliidu nõukogu teatanud, et hiljemalt kahe kuu jooksul pärast riigikogu valimisi ühinevad Isamaasse kuuluvad parteid üheks tugevaks parempoolseks erakonnaks. Eesti tollases pisiparteide poliitdžunglis oli nelja erakonna ühinemine väga kõva sõna.

      Lubadusest peeti ka kinni. Isamaa erakonna asutamiskongress toimus Tallinnas Rävala puiesteel Eesti Projekti hoones 21. novembril 1992. Ühinemislepingu alusel sai esimeheks Mart Laar, aseesimeesteks Enn Tarto, Kalle Jürgenson ja Matti Päts. Eestseisusesse valiti veel Jüri Luik, Jaan Karu, Sulev Valner, Kaido Kama, Trivimi Velliste, Tiit Arge, Eldar Babajev ja Karin Jaani. Esimeseks peasekretäriks sai Ivo Rull. Ametikoha järgi kuulus eestseisusesse ka Isamaa saadikurühma esimees Illar Hallaste. Ühinemishetkel oli Isamaal umbes 1000 liiget.

      Olukorrast riigis

      Vähem kui kaks nädalat pärast Vähi võimuletulekut tühistas ülemnõukogu valitsuse ettepanekul eriolukorra, ent majanduslik kitsikus jätkus. Hädatarvilikku kaupa oli vähe ja paljusid asju tuli ikka jagada ainult talongide alusel.

      Venemaa oli hakanud Eestile kütust müüma maailmaturu hindadega. See tähendas järsku hinnatõusu. 1992. aasta kevadeks tõusid vedelkütuste hinnad võrreldes eelmise aasta sügisega Eestis ligi 10 korda. Ka kõik muud hinnad kasvasid iga kuu kordades.

      Hoolimata pöörasest hinnatõusust oli kütusepuudus jätkuvalt tõsine probleem. Mitmel pool ei veetud posti laiali ja linnaliinibussid sõitsid ainult paar tundi päevas.

      25. märtsil esines Vähi ülemnõukogus ettekandega “Olukorrast riigis”. Pilt oli trööstitu. Juba eelmisel aastal oli rahvatulu ja tööstustoodang vähenenud kümnendiku võrra ning põllumajandustoodang koguni 16 %. Kaubavahetus välismaaga oli miljardi dollari võrra miinuses. 1992. aasta kahe esimese kuuga vähenes tööstustoodang eelmise aasta sama ajaga võrreldes 36 % ja põllumajandustoodang 46 %.

      Peaministri hinnang oli karm: nelja viiendikku Eesti toodangust pole vaja enam kellelegi, isegi mitte Venemaale.

      Tühjade poelettidega võitlemiseks laskis valitsus hinnad vabaks, lõpetas põllumajanduse lausdoteerimise ja hakkas maksma põllumeestele piima eest hinnalisa välisvaluutas, iga müüdud liitri eest 1,1 USA senti.

      Peagi kujunes kõige suuremaks defitsiidiks sularaha. Hinnad kasvasid nii kiiresti, et Venemaa ei jõudnud rublasid trükkida. Eesti Panga ja rahandusministeeriumi ühismäärus lubas alates veebruarist ettevõtetel sularahas välja maksta kuni 2000 rubla, ülejäänu tuli kanda töötaja hoiuarvele.

      Valitsuse korraldusel võeti kasutusele ka tšekiraamatud, aga suurt abi neist polnud, sest sularahata arveldamist ei peetud usaldusväärseks. Kui tahtsid osta, pidi rahakott puuga seljas olema. Küll aga tervitasid Ida-Virumaa kaevurid rõõmuhõisetega juhtkonna otsust maksta palka rublade asemel toiduainetega – sardell, või ja konserv olid kindlama kursiga kui rubla. Mõnes ettevõttes maksti osa palka välja ka välisvaluutas.

      Sularahanappuse tõttu venisid pensionijärjekorrad iga kuuga üha pikemaks, asutused ei suutnud palka õigel ajal välja maksta ja ettevõtetevahelised arveldused jooksid kinni. Kõik olid kõigile võlgu, laod oli kaupa täis ja pangakontod pidevalt “punases”.

      Asi läks lõpuks nii hulluks, et Tartu linnavõim võttis märtsis kasutusele oma raha. Linnavalitsus tegi sotsiaalpanga kohalikule kontorile rahaülekande ning pank väljastas pensionide ja palkade väljamaksetena inimestele nõukogudeaegsete tsiviilkaitseõppuste söögitalonge, millele oli trükitud kiri Tartu raha ja arvud 25, 50 või 100. Selle rahaga sai Tartu kauplustes ja linnaettevõtetes maksta kuni 20. aprillini, mil riik linna isetegevuse lõpetas.

      Peaminister Tiit Vähi nõudis sularahapuuduse leevendamiseks Eesti Pangalt ühekrooniste rahatähtede käibelelaskmist rubla asendusrahana veel enne rahareformi. Vähi tahtis ühe krooni võrdsustada 500-rublase kupüüriga. Rahareformi päeval poleks ühekrooniseid enam välja jagatud, vaid vastupidi, Kristjan Raua pildiga rahatähed oleks koos rubladega kokku korjatud ja vahetatud õige kursi alusel teistsuguse nimiväärtusega kroonideks. Näiteks kursi korral 10 rubla = 1 kroon oleks saanud ühekroonise eest rahavahetuspunktis 50 krooni. Mõni päev hiljem oleks kokku kogutud Kristjan Rauad uuesti käibele lastud tavaliste ühekroonistena.

      Eesti Pank kartis, et rublade ja ühekrooniste samaaegne kasutuselevõtt tekitab segadust ja muudab rahareformi naerualuseks. Samuti kardeti kuritarvitusi, sest rahavahetuspäeval oleks rahva käes oleval ühekroonisel olnud üks, aga Eesti Panga varahoidlates olevatel täpselt samasugustel ühekroonistel hoopis teine väärtus.

      Enne kui Vähi oma päästeplaani keskpanga umbusumüürist läbi suruda suutis, saabus 20. juuni hommik. 727 rahavahetuspunkti avasid täpselt kell üheksa hommikul uksed ja rublakriis oli igaveseks läbi.

      Õhtusöök Sub Montes

      1992. aasta 5. mail leidis Tallinna vanalinna ühes peenemas restoranis Sub Monte aset pidulik õhtusöök, mille tragikoomilisel kulminatsioonil oli Eesti poliitikale pikk ja oluline mõju.

      1992. aasta kevadel rühkis peaminister Tiit Vähi maine jätkuvalt ülesmäge ja populaarsustabelite tipus troonis Koonderakond. Miski ei paistnud vääravat nende valimisvõitu. Kuid just maikuus, napilt neli kuud enne riigikogu valimisi murdus avaliku arvamuse selgroog ootamatult. Sellele murrangule andis Isamaa poliitikute visa töö kõrval tugeva tõuke ka üks Saksa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) välissuhete osakonna esimehe Bernt Fischeri korraldatud koosviibimine.

      CDU oli küll Isamaa ühe asutaja, EKDLi sõsarpartei, kuid nende suhted Eestis ei piirdunud üksnes Isamaaga. Koostööpartnerit otsiti saksa põhjalikkusega. Seetõttu käidi tihedalt läbi ka Koonderakonnaga, mida peeti samuti parempoolseks erakonnaks.

      CDU misjonärid olid vaimustuses Vähi valitsusest, mis oli kõigest mõne kuuga saavutanud silmaga nähtavat edu. Sakslaste eesmärk oli ühendada valimisteks Koonderakonna ja Isamaa jõud, kuid Koonderakond tahtis valimistele minna koos Maaliiduga, mida juhtisid endised kolhoosiesimehed ehk punaparunid, nagu rahvas neid kutsus. Koonderakonna ja Maaliidu ühine valimisliit Kindel Kodu oli ametlikult veel loomata, aga ettevalmistustöid selle sünniks ei varjatud.

      5. mai õhtul kutsusid sakslased suhete klaarimiseks Sub Montesse kokku Isamaa, Koonderakonna ja Maaliidu esindajad. Riigikogu valimised olid ukse ees ja CDUl polnud enam palju aega, et valida välja kindel partner, keda toetada.

      Õhtusöök Sub Montes kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas seni, kuni sõna said Maaliidu esindajad. Aastakümneid käsu korras Venemaad toitnud ja sealt odavat kütust saanud Eesti põllumeeste olukord oli pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist muidugi närune. Aga kui Maaliidu poliitikud hakkasid restoranis üksteise võidu kolhoosikorda

Скачать книгу