Скачать книгу

puudumise eest.

      Laar: Trahv võiks olla 50 krooni.

      Käbin: See on ebaseaduslik otsus.

      Valton: Mis on mõjuv põhjus puudumiseks?

      Nutt: 40 krooni – sama suur kui fraktsioonimaks.

      Velliste: 25 krooni.

      Jürgenson: Las otsustab neid asju aukohus.

      Sinissaar: Kuni 40 krooni.

      Kranich: Pool fraktsiooni maksu – 20 krooni.

      Päts: Olen põhimõtteliselt vastu, aga las aukohus otsustab.

      Betlem: See on Saksamaa eeskuju.

      Vahtre: Pooldan trahve.

      Valton: Kui kolm päeva järjest joob, kas siis saab ühe või kolm trahvi?

      Raudla: 20 krooni.

      Käbin: Distsiplinaarpataljoni meetoditega me distsipliini ei saa.

      Luik: Asi pole niivõrd rahas, kuivõrd moraalses kohustuses.

      Trahvide poolt hääletas 17, vastu 4 saadikut. Summat hääletati samuti. Tulemus: 20 krooni.

      Viimase, aga ajalooliselt sugugi mitte kõige tähtsusetuma päevakorrapunktina otsustati, et äsja valitud saadikuid tuleb järjepidevust silmas pidades nimetada mitte esimeseks, vaid seitsmendaks riigikogu koosseisuks. Kuues koosseis oli okupantide käsul laiali saadetud üle poole sajandi tagasi.

      Lendav pastor

      “Kallid leinajad!” ütles pastor Illar Hallaste murest murtud häälega, pöördudes kahe noore inimese poole, kes ärevusest hingetuna altari ees seisid. Vaadanud noorpaarile sügavalt silma, tundis ta äkki, kuidas selg higiseks tõmbus. Veel enne, kui keegi sõnagi lausuda jõudis, sai Hallaste aru, et nüüd läks küll midagi väga viltu. Kõige hullemad olidki need pühapäevad, kui tuli vaheldumisi matta ja laulatada, matta ja siis jälle laulatada.

      Risti vastuoksa tavaettekujutusele vagast jumalasulasest oli Hallaste keevalise loomuga ja pidurdamatu energiaga mees. Hulk aastaid rikkus ta nädalast nädalasse jõhkralt pühakirja kolmandat käsku: pühitse pühapäeva! Ülemnõukogu ja riigikogu päevil töötas Hallaste nagu Lennart Meri unistuste riik – seitse päeva nädalas ja vahel ka 24 tundi ööpäevas.

      Esmaspäevast neljapäevani tegi Hallaste ülemnõukogus seadusi. Neljapäeval, reedel ja laupäeval valmistas ta põhiseaduse assamblees ette põhiseadust. Laupäeva õhtul sõitis Hallaste koju Kadrinasse oma naise ja kaheksa lapse juurde, aga mitte puhkama, vaid pühapäevaks kaht jumalateenistust ette valmistama.

      Kaht sellepärast, et lisaks kuuepäevasele töönädalale Toompeal oli Hallaste ka Kadrina ja Ilumäe kirikuõpetaja. Igal pühapäeval pidas ta mõlemas kirikus jumalateenistuse, ristis, leeritas, laulatas ja mattis. Kui õhtul juhtus Tallinnas olema mõni poliitüritus või tähtis vastuvõtt, siis kihutas ta otse kirikust pealinna tagasi, pesi end tollases saadikute elupaigas Kungla hotellis puhtaks, sidus lipsu ette ja alustas oravana rattas uut nädalat.

      Kirikus käis Hallastel abiks ka praktikant, aga temast oli vahel rohkem tüli kui abi. Kord valmistus Hallaste parajasti ülemnõukogus saadikurühma toas istungiks, kui abikaasa helistas Kadrinast ja kurtis, et praktikanti pole. Oli teine lubanud matusetalitusele tulla, kuid nüüd on kadunukene kirstus ja leinajad kirikus, aga matjat pole.

      Hallastel polnud tol ajal veel uhket Opelit, mille ta hiljem Saksamaalt kirikuisade abiga hankis. Aga ka väike Žiguli 04 oli vapper auto. Matuselised üksnes sumisesid pisut ja kadunukenegi polnud veel kannatust kaotanud, kui Hallaste väga madalalalt lennates käärkambrist talaari haaras ja altari ette maandus. Matus peetud, jõudis lendav pastor just otsustava hääletuse ajaks juba Toompeale tagasi.

      Hallaste poliitikutee alguseks võib pidada tema protestivaimust kantud otsust lasta end pigem Tartu riiklikust ülikoolist välja visata kui loobuda usulistest tõekspidamistest. Laulva revolutsiooni saabudes lõi Hallaste kaasa kirikuisade ühenduses Kristlik Liit, mille ühest osast tekkiski hiljem tema juhtimisel EKDL. Ülemnõukogu liikmete ja teiste poliitikute seas oli Hallaste tuntud haruldase ande poolest oma olmemuredega alati teistest veidi paremini toime tulla. Ta nägi võimalust isegi seal, kus see võimatu tundus. Kungla hotellis elasid saadikud aastaid ühel ja samal korrusel täpselt ühesugustes askeetlikes toapugerikes. Aga siis äkki ehitas hotell oma kulu ja kirjadega kahest kõrvuti toast kokku ühe suurema elupaiga ja pakkus seda miskipärast just Hallastele.

      Sama imelik lugu juhtus siis, kui Hallaste läks 1993. aastal panka maja ostmiseks laenu küsima. Ta tahtis pastoriameti maha panna ja Kadrinast ära Tallinnasse kolida. Eluasemelaen oli tol ajal haruldane asi. Kohutava inflatsiooniga harjunud ja hiljaaegu suure pankrotilaine üle elanud pangad ei pistnud kümneteks aastateks sadu tuhandeid kroone eraisikule niisama lihtsalt pihku. Aga Hallaste ei saanud riigikogu liikmena Ühispanga juhilt Ain Hanschmidtilt mitte ainult pikaajalise, vaid tolle aja mõistes ka võrdlemisi odava laenu, et osta Viimsisse Kolhoosi tänavale maja. Puhkes skandaal, millest alates hakkas Hallaste poliitikukarjäär tasapisi allamäge libisema.

      Keskharidusega akadeemikud

      Aga 1992. aasta sügisel oli Hallaste veel Isamaa absoluutses tipus. Ainult tema ja Kama oleksid võinud Laarile peaministriks pürgimisel tõsist konkurentsi pakkuda. Hallaste nuhtluseks oli tema ohjeldamatu temperament. Ta võis käituda täiesti ettearvamatult. See tegi kaaslased ettevaatlikuks ja pani Hallastele kinni paljud teed, mida ta muidu oleks võinud oma teadmiste, oskuste ja ammendamatu töövõime poolest käia.

      Kui peaministritool käeulatusest minema libises, tahtis Hallaste saada justiitsministriks. Ülemnõukogu õiguskomisjonis töötades oli ta omandanud seadusloomes pädevuse, mis vääris akadeemiku tiitlit. Ent üleminekuajal oli elu täis pööraseid paradokse ja Hallastel polnud isegi kõrgkooli diplomit. Mees, kes kirjutas valmis paljud riigi kõige tähtsamad seadused, kustutati 13. juulil 1992 ülikooli õigusteaduskonna üliõpilaste nimekirjast, sest tal ei olnud seaduste kirjutamise kõrvalt aega õigel ajal eksameid teha. Ülikooli rektor oli siiski nii palju vastutulelik, et võttis arvesse Hallaste õppeplaani mittetäitmise ebaharilikku põhjust– suur töökoormus ülemnõukogus ja põhiseaduse assamblees – ning reimmatrikuleeris 1. oktoobril 1992 Hallaste kaugõppeosakonna 3. kursuse tudengiks.

      Teel justiitsministeeriumisse jäi Hallastele vastu enda tahtmist ette Kama, kes soovis tegelikult saada hoopis kaitseministriks. Kuna ERSP üks väheseid vankumatuid soove valitsuse moodustamisel oli näha kaitseministrina Kieli ülikooli Põhjamaade ajaloo professorit, filosoofiadoktor Hain Rebast, siis pidi Kama taanduma ja leppima justiitsministri ametiga.

      Kõrgesti haritud kaitseminister professor Hain Rebas kõrbes oma ametis vähem kui aasta jooksul täielikult. Ta lahkus 1993. aasta augusti algul Eestist niisuguse kiiruga, et ei saanud isegi lahkumisavaldust peaministrile isiklikult üle anda, vaid laskis seda teha oma autojuhil.

      Seevastu nõukogudeaegse kohustusliku keskharidusega Kaido Kamast sai üks kõigi aegade paremaid justiitsministreid. Ülemnõukogus Kamaga koos Savisaare vastu võidelnud Jaak Allik pidas Kamat ka parimaks peaministrikandidaadiks ja iseloomustas teda Eesti Ekspressis nii: “Ehkki võiksin saada hulgaliselt sõimukirju, pakuksin peaministriks Kaido Kama. Tõsi, Kamal on keskharidus ja ta on õppinud kunstiinstituudis ühe kursuse arhitektuuri. Kuid ma olen näinud, kuidas Kama juhtis ülemnõukogu omandi- ja maareformi komisjoni. Kama on Eesti poliitikas absoluutne professionaal. Mitte kõigi prominentide kohta ei saa seda öelda. Kama kompromissivalmidust tõestab tema töö omandireformiga, tema suudaks laiapõhjalise koalitsioonivalitsuse koostööni viia. Muidugi, paljudele võib tunduda naljakas, et peaminister pole ülemnõukogus iialgi pintsakut kandnud. Aga nalja võib tulevases riigikogus saada liigagi palju.” Hallaste päralt oli seega alles kolmas valik, saadikurühma esimehe koht.

      Tol ajal oli see siiski hulga tähtsam amet kui tänapäeval. Parlamentaarsele riigile kohaselt oli riigivõimu kese 1992. aastal veel parlamendis. Poliitika sündis riigikogus ja saadikurühma koosolekul langetati sisulisi otsuseid. Seepärast võis Isamaa fraktsiooni esimeest pidada mõjukuselt asepeaministriks

Скачать книгу