LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Maaliiduga võttis Koonderakonnalt edumeelse parempoolse erakonna loorberid. Sellest ajast alates oli CDUl Eestis ainult üks koostööpartner – Isamaa.

      See oli väga oluline otsus. Lääne poliitikute toetus oli puruvaestele Eesti erakondadele eriti valimiste eel elu ja surma küsimus. Rikkad rajatagused sõbrad maksid kinni Eesti poliitikute välisreisid, korraldasid nende väljaõpet, kinkisid töövahendeid ja ilmselt andsid vahel ka valimiskampaaniaks raha.

      Lisaks sakslastele asusid valimiste eel Isamaa selja taha ka Soome Kokoomus ja Rootsi moderaadid. Rootslaste huvi Eesti vastu oli nii suur, et kui valimiskampaania edenedes hakkas tunduma, et Isamaa võib saavutada edu, tuli moderaatide juht Carl Bildt isiklikult Tallinnasse olukorda hindama. Kogenud poliitikuna nägi Bildt Isamaa tulevikku ette paremini kui Isamaa ise. Ta jõudis järeldusele, et Laarist võib peagi saada peaminister, kelle teod ja hoiakud on tähtsad mitte ainult Eestile, vaid ka Rootsile.

      Ühel õhtul koos Laariga Palace`i hotelli restoranis istudes rääkis Bildt justkui muuseas, et kui Laaril on huvi, siis võivad moderaadid oma mõttekojas Timbro instituudis korraldada talle väikese majanduskoolituse. Laar ei taibanud jutu tagamõtet – et Rootsi sõsarpartei tahab teda ette valmistada peaministri ametiks –, aga kuna ta tõesti ei teadnud majandusest midagi, siis otsustas ta juhust kasutada.

      Timbro oli Laarile koostanud Rootsis nädalase õppeprogrammi. Kohale oli tellitud arvukalt väljapaistvaid õppejõude, teiste seas isegi üks Nobeli preemia laureaat USAst. Ainsale õppurile korraldatud koolituse avas isiklikult peaminister Carl Bildt, kes oma kõnes teatas, et Rootsi on parim koht turumajanduse õppimiseks – siin tuleb lihtsalt silmad lahti hoida, hästi hoolikalt ringi vaadata ja siis kõike risti vastupidi teha.

      Soomlastest abistas Isamaad agaralt Kokoomuse noorteorganisatsiooni juht, praegune peaminister Jyrki Katainen, kes mõni aasta hiljem käis ka Tartus Noor-Isamaa asutamisel.

      Kokoomuse toonane peasekretär Pekka Kivelä ja välissekretär Anne Palm olid juba enne Eesti taasiseseisvumist smugeldanud üle Nõukogude riigipiiri Isamaale koguni ühe suurte sangade ja suundantennidega mobiiltelefoni. See oli siis veel üliharuldane sidevahend ja võimaldas Eestist välismaale helistada otse, ilma KGB ja Moskva vahenduseta. Kõik tolle imeriista kõnearved maksis kinni Kokoomus.

      Valdavalt kasutati 1990. aastate algul Eestis siiski veel lauatelefone. Neid oli hõlbus pealt kuulata, eriti keskjaama kaudu välismaale valitud kõnesid. NMT-450 katsevõrk oli Tallinnas tööd alustanud küll juba poolteist aastat varem, kuid 1992. aasta suveks oli hädapärane mobiililevi olemas kõigest neljas linnas: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Keilas.

      Esimene mobiiltelefoniside keskjaam avati Tallinnas 1. juulil 1992 peaminister Tiit Vähi kõnega Soome peaministrile Esko Ahole. Jaamal oli 800 abonenti, liitumistasu oli 1860 krooni ja kõneminut maksis 3–4,5 krooni. Eesti keskmine palk oli 1992. aastal 549 krooni kuus.

      Arenduskeskus töötab nagu mühin

      Kui Tiit Pruuli maailmaturneelt naasis, oli välisministeerium Toompealt Rävala puiesteele endisesse kompartei peahoonesse ehk valgesse majja kolinud.

      Kolimine oli alanud juba enne Pruuli lahkumist, aga kuna senised asukad ei tahtnud maja hoolimata ülemnõukogu otsusest käest anda, käis selle ülevõtmine ja puhastamine kommunistidest nagu Stalingradi tänavalahingus – tuba toa ja korrus korruse haaval.

      Esikommunist Vaino Väljas pidas valge maja kümnendal korrusel vastu kuni aastavahetuseni ja oktoobris alanud välisministeeriumi kolimine lõppes alles veebruaris. Kraami veeti seejuures Toompealt Rävala puiesteele ministeeriumi kasutusse antud kahe vana Volgaga.

      Kuna pressiesindajaks oli Pruuli soovitusel vahepeal palgatud juba telediktor Urmas Reitelmann, siis asus ta ise tööle poliitikaosakonda, millest sai mõneks ajaks Isamaa valimismeeskonna ajutrust. Samas osakonnas töötasid ka Indrek Kannik, Jüri Luik ja Mart Nutt.

      Ülemnõukogu väliskomisjon heitis ministrile küll korduvalt ette seda, et paljude ametnike tööaeg kulub valimiskampaaniale, aga Meri ja hiljem ka Manitski ei teinud sellest välja. Isamaa valimisstaabi liikmed vähendasid mõnevõrra oma ametlikku töökoormust ministeeriumis, vormistades end tööle nõunikena, ja sellega asi piirduski.

      Teine Isamaa parteikontor asus vanalinnas Aia tänaval Tallinna volikogu hoones, kus endistes Töökollektiivide Liidu kitsastes ja pimedates ruumides pesitses vabariiklaste erakond. Seal peeti sageli Isamaa nõukogu koosolekuid, aga valimiskampaaniaks vajaliku töö tegemiseks oli seal pinda liiga vähe.

      Kolmas platsdarm oli Isamaal Toompeal Rahukohtu tänaval ülemnõukogu saadikute majas. Seal olid ühe toa hõivanud ülemnõukogu eetikakomisjoni nõunik, EKDLi 28-aastane peasekretär Tiit Arge ja Norrast maapaost tagasi pöördunud 21-aastane Jaanus Reisner.

      See lahutamatu tandem oli koos tegutsenud juba tudengipõlvest peale. Reisner astus EKDLi 1989. aasta sügisel pedagoogilise instituudi esimese kursuse üliõpilasena. Koos paljude hilisemate tuntud poliitikutega asutas ta seal EKDLi noorteorganisatsiooni. Selle esimeheks valiti tulevane sotsiaaldemokraat Tõnu Kõiv, aseesimeesteks tulevane Isamaalane Jaanus Reisner ja tulevane reformierakondlane Meelis Atonen. Tiit Arge oli EKDLi noorteorganisatsiooni juhatuse liige.

      Nüüd seadsid Reisner ja Arge ülemnõukogu saadikute majas sisse EKDLi arenduskeskuse. Kuna Reisneril olid Norras tekkinud usalduslikud sidemed sealse Kristliku Rahvapartei peasekretäri Gunnar Husaniga, siis suutis ta norrakatelt välja rääkida raha, mille eest osteti erakonnale esimene arvuti ja printer. Toona maksis see meeletu summa. Uus arvuti, mida millegipärast nimetati 2865, oli ühes hinnaklassis uue Nõukogude sõiduautoga Lada 09. Nii oli see küll üsna lühikest aega – peagi hakkasid arvutid kiiresti odavamaks ja autod tasapisi kallimaks minema.

      Kui tehnikaime oli üles seatud, kohtas Reisner saadikute maja uksel juhuslikult Laari, kes oli väga rahuloleva moega ja hõikas tervituse asemel uljalt: “Arenduskeskus töötab nagu mühin!”

      See oli ülim tunnustus, mis arenduskeskuse juhile iial osaks võis saada, sest Laar oli juba siis tuntud inimesena, kes on kiitusega äärmiselt kitsi.

      Aerofloti rahamasin

      Arvuti soetamine erakonnale ei olnud kaugeltki ainus EKDLi arenduskeskuse imetegu ajal, mil isegi välisministeeriumis peeti sageli tootmisnõupidamisi teemal, kuidas hankida WC-sse tualettseepi, sest pooleks lõigatud pesuseebitükid, mida parema puudumisel tuli kasutada, tekitasid väliskülaliste ees piinlikkust. Kaubanappus oli rublaaja lõpus nii suur, et vägevamate varustajaannetega kantslerid käisid aeg-ajalt mere taga komandeeringus ja tassisid sealt nagu koormakaamelid ministeeriumi igapäevaseks tööks vajalikke pastakaid, kirjapaberit ja kilekaasi.

      Kuna erakonnal polnud algul raha isegi postmarkide ostmiseks, mõtlesid Reisner ja Arge välja skeemi, kuidas nõukogude korra absurdini küündiv silmakirjalikkus rahaks teha. Nagu patarei pluss- ja miinuspoole ühendamisel tekib alalisvool, nii tekkis ka lääne abivalmiduse ja nõukogude bürokraatia õigel viisil ühendamisest püsiv rahavool.

      EKDL oli Kristlik-Demokraatliku Internatsionaali liikmena esimene ja mõnda aega ka ainus rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti erakond. EKDLi juhid, eeskätt Illar Hallaste ja Karin Jaani, said välismaalt arvukalt küllakutseid ja võisid seetõttu pidevalt mööda ilma ringi sõita.

      Selleks tuli hankida Nõukogude välispass ja võtta sinna väljasõiduviisa. Neid väljastati Tallinna vanalinnas Laial tänaval täpselt samas paigas, kus praegu asub Vene konsulaat.

      Seejärel tuli minna Võidu väljakule ehk nüüdsele Vabaduse platsile. Seal oli ainsa Tallinnas tegutseva lennufirma Aerofloti kassa, kus tusase näoga tädi trükkis lennupiletile hinna nii rublades kui ka dollarites. Seejuures oli dollarihinna aluseks NSV Liidu riigipanga ametlik kurss, mille võis leida näiteks väliseestlaste hullutamiseks mõeldud ajalehe Kodumaa tagaküljelt. Tegelik kurss rahavahetuskohtades erines sellest kümneid kordi, sest rubla odavnes pöörase kiirusega. Kolme ja poole aastaga (1988 lõpp – 1992 märts) oli rublast alles jäänud ainult kolm kopikat, aga Nõukogude riigipank määras ametlikku kurssi ikka endistviisi lakke vaadates.

      Tolleaegne välispoliitiline suhtlus

Скачать книгу