ТОП просматриваемых книг сайта:
Isamaa tagatuba. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Isamaa tagatuba
Год выпуска 2012
isbn 9789949308248
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sakslastel oli kõigile üks sõnum: kui te tahate edu saavutada, siis peate ühinema või vähemasti tihedat koostööd tegema. Sama sõnumit kordasid Soome ja Rootsi sõsarparteid.
Selleks et ühinemist hõlpsamaks teha, soovitasid sakslased hakatuseks proovida midagi koos ette võtta. Nii sündis Saksa parteide sihtasutuste eeskujul mittetulundusühing Jaan Tõnissoni instituut, ühine katusorganisatsioon parempoolse ilmavaate levitamiseks, mille asutasid 17. aprillil 1991 Tallinnas viie erakonna liikmed.
Veidral kombel oli see ühtlasi ka üks esimesi sündmusi, millega hiljem Isamaaks koondunud erakonnad üheskoos tegutsedes avalikkusele suuremat kõneainet pakkusid. Põhjuseks polnud siiski mitte instituut ise ega erakondade enneolematu koostöö, vaid vahuvein, mida instituudi asutamispeol Tallinna Raekojas külalistele pakuti. Jaan Tõnissoni kui padukarsklase austajad süüdistasid instituudi asutajaid suure riigimehe mälestuse rüvetamises. Aga parempoolsetele oli tol ajal iga reklaam hea reklaam – rahvas sai vähemalt teada, et nad üldse olemas on.
Sügisel 1991 sai Eesti iseseisvumise järel selgeks, et peagi tuleb korraldada riigikogu valimised. Jaan Tõnissoni instituudi eduka tegevuse ja sakslaste taganttorkimise tulemusena asusid EKDL, EKDE, EKRE ja W selleks ühist valimisliitu looma.
Võimuvõitluse vältimiseks moodustati valimisliidu juhtimiseks kõigepealt kaheksaliikmeline nõukogu. Igast erakonnast kuulus sinna kaks esindajat: EKDList Illar Hallaste ja Mart Laar, vabariiklastest Leo Štarkov ja Mart Nutt, EKREst Kaido Kama ja Enn Tarto, EKDEst Toivo Jürgenson ja Jaanus Betlem. Esimeest nõukogu algul ei valinudki. Nii hoiti ära parteijuhtide omavaheline vägikaikavedu, aga kõige suuremaid vaidlusi põhjustas hoopis valimisliidu nimi.
Eestlaste usuleigust arvestades oli selge, et sõna kristlik kõlbab ainult välismaiseks tarvitamiseks ja kodumaal ei lähe see kohe mitte. Seda enam, et valimisliidu ühe osalise, Konservatiivse Rahvaerakonna juhid olid hoopis maausku ja suhtusid kristlusse pika hambaga.
Samuti ei tulnud kõne alla vabariiklaste või konservatiivide nime kasutamine. Teiste erakondade eneseuhkus ei oleks seda välja kannatanud. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei olemasolu tõttu tuli kõrvale heita ka sõnad rahvuslik ja sõltumatu.
Lõpuks pakkus Kaido Kama välja nime Isamaaliit. Ajaloolased eesotsas Mart Laariga olid sellele algul väga vastu. Erialase hariduse tõttu kostis see nimi nende kõrvus tunnustusena vaikivale ajastule ja president Konstantin Pätsi taskuparteile. Vähemasti EKDLi paleuseks oli hoopis Isamaaliidu ja Pätsi vana vaenlane Jaan Tõnisson, kes kaotas võitluses diktatuuri vastu algul võimu, seejärel vara ja lõpuks ka elu.
Uus valimisliit pidi rõhuma küll rahvuslusele, kuid see pidi olema moodne, nooruslik, tulevikku vaatav rahvuslus, mitte klikiaegseid loosungeid tolmust puhtaks ropsiv ERSP laadis nuiameeste rahvuslus.
Seepärast ei sobinud valimisliidu nimesse viited minevikule või mis veel hullem, autoritaarsele ja ebademokraatlikule režiimile.
Vaidlus nime üle lahenes lõpuks nii, et Pruuli soovitas Laaril õue minna ja inimestelt Pätsu partei nime küsida. “Lõpeta soigumine, Mart,” palus Pruuli. “Sa ei leia tänavalt kedagi, kes Isamaliidust midagi kuulnud on, sest kõik, kes seda teavad, kuuluvad sinu erakonda ja istuvad siin toas.”
Viimasel hetkel, kui nime taheti juba hääletusele panna, sekkusid Jüri Luik ja Mart Nutt, kes teatasid otsustavalt, et kui nimeks saab Isamaaliit, siis nemad lahkuvad. Kompromissina sündis siis Isamaa. See polnud Pätsu partei nimi, vaid lihtsalt üks ilus sõna.
Algul oli Isamaa oma nime pärast siiski väga ärevil. Kui Rahva Hääle reporter Igor Rõtov, hilisem Äripäeva peatoimetaja, juhtus 27. septembril 1991 loodud ühendust ajalehes kogemata Isamaaliiduks nimetama, nägid Isamaa juhid selles pahatahtlikku rünnakut ning taotlesid põhjaliku õienduse avaldamist ja ette-taha vabandamist.
Veel aastaid hiljemgi püüdsid poliitilised vastased Isamaale aeg-ajalt Pätsi Isamaaliiduga varju heita, kuid kõik see oli tühi töö ja vaimu närimine. Isamaa oli nii tugev nimi, et sellele ei hakanud külge ükski plekk.
Erinevalt Isamaast endast ei meenutanud rahvas tol ajal Pätsi üldse paha sõnaga. EÜSi seltskond võis ju klikivalitsust isekeskis jälestada, aga laiemale avalikkusele oli esimene president siiski samasugune nõukogude võimu ohver nagu kogu eesti rahvas.
Ilmselt tajusid seda ka Isamaa juhid. Et anda nooruslikule valimisliidule kaalu ka vanemate inimeste silmis, seati valimisnimekirjas kohe esinumbri Mart Laari järele president Pätsi pojapoeg Matti Päts. See oli täpne käik. Matti Päts sai riigikogu valimistel teise tulemuse, 9618 häält. Pensionäride Ühenduse kandidaat Eva Päts võttis tõenäoliselt ainult tänu perekonnanimele ligi 2500 häält.
Kaks kuud pärast valimisliidu moodustamist, 22. novembril 1991 asutasid isamaalased ülemnõukogus koos Liberaaldemokraatliku Partei liikmetega saadikurühma Isamaa Ühendus. Selle esimeheks valiti Mart Laar, aseesimeesteks Kaido Kama ja Jaak Jõerüüt. Saadikurühma kuulusid veel Andres Ammas, Illar Hallaste, Teet Kallas, Johannes Kass, Heino Kostabi, Tiit Käbin, Jüri Liim, Andrei Prii, Jüri Põld, Lehte Sööt, Villu Jürjo ja Enn Tupp.
Liberaaldemokraatlik Partei, kuhu kuulus palju kultuuriinimesi eesotsas luuletaja Paul-Eerik Rummoga, liitus ka valimisliiduga Isamaa, aga seda alles 1992. aasta juuli keskel, vahetult enne ametliku valimiskampaania algust.
Vaba, aga vaene
Kuigi Eesti oli alates 1991. aasta augusti lõpust iseseisev riik, sõltus siinne majandus jätkuvalt Venemaast. Veel kümme kuud pärast iseseisvuse taastamist oli Eestis käibel rubla. Venemaa trükkis oma majandushädade leevendamiseks rublasid pidevalt täistuuridel juurde, nii et aastases arvestuses tuhande protsendini küündiv inflatsioon tegi majanduse korrastamise võimatuks.
Esimene hoop, mis 1991. aasta sügisel Eestit tabas, oli kütusekriis. Seni oli kütteõli ja bensiini saadud Venemaalt, mis nüüd nõukogude võimu kokkuvarisemise järel ise hinge vaakus. Isegi kui Venemaa oleks väga tahtnud, poleks ta suutnud kõiki endisi liiduvabariike tooraine ja kütusega varustada. Eesti olukorra tegid topelt raskeks järjest suurenevad poliitilised pinged kahe riigi vahel.
Autode järjekorrad tanklate juures venisid kilomeetritepikkuseks. Inimesed passisid tunde ja vahel ka päevi hetke, mil tanklasse kütust tuuakse, et siis kogu suguvõsa talongide eest autopaak ja paar kanistritki bensiiniga täita.
18. oktoobril 1991 ilmus Rahva Hääles pealkirja all “Bensiinijärjekorda pole mõtet minna” teade: “Eesti erasõidukitel ei tasu lähipäevadel bensiinijaamade järjekordadesse minna. Bensiiniga AI 93 teenindatakse ainult I ja II kategooria operatiivautosid ja neilegi ei anta rohkem kui 20 liitrit. A 76-ga on olukord veelgi pingelisem ning seda marki võib kohati isegi operatiivautodele mitte jaguda.”
Juba novembris, kõigest paar kuud pärast iseseisvuse taastamist pidi valitsus kehtestama vedelkütuste jagamise erirežiimi. See tähendas, et lihtsurelik sai osta talongi alusel heal juhul 20 liitrit bensiini kuus. Pettuste vältimiseks löödi õnnelikele bensiiniomanikele kuunormi täitumise kohta auto tehnilisse passi tempel.
Talve saabudes jõudis kütusekriis kodudesse. Linnades olid uuemate elurajoonide kortermajad kaugküttega ja katlamajadel polnud enam kütteõli. Valitsuse määrusega anti kohalikele omavalitsustele luba alandada toatemperatuuri, isegi lasteaedades ja koolides oli sooja heal juhul 12–13 kraadi. Mõnes linnas, sealhulgas Tallinnas ja Tartus, keerati soe vesi sootuks kinni. Inimesed käisid nii tööl kui ka kodus üleriietes. Põhjalikumaks pesemiseks tuli minna linnasauna, aga ka paljud saunad lõpetasid kütusenappuse tõttu töö.
Omavalitsused said õiguse vähendada kohalikku bussiliiklust poole võrra ja linnadevahelist bussiliiklust kolmandiku võrra, aga kõigest hoolimata pidi majandusminister Jaak Leimann detsembri lõpus tunnistama: masuudivarud on otsakorral, bensiini ja diislikütust jätkub veel mõneks päevaks.
Abi polnud loota ka läänest. Kütuse ostmiseks polnud välisvaluutat ja kokkuvarisenud majandusega riigile ei riskinud keegi