LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hädaorus oleks sellise jutuga märksa raskem olnud edu saavutada.

      Ülemnõukogu viimased tööpäevad 1992. aasta suvel seevastu ei sujunud sugugi helgelt. Rahva-Keskerakond nägi õnnestunud rahareformis oma pearivaali Koonderakonna valimistrumpi ja korraldas kohe krooni vastu rünnaku, mis ähvardas äsja käibele tulnud rahal jalad alt lüüa.

      Suurest hirmust krooni tuleviku pärast oli rahareformikomitee oma erivolitusi kasutades tõstnud reformi eelõhtul järsult makse, et riigieelarve tasakaalu saada. See oli ka IMFi nõue laenukraanide avamiseks. Rublaaja lõpuni kehtis Eestis progresseeruv, kolmeastmeline tulumaks, tuhvideks 16 %, 24 % ja 33 %. Reformikomitee lisas oma erakorralisi õigusi kasutades üksikisiku tulumaksule veel neljanda astme: palgalt üle 2000 krooni kuus tuli nüüd maksta 50 % tulumaksu.

      Riigipalgalisi see otsus ei puudutanud. Peaminister teenis kuus 1600 krooni, minister 1410, kõrgkooli rektor 1135–1410, riigifirma juht 540–920, arst 615–780, õpetaja 575–740 ja ametnik 315–505. Erasektoris olid palgad küll kõrgemad, kuid seal oli jälle maksupettus tol ajal nii massiline, et maksimummäära ei maksnud õieti keegi.

      Ettevõtte tulumaks oli algselt samuti progresseeruv – sõltuvalt kasumi suurusest 15 %, 23 % või 30 %. Rahareformikomitee kaotas astmed ja kehtestas ettevõtetele ühtse 35 % tulumaksu.

      Käibemaks tõsteti koguni seniselt 10%lt 18%le.

      50 % üksikisiku tulumaks ja 35 % ettevõtte tulumaks on ilmselt läbi aegade kõige kõrgemad maksud, mis Eestis kehtinud. Ühe suletõmbega, dekreediga nr 035, olid säärased maksud rahvale peale pannud kõigest kolm meest: Siim Kallas, Tiit Vähi ja Ardo Hansson, kes iroonilisel kombel olid ise tegelikult hoopis madalate maksude pooldajad.

      Kui ülemnõukogu 6. juulil 1992 esimest korda pärast rahareformi erakorraliseks istungjärguks taas kokku tuli, seadis Rahva-Keskerakond kahtluse alla reformikomitee õiguse makse kergitada ja nõudis selle otsuse tühistamist. Savisaar soovitas valitsusel riigieelarve lappimiseks hoopis laenu võtta. Hiigellaenu võtmine rahva elujärje kiireks parandamiseks oli ka Rahva-Keskerakonna valimisratsu, ehkki ükski pank polnud valmis abitule Eestile raha laenama.

      Võimalik, et kroon oleks pärast kõrgemate maksumäärade tühistamist mingi ime läbi siiski püsima jäänud, aga lappimata auk riigieelarves oleks Eesti jätnud ilma miljonitest dollaritest, millega IMF oli lubanud krooni toetada.

      Savisaare rünnak krooni vastu oli hoolikalt kavandatud, kuid luhtus tänu Isamaa poliitikutele, kuigi Rahva-Keskerakond võttis Isamaa kahvlisse, seades ta ainult halbade valikute ette. Maksutõus oli halb, kuid krooni kukkumine oleks olnud veel halvem. Vähit ei olnud põhjust kaitsta, kuid valitsuse kukkumine ja Savisaare toetamine oleks olnud veelgi halvem.

      Isamaa poliitikud oli sõnades küll maksutõusu vastu, kuid jätsid otsustaval hetkel ülemnõukogus lihtsalt hääletamata. Nii kaitses Isamaa krooni, aga säilitas samal ajal ka oma poliitilise näo. Savisaare eelnõu ei saanud vajalikku hulka poolthääli, aga Isamaa polnud hääletanud ka kõrgete maksude säilitamise poolt.

      Pärast kriisi andis Isamaa kõigist torudest tuld nii Vähi kui ka Savisaare pihta. Küsimusele, miks Isamaa jättis hääletamata, vastas Laar 3. augusti Päevalehes nii: “Isamaa peab vajalikuks maksusüsteemi radikaalset reformi pärast valimisi. Praeguse valitsuse kukutamine 20 päeva pärast rahareformi ja kaks kuud enne valimisi oleks vastutustundetu ja ohtlik, sama mõttetu kui rahareformikomitee määrus maksude tõstmise kohta. Eelarvet ei tasakaalustata ometi laest võetud maksuprotsentidega. Maksude tõstmine on täiendav hoop just tärkavale eraettevõtlusele. /–/ Kui ma kuulasin ülemnõukogu kõnetoolist Savisaart ja lugesin hiljem tema artiklit Eesti Ekspressis, olin tõesti üllatunud: politikaanlus hävitab igasuguse autunde. Pahameeletulvas unustas endine peaminister, et ka tema ajal oli maksupoliitika lubamatult sotsialistlik.”

      Savisaar võitles 1992. aasta kevadel kõigest hingest ka selle vastu, et riigikogu valiksid ainult kodanikud. Rahva-Keskerakonna eesmärgiks oli lubada hääletuskastide juurde ka mittekodanikud – kui mitte rohkem, siis kasvõi käputäis kodakondsuse taotlejaid, peaasi et esimese okupatsioonijärgse parlamendi koosseis ei jääks ainult kodanike otsustada.

      Küsimus ei olnud venelaste häälte mõjus valimistulemusele, vaid põhimõttes. Kui riigikogu valiksid ka välismaalased, sarnaneks see ülemnõukoguga, kus istusid ka okupandid. Selline parlament poleks Eesti kodanike esindusorgan, tema õigusjärgsust oleks lihtne kahtluse alla seada. Seepärast oli Isamaa jäigalt riigikogu valijaskonna laiendamise vastu.

      Tüli paisus nii suureks, et lõpuks pandi lisaks põhiseadusele 28. juunil rahvahääletusele ka eraldi küsimus selle kohta, kas lubada riigikogu valida ka enne 1992. aasta 5. juunit kodakondsuse taotluse esitanud välismaalastel. Niisuguseid inimesi oli tühine hulk, täpselt 5017. Kodanike vastus Savisaare jõupingutustele oli rahvahääletusel napp “ei”.

      Seega sai Isamaa 1992. aasta suvel ridamisi poliitilisi punktivõite Rahva-Keskerakonna üle. Kuigi selleks tehti vajaduse korral koostööd Vähi valitsusega, polnud Savisaare kui opositsiooni liidri kõige häälekamaks vastaseks siiski mitte valitsus, vaid just nimelt Isamaa. Vähi rõhutas jätkuvalt oma apoliitilisust.

      Nii oli Isamaa tasapisi ülemnõukogu tagapingist 1992. aasta juunikuuks tõusnud suuremate vaidluste lahendamisel kolme tähtsama poliitilise jõu sekka. Kolmandale kohale kerkis Isamaa alates maikuust ka populaarsustabelites. Emori mai keskel läbi viidud küsitluse tulemused nägid 3. juuni Rahva Hääles välja nii:

      See ju vana kommar!

      Ühel suvehommikul oli ülemnõukogu esimees Ülo Nugis vihast lõhkemas. Keegi kuri inimene oli Mustamäel tema hoole ja armastusega valmistatud valimisplakatile, otse keset silmnägu, lärtsatanud erakordselt ülekohtuse ja jäleda sildi “See ju vana kommar!”.

      Jah, ta oli olnud komparteis, aga mis tähtsust sel on! Aeg oli selline! Nüüd on ta juba ammugi Isamaas, kõige valgemas valimisliidus! Ja mitte kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi pole vähimatki õigust teda vanaks kommariks nimetada, kui ta on ülemnõukogu juhtides oma eluga riskides Eesti vabaks võidelnud!

      Nugis ei teadnud siis veel, et kommarikleepsu olid välja mõelnud tema enda aatekaaslased Vabariiklaste Koonderakonnast. Mõte eristada sikud lammastest ja lüüa riigikogusse hiilivatele endistele kommunistidele häbimärk sõna otseses mõttes otsaette sündis saatuse irooniana just seal, kus kunagi oli venestamist juhtinud esikommar Karl Vaino –

      valge maja kümnendal korrusel. Nüüd teenisid seal palehigis eesti rahvast välisministeeriumi kõrged ametnikud Indrek Kannik, Mart Nutt, Jüri Luik ja Tiit Pruuli.

      Punavalge kleebis kirjaga “See ju vana kommar!” meenutas liikluses telliskivi nime all tuntud keelumärki. Selle oli kujundanud Isamaa tellimusel tulevane reklaamikunstnik Helmet Raja.

      Kommarikleeps oli nii populaarne, et tavalistele koolipoistest plakatikleepijatele seda ei jagatudki. Koonerdamise üheks põhjuseks oli ka see, et konkurendi valimisplakati rikkumine polnud ilus tegu ja Isamaa ei tahtnud end sellega avalikult siduda. Kommarikleepsu said oma tunnete väljaelamiseks kasutada peamiselt Isamaa poliitikud ja valimisstaabi töötajad ise. See, et mõni kleeps ka ekskommunistist erakonnakaaslase Nugise valimisplakatile jõudis, oli seega pigem rumal temp kui tobe juhus.

      Helmet Raja panus Isamaa valimisvõitu ei piirdunud kaugeltki tolle palju paksu verd põhjustanud kommarikleepsu kujundamisega. Raja oli 3. kursuse graafikatudeng, kui üks sõber tutvustas talle kunstiülikooli fuajees eksootilise välimusega tütarlast Kamille Saabret. Kamille õppis samuti ERKIs ja otsis oma elukaaslase Lauri Vahtre palvel parajasti mõnda kunstnikku, kes kujundaks Isamaa visuaalse näo.

      Raja oli seni teinud vaid veidi firmagraafikat esimestele uutele äriettevõtetele. Poliitilise reklaamiga ja erakonna välisilme kujundamisega polnud ta üldse kokku puutunud, kuid mõte tundus põnev ja ta võttis kiiresti tuld.

      Hakatuseks tuli Isamaale välja mõelda logo. Kaaluti mitut ideed, kuid lõpuks jäi peale “Kalevipoja” lõpuridadest tuntud peerg, mis kangelase koju jõudes kahest otsast lõkendama lööb. See Tiit Arge pakutud

Скачать книгу