LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Andres Tarand ja Jaan Kross. Kirsipuust ja Merestest said hiljem Reformierakonna käilakujud. Andres Tarand hakkas sotsiks ja tõusis Laari lahkumise järel peaministriks. Kirjanik Jaan Kross pages parlamendist veel enne selle volituste lõppu tagasi oma põhitöö juurde.

      Isamaa oli ERSPd ja Mõõdukaid oma tulevaste liitlastena esitlenud juba ammu enne valimisi. Kui Helme ja Benno juurde liita, oleks valitsuse saanud 53 häälega ära teha, kuid raskete reformide läbisurumiseks võis sellest väheks jääda. Seepärast üritas Isamaa lõhki lüüa Kindlat Kodu. Direktorite Koonderakond tuli valitsusliitu tõmmata ja punaparunite Maaliit opositsiooni lükata.

      Läbirääkimised Kindla Kodu mõistliku osaga – nii nimetas Isamaa endale meelepäraseid koonderakondlasi, vastandades neid Maaliidule –, sujusidki algul hästi. Vähi oli kindel, et temast paremat peaministrit pole maamunal nähtud ja Isamaal endal pole ühtki valitsuse etteotsa sobivat inimest. Seepärast hellitas Vähi kuni viimse hetkeni lootust jätkata peaministrina, värskendades vajaduse korral valitsust mõne Isamaa ministriga. Ta ei suutnud uskuda, et vähimagi valitsemiskogemuseta poisikesed julgevad vastu talve talt riigitüüri käest võtta.

      Isegi veel siis, kui Laar peaministrikandidaadina riigikogu ette astus, pakkus Vähi oma teeneid, lausudes lahkumiskõnes: “Me arvame, et talvega Eesti rahvast kohutada ei maksa. Me pole talveks kehvasti ette valmistatud. Kui keegi peaks kartma ametit vastu võtta, siis meie valitsus on valmis edasi töötama. Me oleme täies koosseisus. Samas ütleme: tasakaal on habras, tarvis on teha edasi igapäevast tööd.”

      Vähi arusaamad valitsuse moodustamisest pärinesid tema enda poliitilisest minevikust, aga aeg oli vahepeal kiiresti muutunud. Ta juhtis valitsust teiste erakondade armust, mitte valimistel rahvalt saadud mandaadiga. Tema valitsus oli harukordne selle poolest, et Koonderakonnal oli valitsuses üheksa ministrit, aga parlamendis mitte ainsatki saadikut. Vähi oli saanud Toome valitsuse transpordikomitee esimeheks, Savisaare valitsuse transpordiministriks ja lõpuks isegi peaministriks kordagi valimistel kandideerimata.

      Seepärast oli ta suhtunud valimistesse võrdlemisi külmalt. Polnud tal ju ministriks ja isegi peaministriks saamiseks vaja mingeid valimisi, piisas tema enda tublidusest ja läbirääkimisoskustest.

      Vähi põhjendamatu enesekindlus oli vesi Isamaa veskile ja läks Koonderakonnale kalliks maksma. Lisaks Vähi ja tema valitsuse liikmete häältele jäid Kindlal Kodul saamata veel kahe Koonderakonna käilakuju, akadeemik Endel Lippmaa ja Koonderakonna esimese esimehe Jaak Tamme hääl.

      Peaministrist eeskuju võttes loobus ka 1992. aasta märtsis Tallinna linnapeaks valitud Koonderakonna esimene esimees Jaak Tamm riigikogusse kandideerimast, sest ei pidanud valimiskampaanias osalemist nii kõrgel ametikohal väärikaks.

      Lippmaa aga alustas mai algul sõjakäiku uue põhiseaduse vastu. Ta kuulutas, et kui ei jõustata 1938. aasta põhiseadust, siis katkeb õiguslik järjepidevus ja Venemaa saab võimaluse suruda Eestile peale uut baaside lepingut, laiendada immigrantide arvel Eesti kodanikkonda ja muuta eesti keel Tallinnas teisejärguliseks keeleks. Loomulikult ei sobinud auväärt akadeemikul osaleda valimistel, mis korraldati nii ohtliku põhiseaduse järgi.

      Seega oli tosin Koonderakonna kõige populaarsemat poliitikut valimisvõitlusest vabatahtlikult kõrvale astunud veel enne, kui kampaania üldse alatagi oli jõudnud.

      Vähi lootused saada ka teist korda peaministriks valimistel kandideerimata olid ilmselgelt ebareaalsed. Mingi apoliitiliste spetsialistide valitsus ei tulnud 1992. aasta sügisel enam kõne allagi. Aga Isamaa ei tõtanud enne valimisi Vähi lootusi kindla sõnaga kummutama. Vajaduse korral tehti ebamääraseid vihjeid ja lasti peaministril rahus edasi unistada.

      See oli osa Isamaa üldisemast taktikast Kindla Koduga suhtlemisel. Koonderakond nimetas end parempoolseks parteiks ja parempoolsete aadetega Isamaa otsis temaga koostööd. Hästi ideoloogilise valimisliiduna lähtus Isamaa ennekõike ideoloogiast, kuid ka puhtpragmaatiliselt oli koostöö Koonderakonnaga Isamaale kindlasti kasulikum kui konflikt.

      Otseste vastastena oleksid kogenud ja tasakaalukad Kindla Kodu juhid olnud Isamaale märksa ohtlikumad kui Keskerakond. Viimane oli mugav peksupoiss eelkõige seetõttu, et erakonna esimeest Edgar Savisaart oli lihtne provotseerida ja endast välja viia. Nii sai teda hõlpsasti panna oma pilli järgi tantsima.

      Vähi mõõt sai täis siis, kui Isamaa juhid pakkusid talle Laari valitsuses lõpuks transpordiministri ametit. See tundus mõnitamisena. Ta lükkas Isamaasse sõbralikult suhtuva valimisliidu esimehe Heido Vitsuri järsult kõrvale ja määras läbirääkimiste juhiks Koonderakonna esimehe Peeter Lorentsi. Kindel Kodu nõudis nüüd valitsuses peaministrikohta ning kõiki majandusega seotud ministrikohti.

      See ei olnud lihtsalt keeldumine koostööst, vaid sõjakuulutus. Vahepeal Paremtsentristlike Erakondade Liiduks (PTEL) ümber ristitud Kindla Kodu ja Isamaa esindajad kohtusid viimast korda kaks päeva enne riigikogu esimest istungit, 3. oktoobril. PTEL püüdis siis valitsuskõnelusi siduda ka ülejärgmisel päeval toimuvate presidendivalimistega. Pärast 3. oktoobri kohtumist teatas PTELi esimees Riivo Sinijärv: “Valitsusläbirääkimisi ei saa jätkata enne, kui president valitud.” Tegelikult ei jätkatud neid läbirääkimisi enam kunagi.

      Raskes deliiriumis

      “Isegi kui ma oleksin raskes deliiriumis ja vihkaksin eesti rahvast, ei suudaks ma isikuti sellist riigikogu pakkuda!”

      Nii hindas 25. septembri Eesti Ekspressis esimese sõjajärgse riigikogu koosseisu koonderakondlane Jaak Allik, üks Koonderakonna terasemaid mõtlejaid. Allikut ei häirinud Isamaa võit. Ta nimetas seda “säärase kära-müra, pingutuse ja kadestamisväärselt professionaalselt töötava valimismeeskonna kohta” pigem tagasihoidlikuks kui hiilgavaks. Alliku meele tegi mõruks hoopis tühikargajate edu. Parteid ja programmid ei paistnud rahvast üldse huvitavat. Neid lihtsalt ei tuntud. Tähtis oli kandidaadi kuulus nimi, võitlusvalmis hoiak ja lobe jutt.

      Kagu-Eestis tegi poliitiline paukpadrun Jüri Toomepuu valimiste rekordi – 16 904 häält. Toomepuu valimisprogramm toetus kahele sambale: üks neist oli räige populism ja teine nostalgiline lauluke õisi-täis-toomepuust Leida Sibula ja Hilda Koni hingematvas ettekandes.

      Toomepuuga samas ringkonnas andis rahvas ülemnõukogu töörügajatele Kaido Kamale 3139 ja Marju Lauristinile 1780 häält. Isegi laulva revolutsiooni loorberitega pärjatud endine peaminister ja Rahvarinde valimisliidu juht Edgar Savisaar sai oma valimisringkonnas kõigest neljandiku Toomepuu saagist – 4678 häält. Rahvahääletusel peaaegu üksmeelselt heaks kiidetud põhiseaduse eelnõu autor Jüri Adams sai napilt 800 häält.

      Lisaks Toomepuule said enam kui kolme kvoodi jagu hääli ka Matti Päts (9618, Isamaa) ja Juhan Aare (9341, Kindel Kodu). Isikumandaadiga pääses riigikogusse 17 saadikut, neist kuus isamaalast: lisaks Pätsile veel Enn Tarto (9195), Mart Laar (7631), Tiit Käbin (6427), Trivimi Velliste (6137), Ülo Nugis (5330) ja Paul-Eerik Rummo (5290). Populaarseim naiskandidaat oli 9051 häälega mõõdukas Valve Kirsipuu.

      Kaheksa parlamendikohaga olid suurüllatajad ka kuningriiklased. Seda Kalle Kulboki eestvedamisel loodud protesti- ja naljaparteid pidasid vandenõuteoreetikud Rahvarinde käpiknukuks, sest kuningriiklasena kandideeris ka Savisaare elukaaslane Vilja Laanaru. Hääli tõid kuningriiklastele siiski peamiselt meelelahutustegelased: Priit Aimla, Kirill Teiter, Ralf R. Parve jt.

      Esimestel vabadel valimistel saatis rahvas riigikogusse üheksa valimisnimekirja ja enam kui tosina erakonna esindajad. Seda oli püsiva valitsuse moodustamiseks liiga palju. Aga parlament oleks ilmselt lausa töövõimetu olnud, kui ülemnõukogu õiguskomisjoni töörühm (Illar Hallaste, Peet Kask, Jaak Allik, Liia Hänni jt) poleks omal ajal valimisseadust nimme suurematele erakondadele soodsamaks sättinud ja isikuvalimiste mõju sellega tublisti vähendanud.

      Veel enne, kui ülemnõukogu 6. aprillil 1992 valimisseaduse heaks kiitis, olid põhiseaduse tegijad otsustanud, et Eestis hakkab kehtima proportsionaalne, mitte majoritaarne valimissüsteem. Igast valimisringkonnast pääses riigikogusse mitte üks, vaid mitu saadikut vastavalt saadud häälte arvule. Proportsionaalne valimissüsteem välistas kahe suure partei tekke ja teiste parteide väljasuremise. Samuti lõi see jalad alt ära endistel kommunistidel ja kolhoosiesimeestel. Kohalike tuntud

Скачать книгу